EEVA naistekas

Tere ja ilusat kevadet!

Mul on suur probleem. Ma arvan, et mu isal on keskeakriis. See käib mulle nii närvidele, sest me oleme liiga tihti juba tülis (mille tagajärjel minuga umbes 3 päeva sõnagi ei vahetata) ja mossitamise tõttu keeldub ta mulle teatud asju andmast, põhjuseks tuues, et " sa käitud nii halvasti". Jah, ma saan aru, et ma ei käitunud temaga ilusti, aga tegin ja ütlesin asju seepärast, et ta mind ärritas. Ta võiks ju aru saada, et jah KA MINUL on omad põhjused.

Ta arvab, et kuna ma vahel ukse või sahtli pauguga kinni panen (kusjuures, ma ei pauguta (kui seda paugutamiseks nimetadagi saab)), et siis on asi jälle minu suhtumises asjadesse.
Ma ei salli tema pidevat näägutamist, ma lähen lolliks ja/või muutun heast õpilasest kaheliseks!!!!!!!!!!!

Samas ma mõistan, et kui tal keskeakriis on, siis mida kiiremini ta sellest välja tuleb, seda rutem ma rahu saan. Kuidas teda aidata, ilma et ma ise tallaaluseks jääksin.
Palun aidake. Need tülid rikuvad minu ja teiste elu ära!

Aitäh!

Minu ema ja isa on samasugused.


Mõnda inimest parandab ainult haud !

mina küll ei suudaks oma vanemate kohta nii öelda..

vb peate lihtsalt pubekaeast välja kasvama. #-o
siis võivad ka suhted vanematega paraneda.

Ma arvan, et see on sinu praeguse perioodi eripära-puberteet on sul ju! Minul on samamoodi, nagu sinul ja tihti ei mõista oma vanemaid, aga samas, kui sa nüüd mõtlema hakkad, siis saad aru, et tegelikult ei ole asi vaid nendes, vaid ka sinus, su tujud muutuvad puberteedi tõttu kergesti jne. See on täiesti loomulik, et meie eas näevad inimesed asju mustemini, kui nad tegelikult on.

Mul sarnane asi emaga, kes on tihti hästi tujukas.
Soovitan eelkõige rahulikuks jääda, väikestest asjadest mitte välja teha. Kui tal hoopis paha tuju on, siis aitab kõige rohkem see, et oled ta silma alt ära. Kui jälle tüli tekib, proovi ennast jälgida ja mõtle sellele, kas sa pead just tingimata vastu paukuma või jääb tulemus samaks, kui lihtsalt vaikid. Sinu teistsugune reaktsioon võib ka selleni viia, et teine rahuneb ja saab aru, et ilmaasjata õiendab.

Nojah..alati ju ei pea olema pubekas see, kes on tujukas .. Ka lapsevanem võib olla selline Soovitaks ka ikkagi asju võtta rahulikult ja mõistusega ja mitte üle reageerida..Siis on kõigil lihtsam

Aga asi on selles, et ta võtab kõiki pisikesi asju nii südamesse. Näiteks seda, et ma ei viinud prügikasti välja ja et ma sahtli pauguga kinni lükkasin. Mina mõtlen selliste asjade puhul, et oli mis oli, muuta seda ju ei saa, aga tema.... hakkab kohe mossitama.
Ma olengi tema silma alt ära, aga kuna tema sponsoreerib mu sporditegevust, on hetkeseis jube, kuna seoses spordiga on sel nädalal tulemas välisvõistlused ja ei tea kuidas rahadega jääb.
Ma olen nii õnnetu...

Äkki peaksid siis temaga rääkima rahulikul toonil, et sa ei ole nii mõelnud nagu tema aru saab..Ja ütle et sa ei taha temaga kakelda, et sa palud vabandust...muidugi kui ta vaidlema ja kaklema ise hakkab, siis on sel hetkel parim lihtsalt vait olla ja mitte midagi vastu öelda...

Vanematel keskeakriis on täiesti tavaline, minu emal on ka praegi, ta on 42, aga õnneks mind see ei häiri, kuna elan tast eraldi ja iseseisvalt.
Aga arvan, et ka sinul on praegu puberteedi iga ja omad tujud, mis isa häirivad. Aga sa oled tubli, sa mõistad probleemi ja tahad sellega tegeleda. Äkki oleks tõesti abi kui sa isaga rahulikult räägid, tooni tõstmata. Ütle talle alguses kohe, et sa sooviksid rääkida südamelt ära, et olukord ei rahulda sind, et tahad, et te saaksite hästi läbi. Siis ütlegi talle mida sa arvad, et sahtlite paugutamine ei tähenda midagi, et saa viid prügi välja, ja kui vahest ka unustad, palu, et ta sulle lahkelt meelde tuletaks. Küsi mida ta arvab ja mis tal hinges on, et ta nii käitub. ja nii edasi
midagi säärast räägiksin mina... olen ise küll veel väikse põnni ema, aga tean, et kui minu teismeline laps tuleks mu juurde sellise jutuga, oleks ma küll sõbralik ja arusaaja, ja me leiaks ühise keele!
edu sulle!

..

mul ka nii , igas asjas olen mina süüdi jne, iga väiksema asja peale jälle karjub . Huhhh