EEVA naistekas

Oleme poisiga praeguseks juba 7 kuud koos olnud ja kui see mingit rolli mängib, siis mina olen 15, tema 17. Kui käima hakkasime, siis olin 14, tema 16. Algus oli väga roosiline ja lausa muinasjutuline. Poleks uskunudki, et mul saab mõne inimesega nii lõbus koos olla, et ma saan kedagi nii palju armastada ja usaldada. Tõesti - kõik oli super! pärast 5 kuust käimist tundsin, et tahan rohkem üksinda olla. Ütlesin talle seda ja ta ei käinud mulle nii palju peale ja andis mulle rohkem vabadust, mida ma saaksin oma sõpradega koos veeta. Võib-olla oli asi ka selles, et minu jaoks oli eelmine kooliaasta kohutavalt raske ja see oli just lõpp, kui ma lugesin lausa tunde, et see ükskord ometi lõppeks! Kaotasin sel perioodil talle põhimõtteliselt ka süütuse. Tean, et ma ise ei olnud vist PÄRIS valmis, aga ma tõesti tahtsin seda. Ma ju armastan teda.. vist. Nüüd suve alguses läks ta mandrile tööle ja me kohtume iga 2-3 nädala tagant. Vahest ma loen päevi, et teda näha, aga samas mõnikord tunnen, et võib-olla oleks parem, kui ta ei tuleks, sest mul on ka muid asju, mida teha (võib-olla olen tõesti selle koha pealt südametu). Ja näiteks ta tuli sel reedel ja läks täna (pühapäeval) tagasi mandrile. Kui ma teda nägin, siis tundsin, et ei taha.. tahan üksinda olla, aga umbes paari tunni pärast läks see jonnimise tuju üle. Ma ei tea, midagi on nagu valesti. Ma ei saa aru, mida ma tunnen, aga kui ma mõtlen, et äkki me peaks lahku minema, siis tulevad pisarad silma. Ma ei taha temast ilma jääda, aga tahan et ma ei väsiks temast ära. Mida ma tegema peaksin? Paluma temalt rohkem vabadust omale? Kuidas seda kõike selgitama? Oeh.. praegu tundub mulle kõik nii keeruline.

Võib-olla te ei oska mulle nõu anda, sest seda pole lihtsalt võimalik anda, aga mul on tunduvalt kergem olla, kui olen selle südamelt ära rääkinud, sest kõik siin vatravad, kui kena paar me oleme ja mitte keegi ei märka seda, et tegelikult ei ole asjad kõige paremas korras.

Mul on tihti sama tunne, et olen ehk liiga noor ja ei tahaks suhet, vaid tahaks elu ja sõpru nautida. Aga alati kui mõtlen kui palju teda armastan, ei suudaks ma teda jätta, mitte mingi elu hinnaeest! Pole kordagi mõttesse tulnud, et jätaksin tema või petaks. Ma olen nõus kogu oma vabaduse, sõbrad kõik selle nime loovutada, et me vaid kokku jääksime! Sellessuhtes, ma näen ka poissi harva, vahepeal tihedamini, vahepeal nädalate tagant ja seepärast eriti seda ängistuse tunnet pole, aga kui kaua koos oleme siis olen mõelnud küll, et tahaks natuke vabadust. Ma arvan, et eks kõigil ole mingi periood, kus ollakse harjunud vabadusega ja siis järsku surutakse end raamidesse, tekib ängistuse tunne. Kuid kui armastad teda siis ära jäta! Ma tean, et kui ma peaksin ta jätma ei saaks teda eluski tagasi, kuid siis pole mu kõrval enam kedagi nii ideaalset, kes just mulle sobiks, kellega saan kõigest rääkida ja, kes mind kuulab, ausab, hellitab, ajab naerma jne.

Aga ma ei tunne enam nii, et jätaksin tema nimel sõbrad ja kõik muu. Ma tahan ka sõpru oma kõrvale, aga mõõdukalt. Samas ei suudaks teda maha jätta. Ei kujutaks seda ette. Ja üks asi veel.. enam ma ei mõtle nii, et tahan temaga elulõpuni koos olla, pere luua ja maja ehitada. Mõtlen, et see on elu loomulik käik, kui me aasta või paari pärast lahku läheme, aga mitte veel.

