EEVA naistekas

mina pole isegi vitsa saanud kunagi:P aga nurka pani mind küll issi ükskord ammu ammu ja see oli ka esimene ning viimane kord :)mul on õnneks vanematega suhteliselt vedanud:)

aga sinust on mul küll jube kahju...
ma mõtlesin ise ka saldustesse minna oma murega:P mul nimelt selline mure ( ei ole küll ilus teise foormisse irjutada aga elan sellega end välja kuidagimoodi) et üksi tänaval kõndides mingid mehed tulid autoga juurde ja hakkasid peale kutsuma mind et saad krõpsu jne ag ama keeldusim muidugi. pidin just oma poisiga( M ) kokku saama. Ma ütlesin et kustun oma poisi endale järele, kui te mind rahule ei jäta( mu poiss 24, need mehed kuskil 30 ringis) nad tõesti ei lasknud mind minema, tõkestasid autoga mul tee ja kui auto tagant üritasin minna, siis sõitsid tagurpidi, üritasin isegi joosta minema aga nad oleks mulle peaaegu otsa sõitnud. sis kui ütelsin et kutsun kuti järele, võtsid relva välja ütlesid et kutsu jah, ammu pole kedagi ära tapnud, aga kui ei kutsu, tapame sinu ära. ma arvasin algul et see on nali, kuid siis nad võtsid kaitseriivi maha... M oli juba seda tegevust eemalt märganud nig tlui oma sõpradega sinna.. võttis mul käest kinni nin küsis nendelt meestelt, et kas on probleeme või? (selleks ajaks oli relv ära pandud kuhugi) siis üks meestest vastas, et tahad probleeme või ? ja virutas M -le autouksega vastu ribisid, M lõi autoukse tagasi, niiet mehel jäi jalg vahele sinna vist. see mees tuli autost välja ning lõi M-i täiest jõust. M lõi vastu muidugi, niiet mehel kulm rullis, Selleks ajaks oli teine mees välja tulnud autost ning hoidis relva oma käes, kaitseriiv maas ning pani relva mulle pähe ning küsis, et kelle siin esimesena tapma peab ? seejärel läks M-i juurde ja pani talle relva pähe, See teine mees oli selleks ajaks M-i juba kuklasse oimetuks löönud ning lõi talle 7-8 korda rusikaga pähe, niiet M langes põlvili, selline vaatepilt avanes mulle siis - M tuigub peaaegu oimetuna , üks meestest peksab teha pähe, teine sihib relvaga teda ning valmistub tulistama. Selle aja peale olin mina juba täiesti endast väljas, kargasin relvaga mehele kallale, lõin teda intiimpiirkonda korduvalt, küünistasin näost niiet küünealused verised jne, haarasin tal käest, kus oli relv, päris pik kja raske " relvavõitlus" toimus meie vahel, lõpuks mees läks autosse, pani relva autolaekasse ning ütles et ma olen täiesti hull tüdruk. M oli juba püsti saanud ning nad seisid vastakuti, M on veidi alla kahe meetri, see teine mees oli u sama pikk aga väga turske ning nad vaidlesid, ma nii väga kartsin, .... üks auto lähenes ning ma pidasin selle kinni ja ütlesin et appi appi tulge mulle appi mu poisssõpra tapetakse hetkel.. aga mis tuli välja - seal autos istusid nende meeste sõbrad, kes ei teinud teist nägugi ja ei tulnud 5 minutit autost välja. siis ma helistasin oma isale- ma nutsin nii kõvasti et ei kuunud isegi kui ta vastu võttis ja lõpetasin kõne et helistada oma emale, ema ei saanud midagi eriti aru kuid nad olid hetkega kohal. ema ja isa läksid ka nendega raksu ning tohutu vaidlemine käis. selle aja peale olid juba kohale jõudnud M ja minu sõbrad, kellega me pidime kokku saama ( üks sõbranna sai autojuhiload) ning minu vanaisagi oli sinna jõudnud . See mees kes M-i peksis tahtis mu isale kallale minna - tõmbas särgi seljast, ütles et ei hakka kalist firmasärki rikkuma teiesuguste peale. siis ma olin mitu korda juba politseisse helistanud ja nad said teada et politsei tuleb ( peksjal tüübil oli tingimisi karistus peal metsavarguste eest jne veel muidki rikkumisi) ning nad olid kärmed kaduma. neil oli autoaken alla keritud ning mu vanaisa läks peadpidi nende autosse sisse ning üritas võtmeid eest tõmmata, mees hakkas vanaisa vastu kukalt peksma, ma läksin suurest vihast tagauksest sisse ning küünistasin mehe seljale ikka väga suured ja verised väljad ( kahetsen et midagi rhkemat ei teinud- teda hammustanud kõrvad peast kakkunud mida iganes kõike oleks tahtnud teha - peksta) siis ta lasi vanaisa lahti ning nad sõitsid ikka minema, hlijem politsei terve öö ajas neid taga ja uurijad käisid, andsime tunnistusi, ma olin alajahtunud, M-il on diabeet ja ta oli kokkukukkumise ääres, kiirabi käis ja ühesõnaga jube mürgel.. nüüdseks juba peaaegu aasta möödas ja nad muudkui võtavad uusi advokaate, ikka paremaid, kallimaid, mitu kohtuistungit on ära jäänud, nad kardavad, . 1. sept peaks siis tulema istung, äkki mõtlevad ikka midagi välja jälle
muidugi paar päeva pärast seda juhtumit tuli M-ile kirju politseil, et oodatakse SÜÜDISTATAVANA politseisse - ta olevat need mehed läbi peksnud ja mina olevat provotseerinud.. hmm jah, ei oskagi midagi öelda selle peale..
õnneks meil M-iga siiani õnnelik kooselu ja selleised kaabakad ei riku seda iial

