EEVA naistekas

ma ei taha eriti minna sinna psühholoogi juurde, imelik on rääkida mingi võõra inimesega, keda su mured üldse ei kotigi.
No, ja, ma ei saaks minna ka.

ja ma arvan, et ma suren ikkagi varsti ära, sest mu tervis on ikka väga halb. Ma arvan, et isegi 80 aastasel inimesel pole nii halb tervis.
A, seda ka, et ma ei taha vanaks saada, vnoh, ma ei taha olla mingi kortsus ja vana..

Ei koti? See on tema töö ja ta on valinud sellise eriala. Aga tõesti, ka tema ei saa sind aidata kui sa ise nii tõrges oled. Tahad sa üldse et sul parem hakkaks, või et saaksid kellegagi rääkida? Sa ei ole kindlasti maailmas ainus selliste muredega. Ilmselt on just temal piisavalt kogemust ja teadmist - on ta siis varem sinusuguseid aidanud vm. Depressioon on näites väga leinud haigus.. noh, väga ravitav ka kui inimene ennast aidata laseb.


Miks sa minna ei saa?

Kui vana sa oled? Vabandust, kui oled seda juba kusagil maininud.


Igastahes, kooliga võid sa asjad vabalt korda saada. Isegi kui mõni õps on selline kes õpilastele (või siis mõnele üksikule) ainult keerab, siis sa saad rääkida direktori, klassijuhatajaga vms. Lisaks kui sa ise tahad ja püüad, näevad seda ka õpetajad ning suhtuvad sinusse paremini.


Pole olemas koledaid inimesi. Päriselt. Tuleb lihtsalt osata oma ilusad küljed välja tuua. Mine kas või mõne hea sõbrannaga poodidesse ning lihtsalt proovige erinevat värvi ning erinevate lõigetega riideid. Äkki sa ei ole lihtsalt avastanud oma ilusat külge/ei oska seda välja tuua. Või muuda soengut.. neid asju on palju, mida võiks teha ja proovida. Mul läks ka ikka päris mitu aastat enne kui leidsin selle nö oma stiili, aga ma tunnen end sedasi väga ihaldusväärse ning kaunina.


See hobi teema.. midagi sulle ju ikka teha meeldib? Pildistada? Joonistada? Lugeda? Laulda? Ma ei tea, kas või filme vaadata? Süvene asjasse rohkem, proovi erinevaid asju ning ehk leiad selle nö oma...


Kui sa väidad, et oled kasutu jne, siis muuda seda! Abista oma pereliikmeid koduste töödega, tee süüa või midagi.

Kas sa raamatuid loed? Ma väga tõsiselt soovitan sul lugeda <a href="apollo.ee/product.php/0723696">Margus Karu - Nullpunkt</a>. Ehk saad sellest väheke abi ja inspiratsiooni:D

Isabelli soovitus oli väga hea, raamatud on väga tihti väga inspireerivad. Mina olen selline inimene, kellell tekiks ilmselt trots kõige vastu ja ma lihtsalt sunniksin end muutma ja näitama teistele, et ma olen tugev inimene ja valmis kõigele vastu astuma. Cupcake, see võib-olla kõlab nii lamedalt nüüd, aga kujuta ette, et su elu on raamat ja veel selline, mis lõppeb hästi. Nüüd võta kätte ja tee kõik, et see lõppekski ilusasti. See oli nüüd selline abstraktne jutt. Aga jah, mis on esimene asi, mis sulle pähe tuleb,kui küsida, mis sulle teha meeldib. Midagi peab ju ometigi tulema! Proovi erinevaid riideid, võib-olla mõtled isegi juuksevärvi muutmise peale, et endale tunduksid ilusam ja enesekindlust oleks rohkem. Step 2 oleks ilmselt see, et peaksid koolis asjad korda saama. Aga räägi ehk, miks sa koolis teistega läbi ei saa?

Cupcake.. See on jube, mida räägid. Asjad peavad olema tõeliselt hullud, et tahad siit ilmast lahkuda. Kui kaua see kõik kestnud on? Arvan, et peaksid tõesti leidma endale mingi hobi, mis hoiaks sind tegevuses. Kui mina hakkasin raamatuid lugema, sain elujõudu juurde, loetu inspireeris mind tegema uusi asju ja muutma ellusuhtumist, sina võiksid ka lugeda, võib-olla leiad sealt mingi idee, mida võtta oma hobiks. Kui sa ei taha minna oma kooli psühholoogi juurde, siis otsi välja mõni noorte nõuandla, seal on tavaliselt väga meeldivad inimsed ning kui sul on emaga mingid suuremad probleemid, võivad nemad sulle lahenduse leida. Mul endal on olnud selle aasta jookul palju probleeme, eluisu kadumist, kuid iialgi pole tahtnud surra. Ma tean, et kunagi on ka minu jaoks midagi head. Just praegu liiguvad asjad ülesmäge- seda on loota ka sinu puhul. Inimene ise saab teha väga palju, et enda elu paremaks muuta, mina arvan, et mitte kellelgi ei ole kasvõi ühte sõpra raske leida- ükskõik missugune inimene ka on. Kindlasti on keegi sinu jaoks.

