EEVA naistekas

ei, ema annab küll päris palju raha, aga ta ise ei osta mulle asju, noh, sellised kallimaid asju.
Ma pole ka õelnud, et keegi mind praegu siin sõimanud on. Ma lihtsalt arvasin seda, et hakatakse sõimama, sest mul on juba kogemusi olnud.
Emaga koos käin ka juuksuris. Aga noh, meil ei ole rahaprobleeme. Ma olen tlgt üpriski teadlik nendest rahaasjadest.

ma ei taha siin üles lugeda, aga nad on ikka teinud väga halbu asju.

No aga kui annab raha, siis miks ta veel ostma peaks? Püüa natuke mõistvam olla .
Juba kogemusi olnud? Oled veel sellest kuskil rääkinud?

Olen nüüd seda teemat siin jälginud ja otsustasin ka oma sõna sekka öelda. Ma olen 100% sinu öelduga nõus. Kui vanemad raha annavad niigi siis miks peavad nad veel asju ka ostma. Mõtle nendele lastele kelle vanemad ei saa peaaegu midagi oma lastele lubada ja vaevu saavad süüa osta.
Ükski pere pole ideaalne ja paljudel lastel on kas aind ema või aind isa. Mõni on kaotanud oma vanema avariis, mingi haiguse tõttu ja paljud vanemad ka lahutavad mis mõjutab eriti lapsi. Ma tahan sulle selle jutuga seda öelda, et mitte miski ei õigusta enesetappu, oled sa siis kole, haige, sul on maalilma nõmedaim pere see ei anna õigust endalt elu võtta. Nagu teisedki on öelnud, et oled noor arvan mina ka seda sama. Kindlasti su pere armastab sind ja sulle aind tundub, et kõik on nii halb. Mõtle positiivselt elu kõige ilusamad ajad on alles ees.

Merit, kes paar aastat tagasi kuskil foorumis ütles, et kavatseb teha, tegi ka seda. Keegi ei uskunud teda. Aga näe mis juhtus.

Tegelikult on just nii, et enam-vähem kõik enesetapjad vihjavad kuidagimoodigi, et nad kavatsevad endalt elu võtta.

Lihtsalt tavaliselt nende, kes seda otse välja ei ütle, vihjetest ei saada aru või ei panda neid tähele.

Ei pruugi alati mingeid vihjeid või kahtlast käitumist olla. Kas enesetappu planeeritakse nagu pulmi ??

Just nimelt, ei pruugi aga võib, oleneb kuivõrd tõsiselt ja kuivõrd neid tähelepannakse. Ning mõni planeeribki neid, aga vaevalt, et enesetapu ja pulma planeerimisele võrdusmärgi saab panna. Mina ausalöeldes ei oska öelda, mis toimub ühe suitsiidmõtetega inimese peas, kuid vaevalt et neid inimesi, kes nii mõtlevad saab alati võtta ühe kriteeriumi alusel.

Üldiselt plaanitakse küll. Mul üks sõber käis jättis kõigiga hüvasti. Läks peole, veetis seal hästi aega. Kõik tundus korras olevat. Siis kui ära läks, kallistas kõiki hullult tugevalt. Ning hommikul helistati, öeldi et ta tappis ennast ära.

Enesetapjaid on jah väga erinevaid, mõned planeerivad kõik väga kenasti ära, mõned teevad vihjeid või ütlevad otse ja mõned lihtsalt teevad selle hetkeajendil ära.


Aga cupcake, äkki räägiksid mõnest tõesti halvast asjast, mis su vanemad sinuga siis teinud on?
Kuid mina rõhuksin ka sellele, et 13 ongi selline keeruline iga ja seal kandis, siis võibki tunduda kõik halb, see on selline muutumis/arenemis periood.
Teinekord ei pruugi siis iseennastki ära tunda ja võib tunduda, et siin maailmas pole sulle kohta ja pole kellelegi vaja.
Tegelikult olen täiesti kindel, et su emale oleks väga valus, kui sa enesetapu teeksid ja kindlasti oleks veel inimesi, kellele see väga väga haiget teeks.
Sa tuled oma olukorrast kindlasti välja, leiad oma koha siin elus ja lõpuks elad normaalset elu ja saad aru, kui valesti praegu mõtlesid.
Usu, selliseid raskeid perioode tuleb ikka ette, kellel vähem kellel rohkem, kellel kergemaid kellel raskemaid, aga se läheb üle.
Lõpuks mõtled, et mida sa küll praegu mõtlesid.

