Ma kirjutan nüüd pika postituse, sest ma ei oska seda kuidagi lühidalt kokku võtta. Paar nädalat tagasi koolis, kui olin taas neljandale korrusele minemas, tuli mulle vastu üks poiss(muidugi mitte ainult tema, terve tema klass). Mul oli väga AWWW tunne. Järgmisel päeval nägin teda samuti. Samas olukorras. Ja ta naeratas just. . Mul oli veeeel AWWWWWW`im tunne. Sellest järgmisel päeval ma lausa otsisin teda silmadega kõigi teiste inimeste seast, ja teda polnud. Siis aga, kui meil tunnid lõppesid ja ma trepist alla hakkasin kõndima.. nägin teda taas. Mu süda tegi hüppeid ja kukerpalle. Veel samal õhtul kirjutasin kodus parajasti blogi, kui tuli idee ta reidist üles otsida. Otsisin läbi kõik 12kümnendikud. Ja seal ta oligi. Lisasin ta sõbralisti(ma ei tea miks, tavaliselt ma nii ei tee). Järgmine päev, varahommikul sain kirja, et kas me oleme kohtunud vms. Ja ta lisas sõbralisti vastu.. ma ei osanud kohe hommikul midagi vastata ja läksin kooli. Koolis ootasime pinginaabriga teda üle 8minuti söökla juures, kuni nägingi, et ta tuleb. Suurest ehmatusest ei osanudki muud teha, kui pinginaabri taha peitu minna. Kui ta meist aga möödus, ja taha vaatas, avanes tal mulle ideaalne vaade.. Ta vaatas otse silma. Kõndis siis natuke edasi, ja vaatas uuuesti. See oli nii armas. Samal õhtul lisasin ta sõbrannade suurel sunnil msni. Kui ta minuti jooksul sisse polnud tulnud, siis hingasin juba rahulikumalt, sest ma ei oleks tõesti osanud temaga midagi rääkida. Siiski tegi süda hüppeid, nagu Ameerika raudteel. Ja siis... nägin järsku, et ta hakkas MSNis rääkima. Ma sain šoki kõige otsesemas mõttes. Ta ütles tere ja ma ei osanud isegi sellele vastata. Ma värisesin ja mu kõhus oli imelik. Siis aga hakkasime rääkima ja ta ütles, et tundis mu ära, kui ma ennast tema eest peitsin. .. Iga asi, mida ta ütles, oli nii armas ja nii naljakas ja tark. Ma olin vaimustuses sõna otseses mõttes. Järgmine päev rääkisime uuesti. Sama kordus ülejärgmine päev. Ja ka järgmised päevad nägid nii välja. Iga kord, kui ta rääkima hakkab, käib minust läbi 100 000 värinat. Kõhus on imelik. Ja peas on ka kõik teistmoodi. See on nii hea tunne. Räägin temaga asjadest, mida mitte kellegi teisega ei räägiks ja need tunduvad temaga rääkides nii huvitavad. Ma ei ole sellist tunnet mitte kunagi varem tundnud. Olen enda arust palju armunud olnud. Aga sellist tunnet tundunud- mitte iial. Kõik, kes looga kursis, ütlevad, et ma olen totaalselt armunud. Eitan seda alati gatekoooriliselt. Ma ei tea isegi mis see on. See kõik on.. nii teistmoodi. Ma ei oska sellele nime anda. Poiss on 18, mina 15. Imestan sügavalt, miks ta minuga veel räägib.. meil on sarnane mõttemaailm ja ta on just nagu ideaalne. Kõik need iseloomuomaduses ja välimus..
.. aga.. see ju ei saa armastus olla? Või saab? .. mis asi see on? Ma lihtsalt.. ei saa aru.