EEVA naistekas

Poolt või vastu? Miks?

Milleks üldse abielluda kui teineteist nii palju ei usaldata et sellist asja vaja poleks?

Mh, ma ei teagi mis see abielueelne leping endast kujutab..Kas keegi oskab selgitada?

abielueelne leping on selline leping, mis sõlmitakse enne abielu ja pannakse paika kes mille saab, kui peaks pärast lahutama..siis jääb kõik see kohtu jama ära ja saab rahulikult sõpradena v vihaselt vihavaenlastena lahku minna


Aga kui ma peaksin praegu abielluma, siis mul poleks seda mõtet teha, kuna meil kummalgi pole vara, mida jagada aga kui oleks, siis oleksin poolt, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

Täpselt õige!

Tänan, thelittleone, minu arvamus sellest nüüd sama nagu Catrylgi - ei ole vaja abielludagi kui juba mingi ebakindlus, see näitab ainult seda et abiellujad ei ole üldse kindlad kas nad sobivad või mitte...vastu...kuigi teinekord võib see päästa tohutult vara...kui see kohustuslik oleks siis oleks vb teine asi..ei rikuks suhet ära..ei tea...kui keegi mainiks abielueelne leping siis ma hakkaksin suhte tõsiduse üle mõtlema...

kullakesed, kui abielluma hakatakse, ollakse ikka noored ja armunud. paraku tean omadest kogemustest, et inimesest ei pruugi õiget sotti saada isegi aastaid pärast tutvumist niisiis ise olen väga sellise lepingu poolt. sa ei tea iial,mis võib juhtuda või milliseid asju elus ette tuleb.

Mina olen ka selle poolt, sest nagu teisedki kasutajad on juba kirjutanud, et sa ei tea kunagi, mida elu tuua võib. Praegu võid olla hullupööra armunud ja arvata, et oled elu lõpuni õnnelikult koos aga mõne aasta pärst võib-olla olete juba vihavaenlased.

Täiesti poolt, sest mida see elu ka ei tooks on pärast paberil kõik kirjas ja pole enam mingit jama. Need ühisvara jagamised mis praegu on, on õudsed lausa!

Nii ja naa: ühelt poolt on õige, et milleks siis üldse abielluda, aga enda turvalisuse pärast teeksin ise ka abielueelse lepingu (võib ju vastu küsida, et kui leping tekitab pingeid ja teine pool nt sõlmida ei taha, siis mis tal varjata on, mis ta plaanib?)

Poolt. Omal kurvad kogemused olemas juba.

ma lisaks ka siis veel omalt poolt, et vaevalt keegi üldse kunagi abielluma hakkaks kui on tulevikus kindel plaan ikkagi lahku minna (ei pea siis silmas neid kullakaevajatest mehi-naisi,kes meelega 85a haige südamega rikkuriga leivad ühte kappi panevad).

Igal juhul tasuks sõlmida!
Muidugi, KELLELGI pole lahutamismõtteid peas abielludes, kuid tuletage meelde, mida juba väiksena teile öeldi: ,,Enne karta, kui kahetseda!"
Sellesmõttes, et kunagi ei või teada, mida elu toob. Mitte kunagi!

Ja kui kunagi lahku ei lähe, sii pole ju probleemi kogu vara jääb mõlemale

poolt.

Arvan sama, ehk siis poolt

Vastu olen. Mina eelistan kauem mõelda enne abielu, et aru saada, kas on inimene tõesti selline, nagu ma arvan, või mitte. Siis tulevikus ei tohiks probleeme tekkida. Ja muidugi naine peaks iseseisev olema (hea töökoht), et pärast lahutamist otseses mõttes õues mitte elada.

Mõtetu asi,siis ehitad oma abielu juba sellele üles ju et kunagi me lähme lahku ja siis hakkame varasid jagama.

Mõttetu*