EEVA naistekas

Mmm aga sa ütle, et sa ei saa Gümnaasiumisse minna, et pole midagi selga panna, ei tea kas nad siis ostaksid.

Allie, sina tead minu lugu,.. aga sa oled uskumatult julge et jagad teistega selliseid asju,..mina ei tee seda vist kunagi :S...aga sinupuhul on se vägatore:)!

oeh, mul on ikka väga vedanud! isaga saame me väga hästi läbi! selles mõttes et ma ikka ise kh aitan võimalikult kodutöödel ja teen sporti (mu isa teeb ise kh suht plaju sporti ja talle meeldib kui lapsed teevad kh, mitte ei vahi arvutis)


emaga saan kh hästi läbi, aga tal on minust rohkem suva! lihtsalt tal on koer keda ta poputab ja meist tal vahepeal ikka täiesti suva! kui ma tulen vehepeal kuskilt üle pika aja koju (no mingi kaks nädalat) nii ta teeb näo nagu alles kaks minutit tagasi nägime! aga otseselt tülisid meil pole!

endal on isaga aga kogu aeg nii olnud, et teistega koos olles peamiselt ta loob maski, et ta on mingi hullult lahe vms.

Ma vihkan isas seda, et ta püüab alati võimalikult jõuka mulje jätta! Ja siis paneb teiste ees omaarust hullult tarka ja nalja jne.. ja muidugi kõige rohkem närvidele käib see, et ta korrutab kogu aeg samat lauset sada korda , noo häbi on lausa vahel

(lugesin ka ise kõik öösel läbi, mis sa oled siia kirjutanud...)


Loodan, et oled pöördunud abi saamiseks lastekaitsesse vms, soovitan sulle (võimalik, et tead <A href="www.lapsemure.ee">www.lapsemure.ee</A> ´d seal on toredad ja abivalmid konsultandid, kes aitavad meeleldi - kuid loomulikult tuleb suur osa sul endal ära teha, võtta julgus kokku ja mitte jätta seda nii... kui kõik jätkub samas vaimus (nagu oled kirjutanud), siis võib tõesti juhtuda, et saad kas surma või..tõsiselt kahjustada (vaimset survet ma parem ei mainigi, see, kuidas sinuga on käitutud, on nagunii omad jäljed jätnud..) - võib ju ka juhtuda, et sattud ise ratastooli vms.


eks sa ise tead ja tunned oma vanemaid paremini, kuid üldiselt on nii, et kui oled suutnud astuda selle suure sammu, ja ka vanemad saavad sellest teadlikuks, ja nad teavad, et nad võivad sattuda vanglasse, siis nii naljalt nad enam kallale ei tule.

teie peres ei ole mitte mees ja naine, vaid naine ja naine

nähtamatuninny, räägi kuidas Sul nüüd läinud on ?

noh, ma saatsin lastekaitsele kirja. Lausa mitu. Esimesele nad vastasid. Vastus oli lühike ja umbes selline, et ole hea laps ja vanemad tahavad sulle selle käitumisega ainult head. Isa on veel hullem minuga ja sõimab mind igal võimalikul moel. Olen üritanud pidevalt jalga lasta, aga siis ta tuleb mulle kallale. Siis saatsin teise kirja. Sellele nad vastanud ei ole.

Lugesin ka läbi selle teksti. Tead, ma olen juba ammu lastekaitset kirjadega pommitanud (ma ei hakka põhjustest rääkima, aga umbes sama mis nähtamatulninnyl. Olen neid kirju sinna ligi aasta aega saatnud.) aga olen alla andnud. Nad ei tee midagi, nad ei aita. See on lausa naeruväärne, kuidas räägitakse et pöörduge abi saamiseks sinna ja tänna, aga kui sa seda teed, ei saa sa mingit abi või sõimatakse sootuks nägu täis. Selline asi ajab elu isu ära. Aga soovitan sul teha sama mis mina - Tõestada vanematele, et oled parem lapsevanem kui nemad on olnud ja jõuad elus kaugele Muidugi on see raske, kui vanemad sind ei toeta, aga kõik mis ei tapa teeb tugevaks