mul ei ole ühtegi sõpra, päriselt ka. Ma ei saa shoppamas ka käia. Ma elan mingis pommiaugus ja linnad on väga kaugel. Ei viitsiks ka... Ma ei leia tavaliselt ruudeid endale.
Ja ma olen kole, päriselt. Need kes pole mind näinud, arvavad jah, et ma pole kole.
Ja ma käin tihti ka juuksuris, värvin ja lõikan juukseid. Miski ei tee mind ilusamaks.
Mulle meeldiks palju asju teha, aga pole võimalik. Nt pildistamine, see mulle väga meeldib, aga meil pole isegi digikat. Vnoh, on, aga venna käes koguaeg. Ema ei taha ka uut osta, mingi 1000 krooniga saab kätte. Muude asjade peale küll raiskab raha koguaeg. Isa ka mul selline... hästi jube. Sõimab mind koguaeg ja vingub mu kallal jne.
Ma nüüd just leidsin häid raamatuid ja lugesin mingi 4 raamatut läbi. Head raamatud olid küll.. Tavaliselt ma eriti ei loe. Ainult siis, kui huvitav raamat on.

ma ei tea, aga ma ei ole leidnud endale sõpru. Olen üritanud, aga noh, koolis pole ka normaalseid inimesi, kõik on selllised... väga imelikud.

sry, aga ma siin lugesin veel ja ma ei tea, miks ma ei saa läbi kellegagi, ei ole nagu enda arust selline ülbik. Ma tõesti ei tea.. suhteliselt arg olen ja noh, kõik käituvad nagu mingid titad ja üldse on ülbikud jne. Isegi suuremates klassides..
Ma olen 13 muidu. Olen vist öelnud seda, ei mäletagi.

Äkki sa loed kõik enda postitused nüüd hoolega läbi. Ja mõtle nüüd, mis nõu keegi sulle veel saab anda? Kuidas me saame sind aidata? Kas kogu maailm on ümber sinu tõesti nii hall ja hirmus. Kui sa leiad, et sa ei saa teistega läbi, mittekellegagi, siis muuda midagi oma käitumises. Kui isa vingub ja sõimab, siis äkki muuda enda käitumist.. ole talle nii hea tütar, et tal poleks põhjust vinguda. Aita ema, hooli oma perest ja sõpradest. Naerata ja tunne rõõmu elust. Ei saa sind rohkemaga siin foorumis aidata.

Noor neiu, seda on lausa jube lugeda, mida sa siin kirjutanud oled...
Kas sa ei ole mitte kunagi mõelnud tulevikule? Mõelnud, kelleks sa suurena saada tahad ja püüelda kõigest väest selle mõtte/unistuse poole? Oled sa kunagi mõelnud, milline võiks olla sinu tulevane elu täiskasvanuna? Oled sa kunagi mõelnud, kus sa tahaksid reisida? Usun, et oled - me kõik oleme. Tahaksid sa t õ e s t i loobuda kõigest sellest, mis elu sulle veel tuua/anda võib? Loobuda sellest, mida sa võid veel elus korda saata?
On aru saada, et sa oled tõesti, kujundlikult öeldes, suures mustas augus, kuid mida rohkem sa seda auku endale kaevad, seda raskem on sellest august välja saada. Ma tean, et raske on luua postiivsust, kui kõik ümber tundub negatiivsena, kui proovi. Proovi panna oma "mustad mõtted" kirja või joonistusena paberile või mõnel muul viisil. Kindlasti, kulla tüdruk, ei ole enesetapp lahendus!

Sul tuleb neile õelatele inimestele vastu seista cupcake ja mitte lasta neil sulle mõjuda.
Ma tean, selline teiste surve on jube jne, aga sellele on võimalik vastu saada.
Sa oled alles 13, su elu jõuab muutuda paremaks, usun et ka kodus on võimalik asju paremaks saada ja mis kõige tähtsam, seisa vastu.
Sa ei peagi alati hullult võitlema kellegagi, lihtsalt ära lase ennast kõigutada teistest.
Ega paljud inimesed ütlevad ei tea mis asju, mida nad ei mõtle isegi tõsiselt ja kahjuks on ka palju õelaid inimesi, kes käituvad väga hoolimatult.
Kuid sina ära lase neil sulle mõjuda, sest võib üsna tihti kohata inimesi, kes kõige ja kõigi kallal mölisevad ja kes näevad maailma ei tea kuidas ja ongi ülbed õelad, nende arvamus pole väärt sinu masendust.
Ehk siis sind ei tohiks kõigutada, mingite jobude arvamus, usu see sõprade asi ka muutub.
Ma soovitan sul vastu seista kõigele halvale ühesõnaga ja mitte alati võideldes vaid vaimselt kasvõi enda jaoks.
Püüa, püüa olla psühholoogiliselt tugev, sul on selline vanus ka, kus võivad selline depressioon ja probleemid kergelt tekkida, aga usu sa muutud veel ja muutud tugevamaks ja üldse leiad oma elu mõtte.

