EEVA naistekas

Kellel sama probleemi ees olnud!
Olen mehega juba 5 aastat koos olnud, meil on ka ühine laps. Kuid nüüd tunnen, et ma ei armasta teda, see kõik on muutunud juba harjumuseks! Tahan lahku minna, aga miski pärast kardan- kardan, et äkki ei saa ma hakkama! Mulle meeldib üks mees, oleme tuttavad olnud suvest saati, aga niimoodi läbi pole käinud, nüüd hakkasime suhtlema, tean et ta tahab minuga koos olema hakata, aga kui ma nõus oleksin, kas ma ei kiirusta pisut?! Äkki jälle juhtub, et teen jälle valesid otsuseid! Laps läheb augustis alles lasteaeda, ise saan tööle ka kuskil nii. Kas on mõtekam oodata kuni ise jalad alla saada ja siis öelda, et näe ei ole tundeid, et lahkuminek, või minna kohe?! Ei oska midagi mõelda ega teha enam, mitu päeva juba selline masendus sees. Tahan et need kellel sama olukord olnud, et räägiksite kuidas hakkama saite?! Vastata võivad ka loomulikult teised:)

Kas tunned selle uue mehe vastu samu tundeid, mida oma mehe vastu, siis kui alles tutvusite? Äkki prooviksid neid tundeid endas üles leida ja oma suhtesse midagi uut tuua.
Minu arvates ei ole mõtet kohe uude suhtesse hüpata, kui vana on rutiinseks muutunud. Natuke peab vaeva ka nägema. Muidu tuled viie aasta pärast siia uuesti sama asja kirjutama.
Samas võid ka iseenda jaoks natuke aega võtta ja mõlemast mehest sel ajal eemale hoida - tee väike puhkus, sõida ära kuhugi kui võimalik ja mõtle enda jaoks asjad selgeks enne kui lähedasele inimesele haiget teed. Sa võid ju näiteks aasta pärast avastada, et see uus inimene võis sulle küll huvitavana tunduda, aga vanaga sujus pereelu paremini. Ja kui oled juba järele mõeldnud, siis räägi oma mehega, mida tema tunneb ja tahab. Võib-olla on ka tema harjumustes kinni.

Uude suhtesse hüppamine on jah pisut keeruline, aga pole mõtet lihtsalt harjumusest ka kellegagi koos olla. Muidugi peaksid läbi mõtlema enne, kas see ikka on harjumus ja kas sa tõesti ei taha temaga koos olla. Ühesõnaga, nagu Nikita juba ütles, proovi endas täiesti 101% selgusele jõuda.

Olen pikalt ja laialt mõelnud, ja otsusele jõudnud, et isegi siis kui mulle keegi ei meeldiks, tahaks ikka lahku minna. Tunnen et ei armasta teda, isegi puudutused ajavad närvi, voodielu temaga ei ole minu jaoks. Sest ma ei tunne sel hetkel et tahaks teda:( Kunagi oli elu temaga põrgu, olin noor ja armastus oli nii suur, et lahku minna. Sellest tuli laps, jäin temaga. Saame hetkel enam-vähem läbi, tülli läheme siis kui joob, ja seda nädalas kuskil 4-5 päeva, paar päeva kaine ka. On ka olnud erijuhuseid kus on kauem kaine. Olen talle öelnud, et mulle ei meeldi joomine, aga see ei aita.. Ei hakka ka teda keelama! Joob õhtuti, siis kui koju tuleb. Ütleb et armastab mind ja tahab minuga elulõpuni koos olla, aga ma ei saa nii, kui tunnen et ei taha koos olla, siis lihtsalt lapse pärast ei taha koos elada. Aga kardan et kuidas hakkama saada. Elamine on olemas, aga siis pean ootama millal laps lasteaeda ja ise tööle. Siis võtaks alles aja maha ja mõtlen mida elult tegelikult ootan, nii olen mina mõelnud. Aga kõik tundub nii segadusse ajav, et ma vahepeal hakkan jälle kõiges kahtlema, ja see kestnud juba päris kaua:(

Ja selles ka probleem, et isa ostis mulle korteri kuhu pidime kolima. Mees teeb mu isaga hetkel seal remonti, suve alguseks peaks valmis saama! Teeb muidugi isa rahadest remonti. Kuid nüüd selline asi, et isa saab mehega nii hästi läbi, nagu parimad sõbrad:)Aga mõtlen, et kui peaksime nüüd lahku minema, siis ei tea kas isa lubab siis mul sinna kolida, sest see oli mõeldud muidu meie kolme jaoks:(

No kui joob, siis ma läheks küll võimalikult ruttu ära Aga miks ta joob?