Sinu jutust võib välja lugeda, et poiss on sinusse väga kiindunud või oled sa ka tema poolt märganud teatavat vabadusejanu/tüdimust? Nagu ma aru saan, siis oled sa temasse väga kiindunud ja otsest lahkuminekumõtet ei ole tekkinud. No järelikult siis ikka ei ole veel see aeg, pole mõtet proovima hakatagi, sest pärast võite mõlemad haiget saada ja siis on palju halvem olukord. Ainus, mida mina oskan järeldada on tõesti see, et teil on lihtsalt selline periood praegu.. #-o Et see on mööduv. Aga kui tõesti kuu aja pärast on ikka sama tunne või asjad on veel hullemaks muutunud, siis võibolla tõesti peaksite lahku minema. Pole ju mõtet sellisel suhtel, kui mingi ebamugavustunne vaevab. Tore, et sellest oled aru saanud, et niikuinii te igavesti koos ei ole ja ükskord lähevad teie teed lahku, siis ei ole arvatavasti lahkuminek nii valus. Aga ma siiski kaldun arvama, et see on rohkem nagu selline periood lihtsalt. Kui kaua selline asi kestnud on?

[quote]Sinu jutust võib välja lugeda, et poiss on sinusse väga kiindunud või oled sa ka tema poolt märganud teatavat vabadusejanu/tüdimust?


Ei, ta ei ole mulle mitte kordagi märku andnud, et ta tahab minust veidi puhata või rohkem vabadust. E ...[/[br]
Kevadel ju tundsin ka nii. Maikuus, aga siis olime hästi palju koos ka. Nägime veidi harvemini ja kõik tundus juba palju parem. Endale olen ma seda olukorda tunnistanud umbes juuli alguses, ma arvan.

Siis on õigem lõpp teha ja oma eluga edasi minna. Eks ta algul raske on, aga elu läheb edasi.

Alternatiiv on muidugi pidada väike paus ja endale asjad selgeks teha.

Aga ma ei kujuta seda ette. Ma ei suudaks teda maha jätta. Ma lihtsalt ei suudaks maha istuda ja öelda, et meie praegune olukord on mul üle pea kasvanud ja ei saa temaga enam koos olla. Ma ju saan, isegi kui ei tunne ennast kõige paremini.

Hetkel tundub, et sul on veidi madal enesehinnang. Sorry, kui eksin, aga kui sa tunned ennast inimese seltskonnas halvasti ja ikkagi temaga jääd, siis... Mis mõte sellel on?

Kui vana sa oled?

Olen 15, mul ei ole madal enesehinnang ja ma ei tunne ennast enamasti halvasti, kui ma just mingi väga friigi inimesega koos ei ole. Enda poisi seltskonnas ma ENAMASTI ei tunne ennast halvasti.

Aga nagu ei taha, et ta tuleks ja sinuga oleks? Kui ma nüüd mõtlen, siis olen minagi kord nii tundnud... Aga see oli liigsest mõtlemisest . Äkki peaksid vähem mõtlema ja lihtsalt olema? Lihtsalt laskma asjadel omasoodu minna?

Jah, vahel tunnen, et ei taha temaga koos olla, mõtlen et ta käitub nõmedalt ja ma ei tea. Teisel momendil mõtlen, et ta on maailma kõige nunnum inimene ja tahaksin kõik päevad temaga koos olla (aga mitte elu lõpuni). Ehk mõtlen jah üle..

Jap... kindlasti mõtled üle. Rahulikult ja üks päev korraga.

Suhteliselt tuttav tunne . Ma olen ühe kutiga varsti juba 2a jännanud . Oleme vist mingi 10 (kui mitte rohkem) korda kokku-lahku läinud. Kui oleme lahus ja pole pikalt koos olnud, siis lihtsalt hakkan täiega igatsema ja nii kahetsen, et eelmine kord metsa läks jne . Siis vihjan vaikselt talle, ta ütleb, et tal täpselt sama ja siis uuesti koos. Ja siis varsti jälle nii, et ei taha üldse näha ja suht ära tüüdanud ja nii . Siis vajub jälle kõik ära ja nii see ring kogu aeg on käinud. Viimastel kordadel on ka selline tunne olnud, et ei tahaks maha jätta, sest lihtsalt ei taha, et ta oleks kellegi teise oma ja, et ta ikka on parim jne aga kuna olukord on nii halb olnud siis olen pidanud maha jätma.. Nüüd eelviimasel korral jätsin sellepärast maha, et üks päev väljas olles lihtsalt hakati rääkima sellest, kuidas tema ja üks teine narkoga mässavad. Vot niisugust haiget saamist polnud veel varem olnud . Aga no ikka hakkasime uuesti käima, ta lubas, et jääb puhtaks ja sada asja veel. Ja siis kuulsin uuesti... Jätsin jälle maha ja lubasin, et enam ei taha teda kunagi nähagi aga nii palju siis sellest, viimasel nädalal jälle jube igatsus peal.

