EEVA naistekas

Nagu pealkiri ütleb ,on minu probleemiks isa. Ta vingub peaaegu kõige peale mida ma teen.


Näiteks täna, käisin linnas ja ostsin endale riideid ja õele ühe pluusi ja kogu raha kulus ära. Tema hakkas kohe minu kallal vinguma et ma ei oska enda raha hoida ja et tema ei osta mulle enam riideid.


Kui ma käin iga päev pesemas, vingub ta et ma raiskan kogu vee ära. Samas kui ma käin üle päeva, vingub ta ei minuvanune võiks ikka iga päev pesta ennast.


Ta vingub ka selle peale kui palju või kui vähe mina söön. Kui ma ei taha lihtsalt rohkem kui pool taldrikut, teeb ta paanika et mis ma pirtsutan ja kui ma söön rohkem kui talle sobiks siis ta räägib et ma ahnitsen


Võib tunduda tõesti mingi pubeka mölana, aga nii see tõesti on. Ema on isegi teda korrale kutsunud et halloo, et millega sa siis rahul oled aga see ei aita üldse See on juba aastaid nii olnud ja ma ei suuda seda enam taluda. Minu närvid on tõesti läbi

Oehh, ega muud pole teha, et kas temaga koos su emaga tõsiselt rääkida, et see mõjub väsitavalt sulle ja su enesehinnangule või ignoreerida.

loe nagu anekdooti.samas tuleb meelde oma vanamees ,kes siiani veel õe kallal aegajalt iriseb:D

Aga lase see kõrvadest mööda! Ignoreeri neid tema märkusi ja vinguvaid lauseid. See on kõige magusam kättemaks - ignoreerida!

aegajalt iriseb ilmselt iga isa

Ja kui seda vanameest arvutisse lasta ja mingi kiri ette tuleb mis uuendust nõuab või mingi tundmatu siis süüdistab ta ka mind et mis ma tõmban arvutisse "sitta" Võite küll öelda et ignoreeri, aga siis otsustaks ta mulle virutada Kõik mu sõbrad kes tema käitumist näinud on soovitanud teda psühholoogile saata ja samas mõni ei saa üldse aru miks mu isa nii õudne on. Aga temaga koos elada on võimatu.

alati saab ju ära kolida, kui inimene saab täisealiseks.

aga irise vastu...

Kahjuks on täisealiseks saamiseni liiga palju aega.


Ja mina irisengi koguaeg vastu aga mis te arvate mis siis juhtub ? Siis laseb tema käed käiku ja virutab mulle vastu pead

Tuttav tunne. Nagu kui mul paps midagi mulle ütles ja ma üritasin umbes öelda, et ma pole seda teinud või kuulaku mind ka, sain sõimata, et ära haugu vastu ja taheti lüüa. mis mõned korrad ka õnnestus.
Nüüd enam nii ei tee, sest teab, et kui mulle liiga peaks tegema saab kõik topelt tagasi, enam ei ole seda pisikest tüdrukut.
Aga eks mul ka paps siiamaani vingub mu kallal ja sõimab, aga ma lihtsalt üritan mitte välja teha ja hoian end kogu jõust tagasi. Sest kui ise midagi vastu ei ütle siis lihtsalt kisab ära mis kisada on ja kõik korras (temajaoks).

Sinikad ka järel on? Kui jah siis mine traumapunkti ja lase trauma fikseerida ja siis mine politseisse. Sest tunnistajad sul ju on....näiteks ema. Su isal ei ole mingit õigust sind lüüa.

Mu emaga on sama värk , ütleks isegi hullem:dry:

Sinikaid ei ole, aga lihtsalt rõve on kui lüüakse vastu pead, pea hakkab alati ringi käima. Ja ta ikkagi minu isa, ma ei taha politseisse minna.


Eriti ajab see närvi et mind ei kuulatagi, kohe hakatakse midagi oletama ja karjuma et ära paugu vastu et sa oled alles tatikas.