vanemad on ikka samasugused, aga nüüd on õde ka täiesti hull Vanemad tõid tema laetava akuga ratastooli koolist ära, ja nüüd õde lihtsalt ei millegi eest sõidab mulle sellega otsa Jalad on sinikaid täis. Magada ta mul ka ei lase..tuleb hommikul minu voodi kõrvale kisama..


Ja Poppy, mu ema on ka söögiga selline ! "Ära söö seda ära ! See on minu oma!" Ja õde ta ei keela ka. Isa on ka sellise jutuga, et nii hea ju kui õde liikuda saab... No muidugi on hea, aga miks ta peab mulle otsa sõitma ja AHISTAMA mind sellega `??





Ja ma võtaks teie nõu kuulda, aga ma olen liiga arg.... Aga ma olen ka vastu hakanud, ja ema poolt on vähemaks jäänud, aga isa ainult kamandab ja karjub. Ja ma sain selle kitarri kah lõpuks siis. Aga nad muudkui käivad räägivad, et mis ma mängin seda niisama kui ma ei oska Mina ei tee väljagi sellest muidugi...

ma arvan et su õde on lihtsalt kade sinu peale, sina saad ju käia!!!! ja ilmselt käid koos sõpradega väljas ja nii, aga tema mitte, tal on üksi igav ja ta on kindlasti väga kurb, et ta ei saa olla selline nagu teised. ta tahaks sinuga aega veeta, aga ilmselt te kunagi ei teinud seda piisavalt ja nüüd ta tahab kätte maksta jne.. ja vanemad vast tahavad et te oleksite õega võrdselt ja sellepärst nad muserdavad sind, et mitte õde ei satuks masendusse jm, nad kardavad, et ei oska teid kasvatada, ja sellest muud pinged ja tülid ja teised suhted. ma arvan, et sellest need probleemid tulevad..

millal üldse sedasi ema ja isa ja õde käituma hakkasid? (aasta või paar tagasi?)

see kodust kellegi juurde "põgenemine" ei ole hea mõte! siis nad saaksid suure šoki ja veel karmimad oleksid sinuga, vb ütleksid, eks sa mine jh ole ja vaata kuidas sa saad ilma meieta hakkama..! ja siis sa peaks ükskord ikka koju minema ja siis:confused:...nad hakkaksid nöökima, et noh mine veel ja oli hea ja said üksi hakkama jnejne....
ma ei usu, et midagi muutuks, aga võibolla ma eksin

Mul on meeletult kurb olnud kõiki neid kirju lugeda. Mina arvan, et alustuseks püüa õega suhteid siluda. Veeda temaga rohkem aega. Olge lõbusad. Hakake teineteist usaldama. Las vanemad näevad, et te olete koos tugevad, te olete sõbrad, te olete nagu üks tugev liit või armee või nimeta seda, kuidas soovid.


