EEVA naistekas

Klassiõdedest on jutt siis. Ma ei tea, miks ma neile ette jään. Ennem saime hästi läbi ja olime head sõbrannad, nüüd ma olen neist eemadunud nende lapsiku käitumise ja õeluse pärast. Mida ma pean tegema siis et nad minuga normaalselt käituksid ?

Ma arvan, et kui nad õelad ja lapsikud on, siis polegi sa väga midagi kaotanud. . see on minu arvamus. Sest parem üks ja suurepärane sõber, kui mitu ja ebanormaalset sõpra, kes sulle ei meeldi.

Seda küll, sest mul on häid sõpru ka No aga ikkagi on nii vastik sellepärast kui kuuled jälle mis neile minu koha pealt kõik ette jääb.

Ma usun ,et nad on kadedad millegi peale.

Proovi hoopis poistekampa sulanduda. Nemad ei ole kunagi õelad <span style="font-style: italic;">backstaaber</span>id.

Ei salli üldse selliseid inimesi, kes käituvad nii lapsikult, et kiusavad ja on õelad. Olen näinud palju selliseid, keda kiusatakse. Alklassides just kõige rohkem kiusati teatud klassiõdesid ja vendi. Kaitsesin alati neid nõrgemaid. Mulle meeldib õudsalt sellistele tagasi teha. Aga mitte nii, et käitun sama lapsikult. Aga ole üle sellest ja kui oled terava keelega, siis ütle mõni mõnus lause neile, mis paneb neil suu lukku. Aga mitte ropult. Käi pea püsti ja ole enesekindel!

hehh , mina kah kampan koolis poistega !
Alguses virisesid , et omggg , plika loll kao minema , aga nüüd , hehe
Mängime vahetunnis keksu poistega ( 16 a . )

unusta nad ja suhtle siis nendega kes ei käitu niimoodi sinuga...
Nad on nüüd ennast piisavalt sinu silmis tõestanud...jäta meelde ja lahku väärikalt...kui nad sellised on, pole sul midagi kaotada...Klassis ja koolipeal kindlasti veel inimesi
Jää rahulikuks.
Eks see ole jah kadedus, miks inimene õelutseb...see näitab seda, et nad on madalama arengutasemega.

Kui sa kuuled neid sinust rääkima või naermas, siis ütle kohe otse välja, et öelge näkku siis, mis te selja taga irvitate, kõigil päev ilusam nii! Ja ära üldse võta südamesse! Ma mäletan, mul oli ka kunagi nii, aga ma tean nüüd, et nad oli lihtalt kadedad (ma ei tea, mille peale küll, aga...) Niiet... suhtle teiste inimestega ja ära väga närvi mine siis, kui nad midagi ütlevad!

..võibolla kasvavad kunagi tulevikus oma lapsikusest välja..

Ega olengi paremate inimestega ja ütlesin täna neile otse välja kui lapsikud nad on. Mul on käsi kipsis ja siis ma ei saa kokanduses nõusid pesta. Üks neist ütles et laku puhtaks. Talle ma ütlesin vastu, et enne kui oma ego nii kõrgele upitad, soo dieetpille. Ja siis olen jälle mina paha, alati nad solvuvad minu peale kui ma midagi ütlen. A ma ei teegi sellest välja enam;)

Isver kui julmalt öeldud "laku puhtaks"
Naised on ikka väga julmad...vahel tundub, et isegi julmemad kui meessugu...
Aga samas jää ise rahulikuks ja ära pane vastu...arvan, et sellel pole mõtet...nii ei lõppegi asi ära...

Saada pikalt Mina polegi oma klassiõdedega nii palju suhelnud, et võiks tülli minna. Püüan sellest hoiduda, sest ma tean, et mingist hetkest läheb suhtlemine teravaks.

Nii peabki vastu ütlema
Aga tead veelhullem on see, kui inimene minuarvates on olnud mulle supersõbranna. Alati on minu ees head nägu teinud. Ja siis kuulen oma teiselt sõbrannalt, mida too esimene minu kohta rääkinud on. See teeb nii palju haiget, eriti kuna temalt seda oodata ei oskaks. Ja ta teeb ikka minu ees head nägu. :/

Ma tean jah, nemad on ka sellised. Täna tulid mulle ükshaaval pugema ja msnis üritasid leppida ka. " Aga miks sa siis nii ülbe oled ? " Issand jumal noh.

Ma olen ikka ka aegajalt enamusega riius, mul ei ole klassis mingit head sõbranant vms, nad seal niisama klassiõed. Nad seal peavad mind oma pariamks sõbrannaks ja kutusvad sünnipäevale, vms. Ma lihtsalt ei viitsis neist pooltega läbi käia.
Ma suht tihti ütlen midagi halvasti neile, siis olen jälle mina see õel. Ma absoluutselt ei põe sellepärast, ongi rahulikum, ei tütüa paar tundi. Teinekord mõtlen ikka, et jälle olen mina see keda ülbeks peetakse, samas kui ma midagi ei õtleks mis ma arvan, siis istutaks arvatavati lihtsalt pähe. Täna mõtlesin ka, et olen ma siis tõesti see kõige ülbem. Üritasin nendega hästi läbi saada ja ei öelnud välja mida ma nii mõnestki asjast arvan, siis nad lähevad nii ülbeks ja tarkpeadeks kätte, vähh ma ei viitsi.

Kusjuures mul on <span style="font-weight: bold;">täpselt </span>sama asi... kunagi ma ei julgenud üldse kellegi halvasti öelda (noh igasugused kompleksid ja mõtted, ala, et kes olen ma, et teistele halvasti öelda). Aga nüüd kui ikka miski ei meeldi, siis ütlen kohe välja... Ja kõige rohkem ma vihkan veel seda, et mulle ei julgeta vastu öelda, aga siis kellegi teise juurde minnakse kohe, et kui nõme, õel ja paha ma olen. ÕÕõõõõõõõõh, ma vihkan seda. Sain ennast välja elatud selle koha pealt:D

Naised ongi sellised vastikud elukad. Ja üldiselt välja sellest ei kasva - lihtsalt teatud eas muututakse tsiviliseeritumateks.

Noh, et erinevalt nt. meestest põhinebki naiste sõprus tihti meie vs. see/nemad teemal. Alati on vaja kedagi kiruda või enda hulgast välja arvata. Teismeliste tüdrukute suhted nagu seebiooper, üks nädal salatsevad ja tõrjuvad Mammu ja Katu Krissut, järgmine nädal vastupidi.

Aga huvitav on see, et kui sellest väiklusest üle olla ja tõesti oma elu elada ja kasvõi rohkem poistega suhelda siis ka suhted normaliseeruvd. Ka neil on põnev orkida selle kallal, kellele see ka korda läheb.

Samaga vastata ka ei tasu. Tihti viga ongi selles, et 99% juhtudel ollakse vaheldumisi nii bitchi kui sihtmärgi rollis vastavalt võimalustele ja sõbrannadekamba toetusele. Astuge välja parem.

Sama teema, vastu and ei julge öelda, mulle ikka meeldiks kui öeldaks näkku mitte ei sosistataks selja taga. On midagi öelda, tule ja ütle näkku. Ise teengi nii, sellepärast ma see ''paha'' olengi.

Ma vist sellepärast suhtlengi meestega kui vähegi võimalik. Mul polegi nö päris sõbrannasid, ei tunne puudust ka. Aga ma olen ka vist oma otsekohesusega mõnele liiga teinud.. minu arust on lihtsalt elu palju lihtsam, kui inimesed on ausad. Aga noh, igav on ju..