Aga ära arva mitte mingil juhul, et sa kasutu oled ja lihtsalt tarbid, igal inimesel on õigus elada ja iga inimene peab saama elada.
Ära lase teistel ennast alavääristada, ära lase sellel mõjuda sulle, ole üle sellest.

Teised inimesed on väga inspireerivad. Kui kuuled või loed inimestest, kes on tegelikult ületanud sada korda suuremaid raskusi ja kogenud tuhat korda suuremat ebaõiglust ja neil on ikka alles seda elurõõmu ja -jõudu, siis see muudab kuidagi tänulikuks. Ma nüüd räägin muidugi endast, et sellised mõtted aitavad mind "minu mustades aukudes". Muidugi mulle mõjuks juba see, kui näen kui palju võõraid tüdrukuid mind aidata tahavad. See juba näitab midagi.
Aga sina oled alles laps ja sinu aeg anda alles tuleb. Vanemad ongi selleks, et aidata sul saada nii tugevaks, et suudad ise maailmale midagi tagasi anda.

Olen kuulnud ütlust,et need,kes räägivad ensetapust ei tee seda iialgi. Selliste mõtetega inimene ei räägi sellest kõvasti ja veelvähem kusagil foorumis.

einoh, ma lihtsalt tahtsida rääkida ja nõu küsida....
Ja ma tahan küll teha, isegi väga. Aga ma ei suuda!!!!! Krt, nii nõrk ka olla ei saa-.-
Agajah, tänan, ma arvansin,et kõik hakkavad sõimama mind siin
Aga lihtsalt mul on selline tunne, et kegi ei taha ega vaja mind. Krt, ma vihkan oma perekonda kah... Ma arvan, et mitte kellelgi pole selilist jubedat perekonda.
No jah, juba tullakse mõlisema..

Ära nüüd palun väida, et enesetapp ainult tugevust näitab! Pigem oled sa sellepärast nõrk, et sa loobuda tahad.
Loen su jutust välja, et sul vanematega probleem, nad ei anna raha, ostavad mõttetusi jne.. Samas väidad, et käid tihti juuksuris. Kust sa selle raha siis saad?
Äkki sulle ainult tundub, et sinust ei hoolita jne. 13 on suhteliselt keeruline vanus ka..
Mille peale su ema siis raha raiskab? Äkki on teil perekonnas rahaprobleeme ja ta ei saagi sulle kõike lubada?
Oled sa üritanud oma vanematega rääkida? Kas sa endast annad kõik, et nendega hästi läbi saada?
No jah, juba tullakse mõlisema.. Mida täpsemalt nad mõlisema tulevad?
Ja keegi pole sind siin sõimanud! Sa tahtsid nõu kuulda, sa said seda, aga mulle tundub, et jääd ikkagi oma variandi juurde, et kõige lihtsam on kõige eest põgeneda. Loe nüüd uuesti kõikide soovitused läbi ja siis ütle, et keegi sõimab sinuga. Mulle küll midagi sõimuna ei tundu.

Alati on neid, kes võivad öelda midagi halvasti. Sellega tuleb leppida ja sellega peab arvestama kui julged oma mõtetest või soovidest kuskil avalikult rääkida. Ma ei õigusta BailaBaila öeldut, aga tasub ka sinul sellega arvestada, et inimesed võivad sinu jutule niiviisi reageerida. Ma ei näe, et "kõik hakkaks sõimama" sind või "juba tullakse mölisema"? Rohkem oled sa ju saanud positiivset vastukaja. Olen kindel, et seda sa soovisid.


BailaBaila läks muidugi liiale. Neid inimesi tegelikult on, kes pärast rääkimist ka asja teoks teevad. Minu meelest see on isekas.. puhtalt selle pärast, et siin ilmas on nii palju inimesi, kellele sellega liiga tehakse. Isegi kui sa hetkel ei näe, palju su ema sind armastab, võid sa vaid ette kujutada, mida ta võib tunda, kui sind tõepoolest pole. 12-14 aastasele maailm ongi must, tal ongi tunne et ta on üksi ja keegi teda ei armasta. Umbes 15-16 aastaselt veendudakse, et eksiti ikka rängalt.

Kuule noor neiu, kõik mis siin on tehtud on just tehtud selleks, et sind kuidagigi siin interneti teel aidata!! Viimane postitus annab ilmselge vihje sinu puberteedlikkusele.
Mida siis sinu vanemad niii halba sulle on teinud?? Sa ei ole rääkinud mitte üheski konkreetsest asjast vaid üleüldiselt, et kõik on halb.
Kas sa tõesti arvad, et kõikidel on elu lilleline ja super? Kulla neiu EI!
Siinkohal aitaks ainult üks asi: Saa sureks ja tule mõistusele või peab kasutama muud meetmeid, et seda teha!

Minu tekst võis kõlada natuke kurjalt ja ähvardavalt, kuid see ei olnud nii mõeldud.