EEVA naistekas

Nimelt, olen pea 2 aastat tuttav ühe hästi toreda poisiga. Tutvusime rate.ee's ja nii imelik kui see ka ei tunduks, jutt hakkas jooksma, saime korra kokku ja oleme siiamaani vägaväga head sõbrad. Vahepeal olid meil üksteise vastu päris suured tunded, aga nagu ma aru olen saanud, siis minul on tema vastu ikka veel. Ma lihtsalt ei suuda teeselda, et ei ole või midagi. Aga probleem seisnebki selles, et tal on nüüd oma tüdruk, aga jääb mulje, nagu tal ei oleks minustki päris ükskõik. Ta usaldab mulle igasugu asju, küsib arvamust, räägib muredest, on supersõbralik jne. Ma mõtlen, netisuhted küll toimivad, kuid mitte lõputult. Aga siiamaani me oleme ikka väga hästi läbi saanud. Eks igasugu lahkhelisid on ka olnud, aga hiljem on jälle kõik korda saanud. Aga haiget teeb selline asi, et vahepeal tundub, nagu oleks kõik jälle nii, nagu varem, kuid siis täiesti suvalisel hetkel võib ta hakata rääkima oma tüdrukust, kuidas ta teda igatseb jms. See teeb tõsiselt haiget. Selline asi toob mind otsekui maapeale tagasi. Katsun siis mitte midagi välja näidata, olen teda isegi lohutanud ja nõu andnud, kui tal on probleeme tüdrukuga, kuigi ise samal ajal nutan teiselpool ekraani, sest temast on nii kahju. Või siis vastupidi kui ma kuulen, et nad on koos nii õnnelikud ja mina oleksin nagu tühi koht. Aga samas ei ole ka! Meil on olnud mitmeid arusaamatusi ja kui ta aru saab, et tema on milleski süüdi, palub ta ikka südamest vabanust ja on aru saada, et see ei ole ükskõikne "sorry". Kui ma oleksin tal lihtsalt mingi sõbralisti-tüüp, siis oleks tal ju sellest ükskõik, kuid samas, tal on ju tüdruk , kuid mis roll siis minul üldse on, miks ta üleüldse minuga suhtleb? Ma ei mõista teda. Aga teie?

Ma ei tahaks sugugi talle oma tunnetest rääkida, sest see võib suurt piinlikust tekitada ja ka sõprus võib jaheneda. Pealegi, mis mõte sel üldse oleks, kui ma ka talle räägiksin. Tahaksin teda millalgi jälle näha ka ja jube nõme oleks, kui pean piinlikkust tundma vestluse ees, kus talle oma tunnetest kirjutasin.

Nii kurb kui see ka ei ole, oled Sina tema jaoks ainult sõbranna, kellega kõike jagada. Tal on ju tüdruk ja kui ta oleks Sinust rohkem huvitatud, siis näitaks ta seda ka piisavalt välja. Vabandust, kui liiga otsekohene, aga mina arvan nii.

Jah, mõtlen isegi nii. Aga samas kohati ta tekitab minus segadust. Ta on öelnud igasugu asju, mis kaudselt vihjavad, et ma võiksin talle meeldida, aga samas võibolla ta ise ei saa arugi, kui midagi sellist ütleb.
Kõige rohkem tahaksin lihtsalt teda võtta kui sõbrana, aga ma ei suuda nii, olen juba peaaegu aasta üritanud.

Ütlen ausalt, et mina Sinust enam hästi ei arvaks, kui Sa läheksid nende suhte vahel surkima ja mingi käki kokku keeraksid. Kõige vähem sallin ma inimesi, kes üritavad suhet luua inimesega, kellel juba on suhe ja rikuvad nii kolmanda isiku elu mingiks ajaks kindlasti ära. Kui mina oleksin Sina, siis ma lihtsalt püüaksin temast üle saada. Millalgi see ikka õnnestuks ju.

[quote]Ütlen ausalt, et mina Sinust enam hästi ei arvaks, kui Sa läheksid nende suhte vahel surkima ja mingi käki kokku keeraksid. Kõige vähem sallin ma inimesi, kes üritavad suhet luua inimesega, kellel juba on suhe ja rikuvad nii kolmanda isiku elu ...[br]
No seda minagi, kuigi vahel on õudne tahtmine mingi käkk keerata. Aga ma ei tahaks seda juba selle poisi enda pärast teha. Ja kui ma räägiksin talle oma tunnetest, siis võib ta juhuslikult seda oma tüdrukule öelda, aga tüdruk ise võib valesti aru saada ja asi on mokas. Olengi praegu endaga rahul, kuna suutsin ta msn'is juba blokkida. =D>
Samas, täiesti unustada ma teda ei tahaks, tahaks lihtsalt üle saada. Sest sõbrana on ta ikkagi supertore ja ta suudab alati mu tuju parandada jms.