Kindlasti su õel on raske ja ta on kade, sellepärast peaksidki temaga lõbusalt aega veetma. Mängige lauamänge, vaadake koos telekat. Näita talle, et ta tegelikult on sulle kallis, vaatamata sellele, et tema käitub mõnikord nii õelalt ja omakasupüüdlikult.


Ma ei tea. Nooremad lapsed on need, kes võtavad vanematelt õdedelt/vendadelt eeskuju. Sellepärast ongi hea, et tee omavahel kenasti läbi saaksite. Ja varsti su õde näeks, et sa oled tõesti tore ja kui tema saab tihti kõik, mida ta tahab, siis on tal ka võimalus sinu ja vanemate suhteid siluda.





Ma räägin päris tõsiselt! Tee kõik, et sa õega hästi läbi saaksid. Õpeta talle näiteks oma kitarri vms:) Võimalusi on palju, mängige koeraga, tehke koos pilte. Olge sõbrannad. Ma usun, et see on alustuseks väga hea:)


Muutused ei toimu üleöö, kannata. Jaa, ma tean see on niii vastik ja mul on kerge rääkida, aga püüa.





Ja ma tõesti soovin Sulle südamest edu ja õnne kõiges!

Mul ei ole õega väga suur vanusevahe. 1,5 aastat. Kui me kunagi väiksed olime, istusingi ma ainult toas ja me mängisime koos ja vaatasime multikaid Ma ei käigi siin õues, kuna siinsed inimesed on liiga... imelikud. Aga ma käin sugulase juures, seal siis käin põhiliselt õues. Aga ma ei tea miks õde selline on. See ei ole ju minu süü et ta kõndida ei saa. Nad on käitunud minuga sedasi päris kaua, ainult et see läheb hullemaks koguaeg. Ühesõnaga minu õe käitumise põhjus ei ole kindlasti see et ma temaga piisavalt koos ei ole olnud, pigem vastupidi. Mina eelistasin kodus õega mängida, samas kui mind õue kutsuti... Aga tal käivad pmst iga nädal sõbrad külas, nii et üksinda ta ennast kindlasti ei saa tunda Praegugi täditütar külas, aga õde käitub minuga nagu ma oleks mingi kasutu kalts

Hmmm... Siis ma küll ei tea:confused: Küsi temalt, miks ta nii teeb, näita võimu, sina oled ju vanem, aga tee seda kõike rahulikult ja vaikselt ja sõbralikult.


Ja mina veel mõtlesin, et minu pere on kõige imelikum...

Küsi ta käest, et kas ta vingub selle pärast, et vinguda või on tal muidu ka midagi viga.

Aga selle kirja osas... kui ma seda teeks ja kirjutaks kõike mida ma tunnen, siis ma arvan et mu vanemad saadaksid mu hullumajja ! Nad on väga mõistmatud jne...

Just! Mul täpselt samamoodi. Kui ma hakkan enda tunnetest rääkima, siis öeldakse mulle, et ära räägi lollusi.
Elu õnnelikuim hetk on vist see, kui saan kodust ära kolida! Aga pagan, sinna on veel nii palju aega:(

TÄPSELT ! Jumal tänatud, et keegi mind mõista suudab. See kirja asi ei ole niii lihtne. Minu elu õnnelikuim hetk on vist sama mis sul

ma saan nii kurjaks kohe kui loen millised su vanemad on..väga vastikud inimesed, ma ei andestaks seda mitte kunagi kui nad minu vanemad oleksid.aga jah ma ise ka ei usu et siin miski aitaks, aga enesetappu ei oleks ka mõtet teha..ega see ei aitaks lõpuks midagi. Lihtsalt püüa mõelda et kunagi on see siiski läbi...mis ei tapa teeb tugevaks.