Ei tea miks joob, jõi juba siis kui koos hakkasime olema, juusiis meeldib;)

Koguaeg räägitakse, ärge võtke sellist meest, kellele meeldib juua, pärast ise hädas. Esilagu proovi mehega rääkida, ja vaata mis saab.

Vaevalt ta joomist maha jätab ja mina soovitaksin sealt võimalikult kiiresti sääred teha juba seetõttu, et nii on lapsele kõige parem. Kuidagi saate ikka hakkama.

Mina kirjutasin seda, aga unustasin sisse logida

Joomine teeb asja muidugi keerulisemaks. Kui ta kaine on, siis äkki sead ta fakti ette - sina ja laps või joomine. Kui olete talle kallid, siis ta muudab end ja kindlasti tunned sa siis ennast ka paremini, kui rohkem tähelepanu ja hellust saad. Samas vähesed inimesed suudavad end muuta.
Aga kui oled otsustanud juba lahku minna, siis oota senikaua kui tööle lähed - tööl saad mõtted eemale ja siis see oleks ka omamoodi uus algus.
Isa pärast ära eriti muretse. Ma arvan, et mees teeb hoopis skandaali, sest tema tegi oma kätega elamise valmis ja sina kolid sinna (kui mitte kohe, siis äkki hiljem) teise mehega sisse.
Praegu aga proovi temaga veel tõsiselt rääkida - kui ei õnnestu, siis kirjuta kiri, on lihtsam oma mõtteid ja tundeid väljendada. Ma arvan, et kirja võtaks ta ikka tõsisemalt kui niisama rääkimist.

Kas sa oma isaga ei ole rääkinud nendest probleemidest? Kui nad nii hästi läbi saavad siis isa saaks ehk mõjutada meest mitte jooma. Ehk läheb teil kõik siiski paremuse poole... kui ei, siis soovitan lahkuminekuga oodata kuni tööl käid.

Isaga ei ole ma sellistest teemadest rääkinud, teda ei huvita!! Isa ei ole mul selline inimene, kes saaks mõjutada meest mitte jooma, sest ta ise oli kunagi samasugune, ja nüüd ütleb, et eks ta ise teab mis teeb.
Ei ole seadnud teda fakti ette et kas mina ja laps või joomine, olen aind öelnud, et mulle ei meeldi see, et võiks natukene vähendada seda kogust, sest kui joob, siis kukub norima, kaine peaga täitsa tip-top mees!
Olen rääkinud mehega lahkuminekust, ta ütles, et siis kui maha jätan, siis ta teeks isegi edasi selle korteri korda poja pärast. Aga arvab et me ei lähe lahku! On ka öelnud, et kui maha jätan, siis leppigu ma halvaga, ja kui uue mehe võtan, siis sama moodi:(
Aitäh nikita, andsid mulle hea mõtte, kirjutangi kirja, et kus ma arvan ja mis ei meeldi, ja mida tahaksin jne, sest kui ma temaga sellistel teemadel näost näkku räägin, siis tunne, et laseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja vastab, et seda ei juhtu, mitte kunagi!!!
Helen125- mõned mehed kes joovad, võivad olla maailma parimad mehed, ei ole mingeid probleeme jne, mõned kes ei joo, on mõnikord nagu tõelised ebardid:| Nii et ei usu, et päris nii on, et enne kui võtad mehe, siis mitte sellise kes joob. Kõik mehed joovad, ja võibolla mõni üksik ei joo!
Aga aitäh nendele, kes soovitasid et mida teha, sain natukenegi tuge siit.
Arvan, et kui lahku lähen, siis tõesti ootan millal tööle saan, ja seal siis mõtted mujal.

