EEVA naistekas

Äkki te oskate aidata natuke mind. Ses suhtes et kuskilt mujalt suurt abi pole saanud...


Probleem sis selles, et mul sõbranna on täiest imasendunud koguaeg ja ta on enesetappu üritanud ja üritab veel arvatavasti... Lisaks on ta paadunud veenilõikur... tal on kodus hullem sort mingieid valuvaigisteid ja asju, igast erinevaid tablakaid ja ma kardan, et ta võtab need korraga sisse endale, nagu ta enne juba teinud on...ära neid kaa võtta ei saa, sest ta ei usalda mitte kedagi üksinda tema tuppa jätta ja uks on koguaeg lukus, kui teda ennast seal pole.


Äkki oskate soovitada midagi...

Tegelikult on nii, et kui see sõbranna sul tõepoolest tahab enesetappu teha, siis oleks ta seda juba ammu teinud.


mis tal siis juhtus ? ilma asjata ei olda ju masendunud..

aga vaata ta on proovinud. Aga veetis kaks nädalat haiglas ja lasti välja...läks nagu õnneks.


mm, minu teada koduste problade pärast, et isa on vägivaldne ja ema lasi jalga kui ta alles pisike tüdruk oli... lisaks on tal koolis ka problasid, et vahetas kooli alles ja teda nagu väga ei sallita seal... eelmisest koolist visati välja.

issand..


ma arasin, et lihtsalt mingi väike pubekas, kes tähelepanu otsib.


Aga kui asjad hoopis sedamoodi on, siis kas sina ise ei saaks talle tuge pakkuda ? sa oled ju tema hea sõbranna ?

olen.. aga vot asi ongi nii,et ma ei oska enam midagi teha, :S


ma olen temaga rääkinud ja aidanud niipalju kui ma vähegi oskan ja minu võimuses on, aga ei kuula ei mind ega mitte kedagi teist. :S


tal lihtsalt on elus praegu üks raske periood praegu kaa, aga mitten ii raske, et sellest mitte välja tulla. ma ausalt ei oska mitte midagi teha temaga enam... ma olen nagu ainuke, keda ta usaldab ja nii, lisaks haiglas olles olin mina ainuke, kes teda vaatamas käis seal...

Mul oli ka selline sõbranna, käisime ühes klassis. Üx ajalootund näiteks möödus nii, et istusin koos temaga tüdrukute wc põrandal, tema nuttis hüsteeriliselt, ning mina üritasin teda maha rahustada- tema pidevalt korrutas, et tapab ära ennast... Ta lõikus ka veene, korra sõi tablette ja oli ka haiglas 2 nädalat, seejärel saadeti jämejalga ravile, aga asi ei paranenud. Ta üritas ennast isegi üles puua.Tal olid ikka tõsised probleemid ka :S


Üxkord ta läx koolist viimastest tundidest minema, kuna ta läks ühe klassivennaga tülli... mingi suht tühise asja pärast. Meie ülejäänud sis istusime bioloogiatunnis, täiesti tavaline tund oli, kuid kui tund oli mingi 20 minutit kestnud, hakkasid kiirabid kooli juurest mööda sõitma... pidevalt- tulid, läxid, tulid, läxid... Kõigil tekkis huvi, et kus mis juhtunud on, et niipalju kiirabisid kogusaeg sõidab..... Õpetaja üritas meie kõigi tähelepanu ikkagist bioloogiale suunata. Tund sai läbi, hakkasin kodupoole liikuma, kui mu telefon helises... Sellesama sõbranna õde helistas mulle ja ütles : :..: Ta on haiglas, Bussile, millega ta koju sõitis, sõitis palgiveoauto küljepealt sisse.........


Läxin koju, suht jahmunud sellest mis juhtus, - sellest õnnetusest räägiti isegi uudistes.


Seesama sõbranna jäi napilt ellu, selgroovigastusega... Ta rääkis, et nägi a' la surma( ma ei tea täpselt mida ta selle all mõtles) ning ta ei taha teda enam kunagi näha... Peale seda õnnetust ta pole endale kordagi kätt külge pannud...! Kuid ta käib siiani psüholoogilisel nõustamisel, kuid ta on täiesti tavaline/normaalne inimene nüüd.


Ma ei oska sulle midagi soovitada, mida sa tegema peaksid, kuid ole talle alati toeks kui ta sind vajab. Kas ta psühholoogi juures on käinud? Kui ta isa vägivaldne on, sis tuleb midagi ette võtta, pöördu ise psüholoogi juurde, räägi tema lugu ja küsi psüholoogi käest mida sa tegema peaksid. See aitab, ausalt!!! Sa ei pea ju sõbrannale rääkima, et käisid seal rääkimas, kui ta sellesse negatiivselt suhtub, aga asja hullemaks see ikka ei tee.!.

ei ta ei ole psüholooogi juures käinud, sest ta ütleb, et ta ei kavatse usaldada kedagi totaalselt võõrast...


jah, vb küll


mul on täditütar psüholoog ja sis ma lähen räägin temaga, äkki ta oskab aidata...

