Võtsin täna oma julguse kokku. Küsisin, et võiks päriselus siis millagil kokku saada ja midagi võiks ju areneda. Ta vastas ,et ta pole selles päris kindel kas ta selleks valmis on, et tal halvad mälestused. Ma ei mõista, miks ta siis üldse andis lootust. Samas aga mõistan teda, tal on olnud tõesti palju, luhtaläinud suhteid. Aga, mis te arvate, kas ta "kaotas ära" need tundeid. Või...ma ei saa aru, nii valus on tegelikult. Või oli see lihtsalt viisakas viis öelda, et tegelikult, tal polegi mu vastu tundeid?