Mina vihjaks natukene ja kui ta hakkab aru saama räägiks tunnetest ja ütleks et ei saa enam sinuga suhelda vnii ja lihtsalt kustutaks ta ära..

Samas, võiksite mõlemd avameelselt suu puhtaks rääkida, kes teab, ehk arvab ta isegi nii. Või, igaljuhul on see parem, kui lihtsalt piinelda ja igasugu asju välja mõelda. Tuleb lihtsalt julgus kokku võtta. Ja, see tundub küll võimatu, aga sõpust ON pärast sellist asja võimalik jätkata.

ma arvan et sa peaksid selle kuidagi välja pigistama talt, et miks ta nii käitub. Kui sa tõesti meeldid talle , siis ei ole mõtet tal ju suhtes olla tolle teise tüdrukuga....petab ennast ja oma tüdrukut sellega ju!

Oeh, ma olen ikkagi väga segaduses. Kui me kunagi peaksime taas rääkima ja ta jälle oma tüdrukust teema üles võtab, siis mul on jälle halb ja m aei pea ju lõputult sellist teksti nägema. Peaks talle väikese vihje tegema, et ta ei räägiks oma tüdrukust, aga ma ei tea, kuidas kõige viisakamalt/vaoshoitumalt seda öelda. #-o

See on kolm aastat vana teema, kuid ma lihtsalt PEAN seda küsima. Kas Sa, aabits, suhtled temaga ikka veel ?

Aaah kuule, ma isegi ei mäletanud et sellise teema siia postitanud olin!
Aeg on mööda läinud ja ma isegi ei tea.. ühel hetkel me enam ei suhelnud ja mul pole enam üldse mingeid tundeid ta vastu. Tollest tüdrukust on ta ka ammu lahus, vahepeal on vist keegi teine olnud jne. Me oleme suhteliselt harva ikka natuke suhelnud ja endiselt on seda temaga väga lihtne teha, aga eiei.. sügavamad tunded on ammu kadunud. Ta tuleb vist Tallinnasse elama, mõtlesin et võiks isegi kokku saada huvi pärast, et kuidas vanal tuttaval läheb.
Kas tõesti KOLM aastat.. aeg lendab linnutiivul..

Võiks muidugi Ma siin ikka olen lugenud vanemaid teemasid ja näinud, kuidas sa kurtnud oled, et kedagi pole.... et kas see asi on muutunud nüüdseks, keegi hea on silmapiiril ka ? Sa oled niii tore tüdruk, lausa usumatu, et ükski kutt seda näinud ei ole.

Armas sinust.
Aga ei - mul ei ole mitte kedagi silmapiiril. Ausalt öeldes... ma olen sellega leppinud. Mitte et ma nüüd mõtleks, et kunagi mitte kedagi ei tule. Pigem olen lõpuks ometi niiöelda iseendaga rahu teinud ja aru saanud, et elus on hetkel nii palju muud, mille üle rõõmu tunda ja mille poole püüelda. Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kes julgeks ise väga mingeid samme astuda ja meeleheitlikke tegusid teha, et poisi tähelepanu võita ja ma arvan, et seda polegi vaja - ma olen 100% kindel et piisab lihtsalt iseendaks jäämisest. Seoses selle pideva põdemise ja endas vigade otsimise lõpetamisega olen ma muutunud palju enesekindlamaks ja positiivsemaks inimeseks.
Õnneks ei ole ma ka ise kellessegi viimasel ajal sügavalt armunud olnud, ma arvan, et ma pole seda inimest, kellega võiksid mõlemapoolsed tunded tekkida, veel kohanud.
Ka oma sõprade ees olen ma selle teema sulgenud. Kui varem oli tavaline, et teema läks poistele ja ma hakkasin kohe end kritiseerima ja halama, et miks mul kedagi ei ole, siis nüüd hoian ma selle koha pealt suu kinni ja ei hakka end alandama - kui teistel on muresid/rõõme, mida jagada, püüan olla toeks ja ei hakka iseenda olukorda kohe võrdluseks tooma.
Ma olen nõus, et see pole just tavaline, et 18 aastasel neiul ei ole vastassugupoole osas kunagi midagi sõprusest kaugemale arenenud ja loomulikult on vahel ka nukramaid hetki, aga ma ei arva sellepärast enam, et mul midagi viga oleks või et kõigil inimestel peab sarnane elutee olema. Kõik tuleb omal ajal.
Oeh, pikk jutt sai, aga see liigutas mind, sa huvi tundsid ja ma mõtlesin, et räägin siis juba kogu asja südamelt ära.

Jaaa, seda ma ootasingi Ma võin sulle öelda, et mina olen ka kahe kuu pärast 18 ja täpselt samas olukorras, nagu sina. Võibolla sellepärast sa nii oma tundudki mulle Mul on hea meel, et sa nii seda asja vaatad, sest ma ise sain sellest samast ammu juba aru, et ei ole mõtet põdeda Igatahes tubli oled !