Mina soovitan sulle endiselt, pea püsti, serg sirgu ja mine aga edasi, ära heitu takistuste ees, saad ainult tugevamaks nii.
Usu, elu on elamist väärt, ära heitu lihtsalt praeguse halva perioodi eest, mis võibolla polegi nii hull, on palju hullemates olukordades inimesi ja küll pärast aru saad, kui hea on et elama jäid ikka:)
Usu, aastaid hiljem, sa naudid elu ja hindad ja mõtled küll on hea, et ma ikka enesetappu ei teinud.

Sul on palju rõõmsaid hetki veel ees ja küll leiad sõbrad ka ja õiged sõbrad.
SIis olles koos oma sugulastega, perekonnaga ja sõpradega, siis mõtled, et elu on elamist väärt ja küll on hea, et sa ikka elad, millest kõigest oleksid muidu ilma jäänud.

Cupcake - Ally postitustest leiad küll väga õigeid mõtteid. Ka endal oli probleeme depressiooniga (või tohutu emotsionaalsuse ja kurbusega, sest psühholoogi juurde ei jõudnud) - tohutu nutmise, ärrituvuse, lõikumise ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Sellel perioodil sai mulle selgeks üks väga oluline tõde - kui jäädki ootama kedagi, kes sul käest kinni võtaks ja tohutu õnneni juhataks, siis ega olukord sellest paremuse poole ei muutu. See on sinu elu, ela seda nii nagu tahad, sest lõppude lõpuks elame me ju vaid üks kord.



Oma kodukohast leiad sa ju vähemalt ühe inimese, kellega on sul midagi ühist ning kellega sa "klapid". Mõnikord on just need inimesed, kes tunduvad meist nii erinevatena just meiega kõige sarnasemad (omad kogemused), niiet ära toetu eelarvamustele, hoia pea püsti ja silmad lahti!




Perekonnaga on nüüd tõesti sellised lood, et ega seda ise valida ei saa. Ma ei tea küll, mis teil kodus toimub, kuid kui need sündmused sind niimoodi mõjutavad, siis ei saa tegu päris pisiasjadega olla. Võimaluseks oleks siis lihtsalt kuskile mujale kolimine - mõndade sugulaste juurde, ehk, kui kodus olukord tõesti väga hulluks läheb. Et depressioonist üle saada peab ju siiski stressi tekitajatest eemale saama. Kui aga kolimine võimalik pole, siis sea silmad oma 18. sünnipäeva poole - võin sulle lubada, et need viis aastat lähevad suhteliselt kiiresti mööda ja peale seda on sul veel terve elu ees.

Muidu oleks soovitanud elus kannapöörde teha. Lihtsalt teise riiki elama minna, ja mitte kunagi tagasi vaadata. Miskit sarnast. Tahad muutust - peab julgust olema. Aga sa oled lapsuke nii noor alles. Sa oled minust kümme aastat noorem. Ma olen küll meesterahvas, aga nii 14 aastaselt olin ka väga depressiivne. Enesetapu mõtted tulid ikka tihti pähe. Tagant järgi mõeldes, see karastab sind tüdruk. Karastab, ja teeb tugevaks. Oled radikaalsema mõtlemisega, kui teised. Kõik see tuleb kasuks. Võta seda praegust eluperioodi kui sulle ainult kasuks tulevat. Nii see ka on. Koledus võib olla paljuski ka sinu peas kinni ja küll veel arened ilusaks ja nooreks tütarlapseks. Sul tulevad palju ilusamad perioodid elus. Elu ongi nagu trepp, vahest tulevad head ajad ja siis halvad. Igal ühel on oma aeg. See, mis ma räägin on muidu tore mulin, ja kui olin sinu vanune räägiti minule sama. Tegelikult ei ole 10 aasta jooksul midagi muutunud. Mind ei ole keegi armastanud ja viimased kuus aastat naiste poolt ainult ära kasutatud. Haiget saab elus kogu aeg. Surma silme eest läbi käinud see aasta korra, teisel kahel korral olin veel surmale lähedal, aga alles hiljem mõistsin seda (roolis maanteel magama jäänud, maailma mürgisemale ussile peale astunud:)). See ei muuda midagi. Ei tee õnnelikumaks teadmine, et oled lähedale millegile olnud. Nii et ära katseta midagi sellist. Kindlasti mängib elus rollis sinu ümber olevad inimesed. Kui klassikaaslased sul sellised, siis see ei tule muidugi sulle kasuks. Vanemad.. vanemad kindlasti mängivad rolli. Kui saad piisavalt vanaks, siis lahku sealt keskkonnast, kus oled. Ma ei oskagi midagi tarka öelda.



Lihtsalt mõtle sellele, et oled elanud ainult mingi 1/6 oma leust. NIi varakult järeldusi teha ja lõpetada on vähe rumal ju...?