Minul oli kaa kunagi nii. Muidugi kui ma päris väike olin, siis issi hoidis mind kui oma väikest silmaterakest, maailma parim laps olin, sain kõike mis tahtsin ja poööras mulle palju tähelepanu jne.
Kui tuli aga aeg, mil sain 12 ehk, noo täitsa pubeka aeg. Siis hakaksid tulid tulema, umbes samadel põhustel, mis siin kõik eespool on mainitud. Alguses, ma ei julgenud muidugi midagi vastu öelda. Lõpuks aga mul sai sellest kõigest nii kõrini, et ma lihtsalt purskasin kõik välja. Tal oli alati mida öelda ja millegi kohta nokkida. Isegi emme kallal. Emme on mul selline vaikne ja kuulab alati kõik ära mis talle öeldakse ja vastu ei hakka kunagi. Ja siis ükskord mölises minuga, mölises emmega ja ma enam ei kannatanud, ja siis ütlesin kõik vastu. tuli MEELETULT SUUR TÜLI, ma mõtlesin et mis nüüd küll saab. Olin kange, hoidsin pisaraid tagasn, vihatunne surus väga tugevalt peale, ometi oli tugev ja ütlesin välja kõik, mida tahtsin, Hiljem läksin oma tuppa ja hakaksin nutma, terve õhtu otsa nutsin, aga vähemalt sai öeldud kõik, mis vaja. Peale seda suur tüli olime me tülis kuskil paar kuud, mine tema osetud toitu ega muud ei puudutanud, ei rääkinud sõnakestki. Kuni ühel heal päeval hakaks ta ise minuga rääkima. Kuna ma olen nii kange iseloomuga inime,e et kunagi vabandust ei palu sellistelt inimestelt, kes on minu vastu ebaõiglaselt käitunud või kui mul on õigus olnud.
Ja mida aasta edasi, pigevalt me koguaeg tülitsesime, astusin koguaeg emme kaitseks välja, selle peale oli tal alati ütlemist, et mis sa kaitsed tast, mind ei kaitseks sa mitte kunagi. Ja vot ega ei kaitsekski. Tegelikult nüüd olen 17 ja peagi saamas kohe 18, polegi mul plaanis enam kodust nii suure hurraaga lahkuda. Kuna mul ja issil on tegelikult sama kange iseloom, kumbki alla ei anna, siis nüüd on ta hakanud mõistma, et enam pole seda väikest tüdrukut, kelle kallal vinguda ja viriseda. Kes teeks kõike nii nagu tema tahab, sellest tüdtarlapsest on saamas naine, kes saab ise suurepäraselt hakkama. Ta respekteerib seda, et ma seisan enda eest alati, astun emme kaitseks välja ja alati panen tal suu kinni nii, et tal pole enam midagi öelda. Kõik see on tulemuseks mitmeid aastaid tülitsedes. Ma olen selle eest vägagi tänulik isegi,e t ta on minuga nii käitnunud, tänu sellele olen ma väga tugeva iseloomuga inimene, kunagi ei lase kellelgi endale halba teha, seisan oma sõprade eest ja ei lase endale iialgi pähe istuda, lisaks kõigele veel väga otsekohene.
Muidugi sinu ja minu vahe on see, et minu isa ei tulnud mulle kunagi kätega kallale ja mul oli väga mõistev ema. Aga sul ma soovitan pöörduda kuhugi nõustamiskeskusesse ja niipalju talle kui võimalik vastu öelda. Sellega ta mõistab, et sa pole enam seee väike laps, kes olid kunagi.

EDU SULLE!

See vastu vaidlemine jms ei aita isa puhul. Ta on täiesti kindel, et tal on õigus. Emale sain enamvähem selgeks teha, et MIDA KURADIT TA VINGUB 24/7 !?! Küsisin, et kas ta eelistaks sellist last, nagu teised minuvanused siin on. Ehk siis joovad, suitsetavad, huligaanitsevad tänavatel ja pargis jne.. Siis ta ütles, et mul on isegi õigus. Et ta peaks minuga suht rahul olema. Aga ei aidanud. Järgmine päev pmst kohe hakkas see sama jant pihta. Isa näiteks võrdleb mind koguaeg teistega Et vaata millised ikka need ja need ja need on, aga üldse ei mõtle, mis on nende vead. Ainult minu vigu otsib, teised on ideaalsed !!! Nüüd on neil tekkinud veel üks täiesti absurdne probleem !!! minu RINNAÜMBERMÕÕT Emal põhiliselt on koguaeg midagi öelda selle kohta.. Kui isal oli puhkus, pidin ma ka täitsa lolliks minema !!!! Isaga ei saanud mitte ühtki normaalset sõna vahetatud !!! Kohe pistis kisama

Tere, allie!

Võtsin ka kätte ja lugesin algusest lõpuni enam-vähem kõik postitused läbi ja mis ma oskan öelda: sinu vanemad on laste kasvatamisest valesti aru saanud.