Ma saan sinust nähtamatuninny väga hästi aru . Mu kodus on sama olukord. Ükskõik, kuidas ma ka mingisugust asja teen , mu isa leiab alati põhjust selle kallal vinguda. Ta suhtumine minusse on selline olnud koguaeg . Vahel olen ma mõelnud, et äkki ma polegi tema laps vms. sest minu õesse ta niimoodi ei suhtu . Meil on samamoodi, et kui nt. arvutis midagi teistmoodi on, olen jälle mina süüdi. Kui ma ütlesin talle, et ma sain matemaatikas ainukesena viie ja peale selle oli üks neli ning ülejäänud said kolmed ja kahed, siis oli temal kohe esimene asi see, et kust ma maha vaatasin. Ta suudab ainult kritiseerida mind . Alati, kui mingi ekskursioon vms . toimub ja ütlen , et mul oleks vaja , et ta mulle järgi tuleb , siis küsib, et kas tõesti mitte ükski teine vanem ei saa mind tuua . Nii on koguaeg olnud . Ta ei taha mitte kunagi mulle järgi tulla . Meie peres on nii, et ema käib tööl ja isa ei käi . Isal on mingi seljahäda ja ta ei saaa väga hästi tööd teha . Ükski päev ei möödu tal joomiseta. Loomulikult ta ei ole täis ega nii, aga lihtsalt pm. alkohoolik . Näiteks kui on vaja kuhugi sõita , siis ta ei saa kunagi minna,sest talle peab päev enne seda ette ütlema , muidu ta joob ja promilliga ta auto rooli ei istu. Kui ma väiksem olin , siis vahepeal isa lõi jne . kuid enam mitte . On öelnud, et kui ma ei käitu normaalselt, siis hakkan vanemast peast e. nüüd peksa saama vms. Aga selles suhtes ma ei karda teda, sest kui ta peaks mind kavõi korra lööma lähen ma kodust ära ja võtan ühendust lastekaitsega . Seda olen ma tallegi öelnud. Emaga ma sain enne hästi läbi aga enam mitte . Sain teada , et ta petab isa . Lugesin ta sms-e jne . Ja nüüd teab isa ka , on vaielnud küll jne. kuid siiamaani elavad koos . Emaga ma ei suuda enam normaalselt rääkida, sest minu meelest on see andestamatu kuidas ta isale tegi . Lugesin ta sms-e seal oli kirjas, kui väga ta toda meest armastab ja , et too armastab ka teda jne. kuid lepib praeguse olukorraga .Mul võrdlevad ka vanemad mind vahest teistega ja ütlevad, et miks ma ei või olla nii nagu teised lapsed. Räägivad oma vanematega hästi ja käituvad korralikud ning ei vingu iga asja peale . Nad arvavad, et meie oleme ainukesed, kes on kasvatamatud ja lugupidamatud.Vahepeal ma tõesti mõtlen , kui väga mulle meeldiks kui mul oleks vanemad, kes tõeliselt üksteist armastaksid . Kus isa käiks tööl ja oleks nõus mind viima trenni(mulle oleks väga meeldinud käia tantsimas , kuid isa ei olnud mind nõus kunagi sõidutama) ning neile oleks esikohal ikka laste heaolu mitte nende endi .Kuid sellest võin ma vaid unistada. Mulle ei meeldi absoluutselt kodus olla. Õnneks elan ma nüüd ühikas ja näen vanemaid ainult nv. kuid isegi siis leiavad nad põhjust minu kallal vingumiseks . Aga vähemalt saan tegeleda seal võrkpalliga, mis mulle ka väga meeldib, ilma et paluda korduvalt isa, et ta mulle järgi tuleks ja tema pika vingumise peale oleks mulle nõus järgi tulema . Kuid mitte rohkem , kui kord kolme nädala jooksul . On kadestamist väärt need pered, kus vanemad kiidavad oma lapsi ja teevad nii palju, kui võimalik, et lastel oleks hea lapsepõlv.

Halbu asju on lihtsam öelda kui häid

mul oli samamoodi, et isa mind jalanõudega üritas lüüa jne .