Ma arvan, Et äkki proovid temag aüks päev lihtsalt istuda maha ja rääkida(kõigest). Äkki rahuneb maha. SElgitaksid et seda pole vaja teha. Aga midagi teist ei oska soovitada:(

Kõige hullem, mis teha võib on talt need tabletid ja žiletid ära korjata ning öelda, et see, mida ta teeb on mõtetu. Samuti ei tohiks arvata, et ta on mingi nõme pubekas, kes tähelepanu otsib.
Sa pead tõepoolest temaga rääkima ja temaga kuulama. Küsi, mida ta tunneb enne seda, kui ta tahab endale liiga teha. Mõned inimesed lihtsalt ei tule teatud emotsioonidega toime ja enesevigastamine on ainus asi, mis neid rahustab.
<a href="eqi.org/cutting1.htm#Pictures%20of%20Cut...t;>Siin</a> on üks link, mida soovitan kõigil lugeda, kellel on selliseid sõpru või kes lihtsalt aru ei saa, miks inimesed nii teevad - põhjused, tagajärjed, kuidas neid aidata jne.

See on inimese täiesti enda valik, kas ta tahab endalt elu võtta või ei taha. Pange ennast tema situatsiooni ja kui ta on järjekindel, et ta tahab teha enesetappu, las siis teeb! Kõigil süda kergem ja küll see valu ka aja pikku ära kaob. See, et muretseda minutist minutisse ja päevast päeva- sellega keerate ainult oma enda elu per*e.

issand jumal,uskumatu jutt.."kõigil kergem" ? oled sa kunagi mõnest lähedasest inimesest ilma jäänud,vist mitte sest siis sa nii ei räägiks

Mul oli cybercom'i jutu peale sama reaktsioon.

Igatahes, saatsin tüdruku psoholoogi juurde ja ta lubas proovida sellega tegeleda.... tal läheb 24/7 küll toetust vaja, aga sellega saame hakkama vast.


Igatahes aitäh, kullakesed teie hea nõu eest

psühholoogi**

ma räägin inimese vabast tahtest mitte mingist lähedase kaotamisest. Inimesel ei ole julgust teha enesetappu kui ta muudkui lubab ja lubab seda. Las ta lõigub ennast, selle kätte ikka ei sure ( keegi leiab ikkagi ta). Ainult tugeva iseloomuga inimesed suudavad teha enesetappu ning kui neil ongi see plaanis, siis sellest ei maini nad ka mitte kellelegi!

Ma väidaks sellele vastu, minu meelest see küll nüüd inimese tugevust ei näita, kui ta teeb enesetapu. Pigem näitab enesetapp just nõrkust, et tal ei ole tugevust ja tahet oma probleemidega tegeleda ja neid lahendada.

Kuna endal on olnud tugevaid probleeme vanematage, siis on olnud selliseid mõtteid peas ja olen ka võtnud korraga ülimalt palju tablette. Ning on olnud ka plaanid kodust ära joosta, kuid nüüd on kõik ülimalt kontrolli all ja sain korralikule elurajale.
Mul oli nii, et keegi ei saanud arugi et mul pereprobleemid olid ja arvasid koguaeg, et ma ülimalt õnnelik jne.

Ma soovitaks tal kannatada ülimalt, ja kui isa midagi ",ögiseb" siis las ta mõtleb midagi näiteks, et ah las ta nüüd räägib. Või ei teeks välja, aga ei läheks ülbeks ära.
Ja üritaks võtta hakata ühendust psühholoogiga. Näiteks meil koolis on ülimalt hea psühholoog.

Kõvasti edu ja ole tugev!

Kui normaalse mõistusega inimene enesetapu teeb, siis see nõuab parasjagu julgust/tugevust küll. Inimestel on teatavasti alalhoiuinstinkt, mis nii kergesti endale kätt külge ei lase panna. Aga kui inimene seda siiski teeb, siis see ei tähenda, et ta pole tahtnud oma probleemidega tegeleda - mõnele on see lihtsalt viimane võimalus. Kõigil ei ole perekonda või sõpru, kes toetaks ja kui sedasi sotsiaalsest elust ära lõigatud ollakse ja ise pikka aega oma probleemidele lahendust pole leidnud, siis mõne jaoks ei jää midagi üle enam. 



Teemaautorile, psühholoogist jääb sellistel juhtudel väheseks. Kui omade jõududega hakkama ei saa, siis tuleks psühhiaatrit kaaluda. Mõningatel juhtudel võib depressioonil ka bioloogilised põhjused olla ja seega oleks vaja mõnda aega teatud ravimeid võtta.

igatahes tal psüholoogi juures käidud, käisin moraalseks toeks kaasas kaa.


ta ise tahab sellest jagu saada, ma loodan et ta seda tõsiselt mõtleb kaa,mida ta ütleb...


eks näeb, mis sellest edasi saab....

Ma tean ise kahte juhust, kus inimene mitmeid kordi lubas enesetapu teha ja lõpuks tegigi, point oligi selles et keegi lõpuks ei uskunud et inimene seda teeb, lähedased oleks saanud seda ära hoida kui poleks arvanud et nagunii ta ainult ähvardab seda teha et tähelepanu saada jne.