Niisiis. See teema on meil ammu unustatud aga midagi kripeldab hinges. Mõtlesin uurida Teie käest (kogemusi). Nimelt, paar päeva tagasi tegi poiss oma sõpradega enda juures istumise. Joodi veini jne. Mina olin omadega. Ja järgmine päev rääkis poisi sõber neid msnis sisse. Nimelt olid nad mingit gaasitaolist asja proovinud. Mu poiss oli üsna näost ära kui ma seda msnist lugesin. Küsisin kohe, et kas tema kah proovis. Ta vastas jaatavalt. Oin tänulik, et ta ei keerutanud ja kui aus olla, siis ei häirinud see mind eriti. Pigem ajas naerma veidi. Ta ei olnud ise üldse õnnelik selle üle & ütles, et proovis vaid korraks. Vahva, et ta sai aru, et ta enam seda ei tee aga!? miks ta seda tegi kui teadis, et sellest võib pahandus tekkida, või on tõesti reegel, pigem proovi järgi ja arutle hiljem? Ta oli kah üsna pahane, et nii vahele jäi. Seega tekib mul küsimus, miks ta mulle ei usaldanud seda öelda? Kas ma oleksin pidanud pahane, vihane olema? Ütlesin talle vaid, et rahune, sellest pole midagi. Mina keelata ei saa, sa pead ise teadma mida sa proovida, teha tahad ja sa võid mulle sellistest asjadest rääkida. Sa pead ise õppima ei ütlema. Rahustasin teda, et sellest pole midagi. Aga ta oli ise üsna endast väljast. Hästi vaikne ja ilme tõsine. See kõik tekitas mulle muret. Äkki oleksin pidanud sel teemal veel vestlema? Või peaksin uuesti sellest rääkima? Või on see arusaadav, et kõikidest taolistest asjadest lihtsalt ei pea rääkima...?
ja siis selle teema rahule jätta.. kui ta tahab, hakkab ta ise sellest rääkima 
Foorum