Mul ei anna näiteks isa mitte kunagi raha , võibolla elu jooksul on andnud sada krooni kokku . põhimõtteliselt annab ema ikka . Ja, siis kui isa on minisugust süüa ostnud ja ma tahan seda süüa , siis ütleb, et ma ei või võtta . Ja , kui ma küsin miks , siis ütleb, et kas mina ostsin selle või ? Ja üldse seda toidu peale vaidlemist on ka ikka suht palju olnud . Ma olen küsinud temalt, et ma käin koolis, ma ei saa ju kusagilt raha, et süüa osta jne . Siis tal on ikka enda õigustuseks midagi öelda.

Miski, mul on sama. Ema pettis isa Sa kirjutasid ja kirjeldasid täpselt meie kodust olukorda. Ainult, et minule öeldakse toidu kohta et ma vaadaku enne peeglisse

Mul vanemad ei ole sellist asja öelnud, et ma ei tohiks süüa , sest ma olen paks . Aga muidu on paksuks norinud küll . Nii vastik on niiviisi kodus elada. Tahaks tunda seda tunnet, mida tunnevad inimesed, kel on mõistvad ja head vanemad. Mul petab ema siiamaani isa . Aga , kuidas on sinu suhtumine emasse muutunud , kui said teada, et ta petab isa ? Mul on endast 1,1 kuud noorem õde , kes on täiesti närvihaige . Ma midagi ütlen see pistab kohe kisama ja siis tulevad vanemad mind kohe sõimama , et ma lõpetaks oma õe kiusamine. See on nii vastik:confused: Ma olen õudsalt emotsionaalne, et kui isa mulle midagi halvasti ütleb hakkan ma pm. kohe nutma(mitte päris alati). Ja, siis lähen enda tuppa ja kui tagasi lähen teise tuppa ja jälle midagi ütlen , leiab isa ikka põhjust minu kallal viriseda. Vahepeal on nii ka , et kui ma midagi tv-st vaatan, siis tuleb minu juurde võtab puldi ja lihtsalt vahetab kanalid ära . Siis ma olen öelnud, et ma vaatsin ju seda , siis ta ütleb, et ma võiksin teise tuppa minna . Ning mina pean teise tuppa vaatama minema . Meil on nii, et ainult elutoas võib süüa. Ja, siis mõnikord, kui ma sööma hakkan olen öelnud isale , kas ta teise tuppa ei või vaatama minna, sest ma ei tohi ju söögiga teise tuppa minna. Siis ta ütleb, et ei lähe ja enda asi , et hakkasin sellisel ajal sööma . Aga , kui tema hakkab sööma ja mina elutoas vaatan tv-d siis ütleb mulle kohe , et ma pean minema teise tuppa vaatama, sest tema hakkab sööma . Olen temalt küsinud, et miks tema võib kõike teha midagi tahab, aga mina ei tohi mitte midagi . Siis hakkab sõimama , et ma hoiaksin oma suu kinni ja kaoks minema . Olen vahel pannud ka enda toast uksed kinni ja kuulanud muusikat. Siis tema lihtsalt tuleb minu tuppa ja teeb uksed lahti. Ma olen öelnud talle, et ma tahan , et uksed kinni oleks, see on ju minu tuba . Aga , siis on tema öelnud, et ei ole ikka küll, et need on tema toad ja tema maja ning minul ei ole sõnaõigust .Et põhimõtteliselt tekib küsimus , mida ma üldse seal teen. Miski pole minu oma , elan nagu võõraste juures . Isegi oma kodus ei või kõike süüa mida tahan . pean enne ikka luba küsima, kas ma võin seda või toda võtta.

Sorri . Ma mõtlesin 1,1 aastat mitte 1,1 kuud .

