EEVA naistekas

Öelge,kuidas näeks välja Teie arust kõige siiram, armsam ja ausam vabandus.

See oleneb ju täiesti olukorrast! Astud kellelegi jala peale, siis piisab ka "Palun vabandust" est, aga kui oled oma poissi petnud või salaja majast välja hiilinud siis on teine asi.

Läksin sõbrannaga tülli. No ma pingutasin natuke üle.Tuli mingi suur emotsioonitulv ja siis lihtsalt ütlesin, mida poleks väga tohtinud teha.
Tal varsti ka sünnipäev tulemas ja tahaks nagu selleks ajaks ära leppida.

Aga kas lasta asi maha jahtuda paar päeva ja vaadata, kas ehk tema juttu alustab või siis vaikselt hakata ise rääkima.Või üldse äkki nüüd kirjutada talle vabanduskiri meilile või mida teha?
Tahaks talle südamest näidata, et me oleme ikkagi sõbrannad ja ma ei taha tüll minna enam. Ta hetkel msnis aga nagu eemal. Et vist ei ole eriti hea mõte liiga pealetükkiv olla ja msni talle vabandust kirjutada.
Mis teie teeksite?

Ma arvan, et sa peaksid kirja saatma talle. Tean seda omast kogemusest. Läksin ka ükskord heade sõbrannadega tülli, kooli peol, ja jooksin sealt nuttes koju. Pärast saatsin mõlemale kirja, kus põhjendasin oma käitumist ja vabandasin, lubades, et sellist asja enam ei juhtu. Praeguseks on see ammu unustatud.

Kui otse öelda ei julge, siis saada kiri. Aga ma soovitaks siiski ise öelda, on kuidagi siiram. Lihtsalt ütledki, et läksid ise ka närvi jne..
Mul on üks klassiõde, kellega peale tüli lihtsalt asjad lahenevad iseenesest, nagu neid poleks olnudki, aga selle peale ei tasu eriti loota.

Kusjuures senimaani ongi minul ka selle sõbrannaga tülid iseenesest lahenenud. Kui oleme tülitsenud, siis kõige rohkem päevake ei räägi ja lõpuks ikka hakkame suhtlema.

Aga ma ei tea, kas sel korral ka nii on . Tülis oleme olnud u. 4 tundi
Ma tean, et see on naeruväärne, et nii vähe aega tülis ja kohe ma muretsen..
Ise mõtlesin kuskil 18ni õhtul oodata(mitte midagi teha, ei suhtle temaga üldse v.a. kui ta ise hakkab)ja kui siis ka mingit märki pole, siis saata suur vabandus kiri või helistada.

Mina soovitaksin pigem helistada või ise rääkida, igausuguste kirjade ja asjadega võib veel arusaamatusi jääda.

ole lihtsalt siiras!

Jah, ole aus.

Minu jaoks on alati vabandamine olnud raske, sest ma olen juba selline, et ei suuda oma uhkust maha suruda ja enda juures vigu otisda. Aga pärast seda kui ma mõned aastad tagasi oma sõbranna kaotasin lihtsalt selle pärast, et ma ei suutnud minna tema juurde ja tunnistada, et viga oli minus. Nüüd ma püüan alati vaadata asju kellegi teise silmade läbi ning vaadata, kas mina võisin probleemi tekitada. Ja kui nii on, siis vabandan ma ALATI.

Ma loodan, et sul saab kõik korda.