Suht segane jutt aga no see asi ise on ka väga segane .
Eks ta mingil määral klapib sinu omaga aga samas ka mitte täielikult .
Igatahes arvan samuti, et peaksid pikalt järele mõtlema ja äkki natukene ka ootama sellega, et siis vaata kuidas asjad lähevad, kui ei parane, siis oleks vast tõesti targem asi ära lõpetada..

Mul oli ka nii. Alguses oli kõik tõesti väga hea ja tahtsime iga hetk koos olla ning rääkisime ka ühise pere loomisest (kuigi alles väga noored) ja siis kui olime juba mitu kuud koos olnud hakkas asi kuidagi ära vajuma. Ma igatsesin teda siis, kui ta minuga polnud ja kui ta minuga oli, siis tahtsin, et ta juba ära läheks. Ja samas oli muidu tore rääkida. Hakkasid ka igasugused tülid tulema ja lõpuks tekkis tüdimus sellest kõigest. Hiljem sain ka aru, et ta on mulle rohkem sõber, kui poiss. Väga hea sõber, sõber, kellest ma ei tahaks loobuda. Lasin siis sellel asjal venida ja rääkisime ka temaga sellest, et mu tunded pole enam samad. Ja nii venitasime umbes kuu ja siis ühel hetkel ütlesin, et ma ei saa enam nii, et ta on minu jaoks vaid sõber ja ta leppis sellega, kuigi tal oli väga valus ja raske. Mul oli väga raske selline otsus teha, aga kui tundeid pole, siis pole ja suhe on nagu näts - venitad ja venitad ja lõpuks läheb ikka katki.
Nüüd on mul südames väga valus ja ka temal on raske, aga ma tean, et see oli õige otsus ja et aeg parandab kõik haavad. Me oleme küll lahus ja peame sellist väikest pausi suhtlemisel, et asja seedida, aga muidu oleme sõpradeks edasi jäänud.

Sinuga on umbes sama lugu. Sa võid seda suhet venitada, aga see läheb varem või hiljem katki. Ma ei saa seda küll kindlalt öelda, aga see on siiski väga võimalik.

Hästi keeruline lugu. Tehke paus, olge mõni aeg lahus. Kui tunned, et tahad teda tagasi, siis olge koos. Kui ei, siis minge lõplikult lahku.

Ma arvan, et see on ühe suhte loomulik osa. Minu praegune suhe on sama kaua kestnud ja oli see aprillikuus, kui ma tundsin, õigemini me mõlemad tundisme, et oleme koos liiga palju ja lämmatame üksteist. Ühesõnaga segased tunded valdasid. Tegime pausi, polnud see nädalatki, kui murdusime ja tahtsmine üksteist jälle oma igapäevasesse ellu tagasi. Sellest saadik on kõik hästi läinud ning need tunded pole tagasi tulnud. Ma soovitaks teil paus teha, nii kaua, kui ise heaks arvate või siis võtta ette koos midagi mõnusat, midagi uut. Kui tunned, et lahku minemine pole üldse hea mõte, siis ära tee seda. Suhted kestavadki edukalt senini, kuni suudetakse koos leida probleemidele lahendusi ning need üle elada. Muidugi, kõiki suhteid ei saa selle malli järgi võtta, sest vahest on lahku minek ainus lahendus.

--

Lamp, kuidas teil on nüüd? kas olete koos või lahus või midagi vahepealset? loodan et olete leidnud parima lahenduse, mille üle õnnelikud võiksite olla

Ma ei ole sellele väga rääkinud, ta oli veel viimased nädalad tööl. Me kaks nädalat ei näinud ja ma suhteliselt ignoreerisin teda. Ei vastanud smsidele ja kui ta helistas, siis ütlesin, et mul on kiire ja rääkisin umbes 5 minutit vms. Ma tean, et olin võib-olla julm, aga ma ei tahtnud talle otse midagi öelda. Ta tuli nüüd eile tagasi, enam ei lähe Tallinna tööle ja ma rääkisin talle, et olin veidi segaduses ja asi oli selles. Me rääkisime palju asju selgeks, kuigi üht-teist on veel vaja rääkida, kuid tunnen ennast palju paremini ja armastan teda. Loodan, et see segane tunne oli lihtsalt mingi periood ja see enam ei kordu.

Lamp, olete veel koos?