Ma lugesin ka seda teemat, leidsin palju endale sarnast siit. Seega, räägin natuke endast, äkki saate abi, kellel ka kodused probleemid.
PRAEGU on minu jaoks kõige hullem, et mul alles väga väike vend ning närvihaigest ema karjub ta peale ning kohtleb teda halvasti. No emal on nii, et 1 päev nädalast normaalne tuju, siis suudab veel valitseda ennast. Aga kui laps nutab, siis pole ju kasu röökida tema peale, raputada, ja üleüldse väga jämedate liigutustega teda voodisse panna jms (pole veel 2aastanegi). teeb ju asja ainult hullemaks... Kui ta midagi sellist teeb, siis mul kaob ka igasugune enesevalitsus ja hakkan karjuma ta peale, ning siis olen temaarust Mina midagi halvasti teinud. Aga kes ei kaotaks enesevalitsust, kui peab vaatama, mida ta nii väiksele lapsele teeb. Laps ei nutaks pooltki nii palju, kui kodus rahulikum oleks. mõnikord on ka selline suurem kaklus ette tulnud minu-ema vahel (rusikad jms) ja siis vend lihtsalt vaatab ja nutab, nii kahju temast, et ta selliseid asju nägema peab!
Meil üldse väga palju probleeme peres alati olnud, ma arvan, et sellest algasid ka probleemid koolis (mitte õppimisega..). Üks nõme asi, mis veel on juhtunud, on see, et u 3-4 aastat tagasi leidsin arvutist mingi isa eluloo faili, sel ajal ma olin veel nii noor ja probleemid veel niiii suured polnud, aga see lugu mis seal kirjas oli, tegi ikka jubedalt haiget, eluseeski ei unusta seda, mis seal minu ja üldse kõigi kohta kirjas oli. Sellest vist need suuremad probleemid algasidki, sest peale selle lugemist ei vaevunud enam keegi teesklema minu ees seda suurt räpast valet.
Aga nüüd olen õnneks õppinud sellest enam-vähem üle olema.
Ma ei viitsi oma vanemaid kiruda, see on lihtsalt mõttetu, aga minust PEAKS neil kõrgem arvamus olema. ma olen koolis viieline, võistlustel/olümpiaadidel nr 1, tegelen väljaspool kooli ikka normaalsete aladega, mitte joomine ja jõlkumine, nagu enamusel mu klassist. ok, rohkem ma ennast kiitma ei hakka, aga leian, et sellist kohtlemist pole ma küll ära teeninud. Ja kuna ma tean, et ma olen rohkemat väärt, siis olengi tugevamaks muutnud ja enam nii kergelt ei murdu. Varem oli mul ikka päris madal enesehinnang selle koduse elu tõttu!
Minu soovitus: Ärge võtke nii tõsiselt, kindlasti ärge ise hakake probleemi suuremaks tegema (nt vanemaid sõimama ja süüdistama), tegelge millegagi mis viib mõtted mujale ja aitab unustada. Lihtsalt mitte välja teha on ainuke lahendus. Muidugi kui väga suured füüsilise vägivalla probleemid on ning neid ära hoida ei õnnestu, tuleks kusagile pöörduda.

Minuga on nii, et kuna ma praegu ise ükskõiksemaks, vähem emotsionaalsemaks muutunud, siis on asjad minu jaoks talutavaks muutunud. Noh, tegelikult muidugi pole, aga võrreldes sellega, mis oli 0,5-5 aastat tagasi, on ikka väga korras. tegelikult mul on selline tunne, et me oleme kõik korterikaaslased: mina, ema ja isa. väikse lapse pärast muidugi tuleb selline perekonna mulje jätta, aga kui teda poleks, me oleksime lihtsalt kõik tülitsevad korterikaaslased. Ma arvan.

ja see olin mina:)

Mul on ka noorem õde, 1,5 aastat noorem Tema on see ingel ja mina olen paha ja mul ei ole siin majas mingeid õigusi jne

Eem, head sõbrad sul siis . Naeravad su üle ? Ega see ju sinu süü pole, et su isa selline on . Muidu vahest kui mu isa minukallal vingub, et ma raiskan nii palju raha vm (no ta ei ole selline kes iga asja peale midagi ütleb, eks ole) siis ma teen talle tagasi nii, et kui ta mingi kallima lõhna vms asja ostab, siis ütlen, et mida ta raiskab seda raha nii . vot aga soovitan sul isaga rääkida, et sa pead ka puhtust hoidma, igapäev peab käima pesemas . ja kui see ei aita, siis pöördu nt lastekaitsesse ? sest kui isa sind <span style="font-weight: bold;">LÖÖB</span> ja sinukallal vingub, siis see on juba perevägivald ju .