Jätkan OT-d, aga ei saanud mainimata jätta, et aabits ja kiiisu meenutavad mulle täiega mind 2-3 aastat tagasi. Samad mõtted, sama vanus, sama olukord

Eks ta nii ole jah. Kõik elavad selle läbi, kes juba on elanud, kellel alles sama olukord ees... Võtmefiguur mu meelest on leida selles positiivsust ja võtta see aeg endale Paljud just hakkavad mõtlema, et a'la mis mul viga on, et keegi mind ei taha jne, kuid see on kõige hullem asi, mida teha saab. Nii, et soovitan: pea püsti, kõigile noortele samas olukorras, kes seda teemat loevad !

Just! Kui inimene leiab endale tõesti kaaslase, kellega koos on tal 100% hea olla ja kes ei ole tal niisama "koosolemise pärast", siis loomulikult annab see elule tohutult palju juurde, kuid suhtes olemine ei pruugi alati olla asi, mis kindlasti elu paremaks teeb. Tuleb osata ka praegust olukord nautida, sest ühel hetkel, kui end kellegagi siduda ja see vett vedama läheb, oleks halb tagasi mõelda, et miks ma ei hinnanud oma vabadust. Igasugustel eluperioodidel tuleb leida oma koht, millest positiivset energiat ammutada.

Nõustun igatepidi.
Mul samas üleeile tuli meeletu poisi-igatsus peale, mis tegelikult ongi huvitav, sest varem konkreetselt sellist asja pole olnud, et ma igatseksingi reaalselt mingit suhet. Samas jälle neid, kes mulle ligi ajavad, jätkub. Siiski mitte ühegagi neist pole tunnet, et teda tahaks just, pigem on just see mõte alati, et no palun mine ära ja saada siia keegi teine, keda ma tõesti tahaksin See teeb viimasel ajal täitsa kurvaks, aga ma lohutan end siiski, et viga ei ole minus, sest tähelepanust ju puudus ei ole... Samas kui olekski mingi reaalne suhtevõimalus, siis ma vb lööks põnnama, nii palju ma juba end tean.

Ega jah, ennast sundida ei saa. Mina ise olen mõnikord sellise võimaluse puhul mõelnud et "issand jumal, igatsen endale poissi ja nüüd tõrjun kellegi minema", aga no kui ikka tundub, et see ei ole inimene, kes huvi tekitab, siis pole asjal mõtet.
Just paar päeva tagasi suhtlesin sõbrannaga, kellega polnud pool aastat saanud pikemalt vestelda, rääkisime siis, et mis vahepeal toimunud on ja selgus, et ta on lasknud ennast niimoodi suhtejamadesse tõmmata, et oli täiesti oma varasema suhtumise ja rõõmsa oleku ära kaotanud. Nimelt oli tal mingi susisemine ühe tüübiga, kellega nad küll päris paar ei olnud, sest aeg-ajalt ilmnesid probleemid. See selleks, aga samal ajal oli tal tekkinud midagi veel kahe teise tüübiga, kellest ühega ta veel maganud ka oli, hiljem tunnistades, et mingeid tõsisemaid tundeid ei olnudki. Meil oli varem alati olnud sarnane maailmavaade ja kuigi ma nüüdki teda hukka ei mõista vms, siis ma ei saa aru, kuidas ta on lasknud sellistel asjadel juhtuda, sest ta oli omadega ikka väga segaduses. Siis ma mõtlesingi, et peaks õppust võtma, et ükskõik kui üksikuna ma end ka ei tunneks või kui palju mu sõprade ümber mehi ka ei tiirleks, peaks jääma kindlaks ja mitte iga ettejuhtuva tüübiga semmima lootuses, et äkki ta lihtsalt parandab (niikuinii ajutiselt) mu enesetunnet, sest siis võib ikka väga segadusse sattuda.
Ma ei oota küll mingit printsi valgel hobusel aga ausalt öeldes on minu arust see ilmselge, et säärane lahmimine head enesetunnet ei too.

Samad mõtted on mul ka pidevalt, kui mingi kuti n-ö ära saadan. Samas just tänu ratsionaalsele mõtlemisele saan ma aru, et see ongi õige. Pole mõtet enda elu keeruliseks ajada. Peamine motivatsioon mul mitte masendusse langemiseks ongi mõte, et ma naudin vabadust, saan suhelda sellega, kellega tahan ja kuidas tahan, ei pea arvestama oma plaane kellegi järgi ja pettumusi ning probleeme on ka ilmselt palju vähem, kuigi samas jääb puudu ka sellest rõõmust, mis üks hea suhe annab...


PS, ma ei liigitaks meie arutelu päris Offtopicu alla. See teema, mis aabitsal oli, on läbi ( ? ) ja miks mitte siis sel teemal edasi arutleda ?