Minu isa ei tee must üldse välja, ja kui midagi ongi öelda siis nähvab või ütleb sellise halva tooniga. Normaalselt polegi ammu rääkida saanud. Aga kui mõni ta sõber on meil külas on, sis küll hellitab et näidata kui hea isa ta on Ma ei tea enam mida teha, olen üritanud temaga hästi läbi saada aga see ei õnnestu kuidagi. Kunagi leidsin ema sahtlist kirjad, mille mu isa oli talle sõjaväest saatnud ja seal oli kirjas et ta meenutan teda ennast väiksena ja sellepärast ta minuga nii käitubki.

Minu isa sõimab mind tema sõprade ees ka ja siis olen mina see kelle üle naerdakse Ja ema nagu üldse ei koti see, vahest kui talle lihtsalt isa karjumine närvidele käib hakkab mölisema. Ema käitub ka suht ükskõikselt Õde poeb isale, et mingiseid asju saada ja siis mustab mind. Ma ei saa aru mis sellel perel minu vastu on

Aga kuidas see sinu vastu irisemine täpsemalt välja näeb? Tegelikult võiksid proovida alguses rahulikuks jääda, teismelise eas on see küll raske, aga proovida võid. Näiteks selle pesemise kohta võiksid siis teine kord talle väga rahulikult vastata, aga alles (näiteks) eelmine nädal sa ütlesid, et ma vett ei raiskaks või vastupidi, et peaksin iga päev end pesema. Peaasi, et sa samamoodi vastu ei vinguks, räägi aeglaselt ja rahulikult, isegi vaikselt kui vaja - nii kuulatakse sind rohkem.

See irisemine näeb välja selline, et ta otsib põhjust et minu kallal vinguda,isegi kui see asi on kõige mõttetum asi maailmas ükskord istusime autos, tema hakkas ajama et ma võiksin olla nagu minu teised eakaaslased, ühesõnaga võrdles mind teistega. Siis ma tõin talle näiteid enda väga tavaliste eakaaslaste kohta kes enamasti joovad ja suitsetavad, siis ütles tema et ära võrdle ennast teistega Samas ta ise oli seda just teinud.


Tema unistuste tütar oleks selline kes hommikul esimese asjana läheb peegli ette ennast korda tegema, paneb mingid üliviisakad riided selga ja läheb kenasti kooli. Peale kooli peaks kindlasti kohe kõik ära õppima ja siis hakkama raamatuid lugema. Raha ei tohi üldse raisata jne Ta pmst ei lase mul olla see kes ma olen, üritab minust mingit pedanti ja totaalset nohikut voolida. Alati kui ta töölt tuleb küsib ta minult kas ma kahtesid sain, kui ma ütlen et ei aga sain nelja, hakkab ta seletama et miks ei oleks võinud 5 olla Ta nagu iga MÕTTETU asja peale vigiseb.


Kui ma ütlesin et ma tahan näitlejaks saada, siis tema hakkas kohe karjuma et kas ma olen loll et mul ei ole ju mingit annet ei keelte ega näitlemise peale, kuigi draama õpetus ja keeled on minul kõige tugevamad ained koolis üldse tekib tunne et ta ei teagi minust midagi. Ma võikski jääda neid põhjuseid siia laduma mille kallal ta vingunud on ja millega ta rahul pole. Ta on ilmselt üks neist kes ei saa aru et ükski inimene pole ideaalne

Sellised vanemad on jubedad. Minu võõrasisa oli ka selline, iga asjaga leidis põhjust vingumiseks. Ma hoidsin alati suu kinni, kui tal mingi hoog peale tuli. Nüüd jällegi kahetsen, ma ei mõtlegi mingit vastu haukumist, aga lihtsalt oma tundeid väljendada, kui keegi ikka tambib sind emotsionaalselt maa sisse iga päev. Mina sinu asemel vist üritaks ka ignoreerida teda, lihtsalt tee oma asja ja seda mis sulle meeldib. Ürita mitte tähele panna. Ja kui tõesti asi läheb hulluks, siis rahulikult väljenda oma tundeid.

Ma olen selline, kes kõik näkku välja karjub ja ma olen seda alati teinud, aga ma ei tea, kas see aitaks või ei!

Mina ei ole kunagi hakanud vastu irisema, aga kui ma midagi otse välja ütlen siis tõstab kohe häält ja siis virutab Täiesti mõtetu mees noh