Tere! Minul on selline mure, et süda on lolliks läinud ja ei taha üldse mõistusele alluda.
Oma kallimaga olen koos olnud üle 3 aasta, sellest koos elanud aasta. Ja kõik on olnud väga ilus ja mõnus, ta on hooliv, tore, hea, me ei tülitse pea üldse, tõsist tüli, kus tekiks tunne, et tahaks ära minna ei ole isegi olnud. Nüüd aga on mul millegipärast tekkinud tunded oma kaasa parima sõbra vastu. Ma mõtlen tema peale pidevalt, tahaks tal käest kinni võtta, kui ta meil külas on, temaga kahekesi olla ja kui teda ei ole, siis on halb olla ja soovin ainult, et ta tuleks. Ma arvan, et temagi ei ole minu vastu täiesti ükskõikne, kuna ta on alati abis, kui mul midagi vaja on ja seda ilma minu küsimta, viib mind autoga ükskõik mis ajal, ükskõik kuhu. Viimati näiteks öösel kell 12 viis mind Tartust Tallinnasse ja siis ise tuli pärast tagasi. Temaga on he rääkida, paar päev tagasi pidime koos minu mehe vanemte juurde minema, kes elab linnast väljas. Mees oli mul juba ära läinud ja meie pidime siis koos siit hiljem minema. Aga juhtus nii, et me jäime 2 tundi hiljks, sest unustasime ennast juttu rääkima, täiesti tahtmatult.
Nii on see kestnud jub detsembrist saadik. Kumbki meist ei ole teisele liiga lähenenud, tähendab, et ma ei ole oma meest petnud. Aga süda on kogu aeg raske sellepärst. Ma mõistusega olen püüdnud teda oma südamest välja saada, sest ma ten, et see on vale ja minu mees on täiuslik mulle. Miks nii peab siis juhtuma? Kuidas ma sellest tundest lahti saan ja saaksin jälle nautida elu oma kaasaga?
Foorum