Loen su teksti ja tundub nagu ise endast loeks (:
Nimelt mul on sama lugu hetkel käsil. Ainult, et meie oleme 4 a koos olnud. Tänaseks oleme 3 kuud lahus, kui seda võib nii nimetada. Õnneks minu poja käib ilusti lasteaias ja ma tööl. seega on mul veidi lihtsam, mingi kindlus on ikka olemas, kuigi mees aitab aga kunagi ei või 100% kindel olla.
Meil hakkas viltu vedama mingi aasta tagasi kui mitte rohkem, pidevad riiud, laps ei käinud siis lasteaias ma istusin pidevalt kodus ja põdesin, mehelt oli vähe tähelepanu. Tundsin et mu tunded kaovad.... rääkisin talle sellest, too hetk ta oli vapustatud, kallistas, vandus armastust ja lubas, et nüüd hakkab uus elu. Ja mis te arvate, kaua kestis uus elu 2 päeva, siis läks vanaviisi edasi Ei torkinud ma enam vaid neelasin oma kurbuse alla, peitsin kõik endasse tegin näo nagu miskit poleks valesti. Lapse pärast olin valmis ka kannatama kõik ära. Kuid sisemus karjus... Siis läks laps lasteaeda, mina tööle... mõtted olid mujal ja selgemad, otsustasin siis 3 kuud tagasi (pikka mõtlemise, kaalumisega) et nüüd lähen. Ja läksin ema juurde. Mees oli isegi nõus, ütles, et nii vist tõesti parem ja n.e. Läks 3 päeva mööda, ta oli nagu ketist lahti lastud, hullumas, anumas, vandumas... ainult, et ma tagasi tuleksin. Ma pole teda iial sellisena näinud, meeleheitel, katki... ma ei läinud tagasi, siiamaani... ja ta hullub siiamaani, aga ma ei tunne ta vastu mitte grammigi armastust, olen sellest nüüd aru saanud, lahus olles. Ma hoolin tast väga, ta on tore mees ja supper isa, aga armastus on kadunud, ja ma ei suuda ilma selleta koos olla.
Kahjuks rutiin, pidev teineteise kallal nääklemine hävitas tunded, ma ei ole kindel kas see mida ta minu vastu tunneb on ikka tõeline armastus, või on see harjumus, ei tea.... kuid ma ei usu ka seda, et kui tagasi lähen, muutub kõik, nagu ta lubab.... ma ei teagi kas ma suudaks ise olla temaga parem kui olin viimasel ajal.

Mida ma selle pikka juttuga nüüd öelda tahtsingi
Arvan, et ilma armastuseta pole mõtet koos olla, lapse pärast ka ei tohiks koos olla. Mina olin sellest pikka aega tugevas stressis, hiljem tulid igasugu tervisehädad... Praegu, olles lahus, vaevlen majandus raskustes küll, kuigi mees aitab aga ma olen liialt uhke, et küsida juurde kuna ei tule vahest välja omadega, elan emaga koos, aga ma olen rahulik, mu närvid on korras, ma tunnen end paremini kui kunagi varem ja mu laps muutus rahulikumaks. Nüüd ma näen kui väga see suhe mind negatiivselt mõjutas. Ja arvan, et tegin õige otsuse. Mis puudutab seda meestuttavat, siis kindlasti ei soovita uude suhtesse sukelduda, võta niipalju aega kui saad, mõtle, lahusolek aitab asjades selgusele jõuda, äkki taipad, et su mees on siiski see ainus ja õige. Praegu oled haavatav, võid kergesti armuda tollesse, ja see võib sinu vastu pöörduda. Kindlasti vajad kedagi, kes toetaks, aga lähedale ei tohi lasta!

Ole tubli!

Ma ei tea mis mehi sina näinud oled, aga enamik ikka pole sellised, kes end täiskaanivad igal võimalusel.

18.28
Kas oleks võimalik sinult kuidagi moodi kontakti saada, kuna oled selle läbi elanud, siis tahaks kellegiga rääkida:(

Minu post, läks millegipärast anonüümselt
Kui tahad rääkida foorumiväliselt, siis kirjuta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Mul ainult hea meel kui saan sind kuidagi aidata