EEVA naistekas

Mul nagu siukene probleem, et mul oli parim sõbranna, kellele usaldada KÕIKE, ta oli nagu õde mulle... ja mina talle kaa. Aga sis ma pidin ära kolima ja suht kaugele. Pärast seda ma ikka käisin tal külas suht tihti ja kõik oli okei. Aga sis talle hakkas meeeldima minu uus klassivend ja selle peale ta nagu unustas minu ära. Me läksime tülli, Pärast seda kui me ära leppisime, leidis ta omale uue parima sõbranna. Ma olen taga üritanud ikka praktiliselt kõike, et oleks asjad nii nagu varem, aga edutult : temal on nüüd teine sõbranna ja kõik, mina olen unustatud. Kui suhtlemegi, sis ainult hästi pealiskaudselt : umbes et tsau,mis teed, kuidas läheb ? okei, tsau. Umbes niimoodi. Küsimus sis selline, et kaso leks mõtet temaga edasi üritada suhelda ja kuidas , v sis peaks ta sinnapaika jätma ja uue sõbranan leidma... ? (kuigi ma ise arvan, et sellist inimestest minule enam tee peale ei satu...)

Tean seda tunnet. Ka minul oli see nii. Esialgu elasime hästi kaugel üksteisest aga kokkuvõttes kolisid nad perega lähemale ja hakkas minu klassis käima. Olime pinginaabrid ja tõeliselt parimad sõbrannad. Rääkisime pea kõigest, tegime koos tulevikuplaane. Aga pidin kooli vahetama, st. ma läksin teise kooli. Tema jäi vanasse kooli ja peale seda läks kõik allamäge. Ta nagu avastas enda jaoks teise maailma, mina enda kuigi kordagi ei mõelnud ma tema jätmisest. Püüdsin iga hinna eest vana suhe tagasi tuua aga asjatult ja nüüd samamoodi nagu sina oma (eks) parima sõbrannaga. Ja sedagi vaid vb. korra 2-3 kuu jooksul msnis. Lõpuks otsustasin aga alla anda. Sain aru, et see vana inimene keda mina teadsin on kadunud kuigi mul ei ole uue inimese vastu kah midagi aga kui minust eemaldutakse vaid sellepärast, et tal on "uus" stiil ja teised tegevused, siis andke andeks aga ma ei ole isegi kurb. Nüüd on mul need õiged parimad, lausa kolm inimest keda ma usaldan jäägitult! Ja nemad mind ja olen veelgi rõõmsam. Kuigi ma alles hiljuti püüdsin ka temaga uuesti lainele saada, siis jätsin asja pooleli, sest tema ei ilmutanud erilist huvi selle vastu. Mis teha, olen ausalt öeldes rõõmsam praegu oma uutega kui tol ajal temaga

nojah... aga mina pole siiamaani üle saanud. Sellest on veel suhtkoht vähe aega möödas ja ma ei tea, oma uues koolis ei ole mitte KEDAGI, keda ma usaldada saaksin... Seal mind väga palju ei sallita,nagu ma olen aru saanud..... keegi midagi otseselt öelnud ei ole, aga käitumine on selline neil nagu...

Mul kolisid 2 sõbrannat hiljuti ära. Üks ei elagi üldse kaugel, aga tal tundub tõesti ükskõik olevat. Temaga olime ka vähem aega head sõbrad, aasta või nii.Praegu msni jutt piirdub ka sellega, et mis teed? kuidas läheb? Aga teine sõbranna elab tõesti kaugel, me ei näe tihti, no 1 kord kahe kuu jooksul, aga me oleme ikkagi täiesti kokku kasvanud, oleme olnud sõbrad nüüdseks 8 aastat, ta on mulle tõesti väga kallis, loomulikult on meil mõlemil oma elu, erinevad elukohad ja kui tahame teineteist näha, siis tihti peale on ühel meist juba selleks päevaks muud plaanid. Aga teemasid meil jagub, täiesti lobapidamatus kui kokku saame. Suvel üritame kindlasti koos olla, saame pikemalt teineteise juures külas olla. Loogiline on see, et meil mõlemal tekivad uued tutvused, uued sõbrad ja ühiste tuttavate ringkond väheneb.

jah, minul oli ka nii nagu isnul, täiesti kokkukasvanud, lahutamatud. Aga enam... ta lihtsalt ei hooli minustg enam, ja kui aus olla sis see murrab mu südame lausa.. :S


Oeki, ei lähe väga melodramaatiliseks aga ikkagi, ma arvan et te saate aru mis tunne mul võib olla praegu.