EEVA naistekas

Ma ei oskagi kuskilt alustada.Ma olen omadega täiesti läbi..
Viimase nädala aja jooksul polegi ma muud teinud,kui nutnud.Kõik algas sellega,et mu oma isa küsis mu käest,kas Minu lapsel Isa ei olegi.Sel hetkel mõistsin,et see probleem ei peitu ainult minu peas,et ma ei kujuta seda kõike ette.
Mees ei hooli lapsest (ega minust).Ta ei tegele temaga,ei hoia teda.Teda ei huvitagi mitte midagi..Ometi oli ta peaaegu terve raseduse ajal mu kõrval,toetas mind ja rääkis,kuidas talle meeldib see,et lapse saame.Mis siis nüüd?
Eile ma püüdsin temaga sellest rääkida,kuid igale asjale sain vastuseks,et "ma ei oska sulle midagi öelda" .Küsin temalt isegi,kas ta ei ole valmis isa olema,(sest tõesti,me oleme noored ja ma ütlesin talle juba algul,kui teada sain,et rase olen,et kui ta ei taha endale vastutust võtta,siis ma ei sunni teda ja ma ei taha,et ta oleks minuga vaid lapse pärast)aga ta vastas,et on ja tahab meiega koos olla ja elada.Lõpuks lubas,et muudab ennast ja hakkab ka lapsega tegelema.Kuid kõik,mis ta siiamaani lubanud on,on olnud tühipaljas jutt ja mõttetus.Kuid ega mul vist muud üle ei jää,kui teda taaskord uskuda.Ma tahan ju ka õnnelik olla..


See kõik on suhteliselt keeruline ja jutt segane,aga mul ei ole tõesti kellegiga sellest rääkida..

<span style="font-weight: bold;">See postitus oli minu poolt,millegipärast olin ma välja loginud!</span><br style="font-weight: bold;">

Kui vana see mees on.

21

Hmm...kas te olite ennem paar, aga nüüd lapse sündides läksite lahku?
Ja kaua te siis ennem koos olite olnud?

Kindel on see, et sa pead lootma kõiges vaid endale nagu ütleb ka see, et naine peab tegema endale nii palju lapsi nagu ta on ise võimeline üles kasvatama...ME ei saa kellegi teise peale loota, peale ise enda, kahjuks..
Muidugi on väga tore kui ta siiski tegeleb lapsega. Sest lastele on isa täpselt sama tähtis kui ema..Tean seda omast kogemusest ( minu ema ja isa elavad eraldi ja isaga ma ei suhtle)
Sellel mehel on mingisugune hirm kaotada oma vabadus, äkki?
Ja nagu olen aru saanud, siis paljude meeste meelest ongi lapsed naiste omad...kuigi tegelikult ju nii ei ole, mõlemad on ühte moodi ta teinud ja võrdväärsed vanemad, ainuke vahe on see, et naine ta sünnitab ja saab lapsega tänu sellele suurema kontakti, sest elab kõike rohkem läbi, kasvõi mõtlen läbi valu....Sest mees võib ju sünnitusel kaasas olla, kõike pealt näha, tunda samuti terve 9 kuud lapse liigutusi nagu nainegi.
Lihtsalt mehed äkki on nii hirmunud ja hea mugav on olla kui tead, et sind ei seo miski, et kui tahad või alati minema minna..
Muidugi on ka väga häid isasid olemas, kes tõesti on ise kui ema eest...annavad oma lastele kõike mida suudavad( Mõtlen hingeliselt) Laps tunneb seda kõike ja tajub, ta tunneb turvatunnet ja seda et tal on keegi kes temast hoolib.
Ole kõigeks valmis, kui pead tõesti üksi jääma lapsega, siis nii ka on, ei saa ju kedagi kinni niikui nii hoida...See on ju lausa nii tavaline asi et paljud naised kasvatavad lapsi üksinda...no ja alati on ju võimalus armuda uuesti...see on tänapäeval nii normaalne...laps ühega, aga mees teine.
Aga muidugi kui isa vajab vaid mõtlemisaega ja siis lõpuks leiab enda jaoks õige lahenduse, näiteks jääb teiega..on see ju parim mis juhtuda saab...Lapse ema ja isa elavad koos.
Muidugi juhul kui te ka hästi läbi saate, sest vaid lapse pärast ei tasu küll koos elada...Parem säästa laps sellest, et ema ja isa koguaeg kaklevad, sest ei saa omavahel üldse läbi.
Siis juba parem see, et elatakse lahus, aga isa võiks oma last ikkagi vaatamas käia..
Kui koos ei elata lapse emaga, see ei tähenda, seda et last ei ole olemas, lapsega tuleb ju ikka suhelda, ega sellega isadus ei kao! Nagu vist paljud mehed mõtlevad

Me olime ja oleme paar siiani,sest olen kõigega leppinud,kuna armastan teda.
Ja ma tean ka seda,et saan ainult endale loota,arvestasin sellega juba siis,kui otsustasin lapse siia ilma sünnitada ja ma usun,et saaksin ka üksi hakkama,kuid siiski tekib küsimus,milleks siis tema on? Milleks anda katteta lubadusi?
Olen samuti mõelnud sellele variandile,et ta kardab kõigest muust loobuda ja arvab,et ma tahangi,et ta seda teeks.Kuid tegelikult see ju nii ei ole.Ma ei ole teda kunagi millegiks sundinud ja sellel ei olekski mõtet.
Kõige rohkem kardangi seda,et tänu sellele,et ta lapsega üldse koos ei ole,ei tekigi neil mingit sidet ja meie tütar ei saagi tundma isa armastust.
Õudsalt haiget teeb ka see,et ükskõik kuidas ma üritaks sellest rääkida,ei võta tema kuidagi vedu.Või peaksin ma tõesti aja maha võtma ja laskma kõigel minna?

<span style="font-weight: bold;">No ma ei mõista,miks ma koguaeg välja login:confused:
</span>

Mnjah,ma ei suutnud kuni 25a üldse mõeldagi et ma peaks veel lapse eest vastutama.

Ma saan täiesti aru,et elu on veel omal elamata ja kõik. Kuid milleks kõik see õnneliku inimese mängimine ja tulevikuplaanide loomine? Sellest ma aru ei saagi.

No kui tal omaenda põhja all pole elamiseks ,siis on kõik vaid illusioon ja unistus.ehk siis ei teagi ta mis saab.

Hetkel elame me tõesti minu vanemate majas.Meil on siin tõesti tore,mees saab mul isaga väga hästi läbi ja aitab igasugu asju teha Kuid tema plaan oli selline,et ehitame maja valmis ja kolime kokku. (!Maja on olemas,aga pole veel elamiskõlblik)
Eile hakkasin ka selle peale uuesti mõtlema ja üritasin ka talle rääkida,et kokkukolimine
ei lahenda probleeme,mis on õhus.
Aga kas ma siis peaksin aja maha võtma ja tal minna laskma,et ta mõelda saaks?