Tõenäoline, et sinuga käitutakse nii, kuna sinu õde on ratastoolis. Võib-olla peavad vanemad vähimatki vingumist ja vastuhaukumist tänamatuks, kui sul on iga päev kõrval inimene, kes ei saa kunagi kõndida. Ma ei ütle, et sina midagi valesti teeksid. Arusaadav, et sa oled noor tüdruk, kellel vahel on omad tujud ja tahtmised ja sellise käitumise juures lihtsalt ei saa alati jääda rahulikuks ja mõistvaks. Aga siiski kaldun ma arvama, et nad üritavad sulle sisse juurida tänulikkust kõige eest, mis sul on.

Mida siis lahenduseks pakkuda? Nõustun ise ka selle kirjakirjutamise-variandiga. Praegu, suve lõpul, oleks hea võimalus see veel ära teha, kuna selleks ajaks, kuni nad kirju loevad, võiksid sa kodust eemal viibida ja kooliajal raskem sobiv hetk leida. Pea kirjutamisel kindlasti silmas viisakat sõnastust, rahulikkust ja ära tee otseselt süüdistusi. Ma usun, et kui nii talitad, siis asjad hullemaks kindlasti ei lähe. Ma ei saa garanteerida, et su vanemad ennast kohe muudavad, võib-olla jääb asi samaks. Aga siiski on see suhteliselt lollikindel - asi ei tohiks kirjadest hullemaks minna.

Mõned kasutajad on siin soovitanud pöörduda sotsiaaltöötajate ja sõprade poole, kes aitaksid su vanematele aru pähe panna. Mina seda ei poolda. Vanemad võivad lasta ennast selle häirida, et sa oled selle probleemi nö "kodust välja viinud" ja sinuga hakata võtma selle kallal, et miks sa nad nii piinlikku olukorda ja halba valgusse paned. Aga asi, mida ma soovitan, on rääkida psühholoogiga mitte sel eesmärgil, et keda sulle probleemi lahendamisel appi saata, vaid sel, et saada nõu ja lohutust, kuidas selliste vanematega toime tulla. Meie ka lohutame siin, aga psühholoogil on olemas vastav haridus ja tema võib-olla jagab inimese käitumise põhjuseid rohkem. Kui sa kooli psühholoogi juurde ei soovi pöörduda, siis on ju olemal veel igasugused noortenõuandlad, kus on olemas psühholoog, arst jne. Olen kuulnud, et seal töötavad väga mõistvad ja toredad inimesed, kes on hea meelega valmis sind aitama.
Sa ütled, et sugulased on ema poolt ja isapoolseid sa ei tunnegi, aga on vanaema. Mine vanaemale mõnipäev külla või kui ta elab kaugemal, mine kohe kauemaks. Siis saad esiteks kodust eemale ja teiseks vanaemale oma mure ära rääkida. Ära räägi emast (ütlesid, et seda juttu ta ei usu), aga räägi isast. Kuidas sinu isa muidu vanaemaga läbi saab? Ehk oskab su vanaema mingit head nõu anda su isale või sulle või räägib ta sinu emaga sel teemal.

Loodan väga, et asjad paranevad ja mu jutt oli sulle abiks. Ära kaota lootust, aeg parandab haavad. Aega võtab, aga asja saab!
Ole tugev ja kirjuta ikka siia, kuidas sul läheb!

Ma nagu kardan juba nädalavahetusi, kui isa tuleb Nüüd, kui peab kooliriideid ostma, on ka raudselt mingi paanika lahti Mul ei ole midagi selga panna, nad on kindlad et mulle piisab terve aasta peale ühest paarist pükstest jne Neil oleks nagu koguaeg millestki kahju. Kahju hoolida, kahju olla hea lapsevanem, kahju mitte tänitada, kahju riideid osta....

Ja muide, aabits. Sellepärast ma ei taha ka kuskile kellelegi rääkima minna.. Kui vanemad teada saavad, on ka ju kohe selline jutt, et kas ma ikka tean ka millega ma hakkama sain Et panin nemad piinlikku olukorda jms

Ma mingi jumala suvalt ütlesin emale, et ma ei taha gümnaasiumi minna eks, ema sattus nii paanikasse !!! Ta võtab kõike nii tõsiselt ka, täiesti VÕIMATU on sellisega suhelda

Üks asi on tõesti see,et see,millise haridustee sina endale valid,on SINU asi. Sina pead saama otsustada, kelleks sa tahad saada.


muidu,ma tõesti ei oska sulle soovitada midagi rohkem , kui ma praegu olen soovitanud. Ainult,et ole tubli ja katsu vastu pidada.