EEVA naistekas

Mu sõbrannal tuleb alati reidinägu pähe kui ta poistega räägib, see on nii haige minuarust. :S

Mul on ka nii, et võõraste seltskonnas ei räägi eriti, sest mul pole nendega eriti millestki rääkida. Ja siis on eriti nõme, kui keegi veel sellise kommentaari maha paned, et kuule Janelle lase teistel ka rääkida, et sa räägid nii palju ju


Aga omadega suhtlen täiesti vabalt ja on millest rääkida

Lemmikteema peaks mainima:P Eluaeg olen olnud üks tagasihoidlikumaid inimesi, kunagi pole ma suutnud kuhugi trügida, end suruda ning ennem annan teisele võimaluse trügida, kui ise vastu astun - nüüd on hoopis teistmoodi! Mingilajal viskas mulle see tagaplaanil olemine kopa ette ja mitte, et ma nüüd ennast meelega kuhugi pressiks, vaid olen see kes olen, püüan teiste vastu rohkem huvi tunda ja teistele endast huvitavama mulje jätta ja see mõjub! Mul on hunnik uusi häid ja toredaid sõpru, ma oskan seltskonnas läbi lüüa...vahest tõesti pole teemat millest rääkida aga siis saab alati vestluskaaslaselt tema enda kohta uurida, et millega tegeleb, kuidas koolis läheb jne. sealt leidub kindlasti juba uus teema jne. see arenebki, ise peab huvi tundma, mitte niisama lahmima ja väga poliitilist, tarka teksti pole samuti mõtet ajada, see võib ära tüüdata, kui just vestluskaaslane ise ei näita huvi selleks...kõike tuleb võtta kui kogemust!

Ma enne vestlusega ühinemist olen natukene vaikselt ja kuulan mis teemad on ja milliste inimestega on tegemist. Siis oskan juba millestki rääkida ja tean enamvähem kellega on tegu ja mis koha pealt suu kinni tuleks hoida.

Ma ise ei hakka kunagi mingit teemat võõrastega aretama. Aga vahest on tore kui on hästi jutukad need võõrad, siis vastad aga nende küsimustele ja pärast oskad juba ise rääkida Ja no kui on ülejäänd seltskonnas väga häid sõpru siis on ka kuidagi mugavam olla.

Ma ei saa aru, mis selles vaikuses piinlikku on? Minu meelest võib vaikimine mõnikord päris palju rohkem öelda, kui pidev möla. Pealegi on aeg-ajalt vaikimispause vaja, et mõte kohale jõuaks

ole vähemalt vait, näid targem!!

igatahes üüks sõbranna ütles üge sõbrannale et näed.....(ehk mina) see on vähemalt vait ja näed targem , aga sina räägid siin oma lolli jutuu

mina olin kunagi vägaväga vaikne. sõpradega hästi vaba , aga võõraid ei lasknud ligi. siis tekkis mu sõpradele uusi sõpru, kes omakorda said ka minu sõpradeks ning siis oli mul rohkemate inimestega vabam olla. ja mina ei tea mis eelmine nädal juhtus. lihtsalt ma hakkasin suhtlema ühe klassiõega, kellel on hiiglaslik sõpruskond ja klassis väga populaarne. ja nüüd, me saame lihtsalt nii hästi läbi ja mu klassikaaslased on ka sellele reageerinud . poisid tulevad ja räägivad.

Ma olen ka selline vaikne ja ei oska suhelda uute inimestega. Klassis pole ma ka suurem asi rääkija, kuid sõpradega, keda mul on suht vähe, suhtlen küll vabalt. Käisin seltskonnaga väljas ja siis üks poiss ütleb mulle, et ma olen vihane. Tegelt ma ju polnud, lihtsalt ei oska rääkida. Kui mult küsitakse küsimusi, oskan ma nendele muidugi vastata, aga küsimused saavad õige pea otsa ja siis olen mina täiesti vait, teised räägivad vabalt. Ma lihtsalt tahan muutuda, aga ma ei tea kuidas seda teha. Kardan uuelt seltskonnalt küsimusi küsida kuna mõtlen, et nad ei viitsi vastata või midagi sellist. Lihtsalt täiesti haige. Nüüd olen hakanud mõtlema muutumise peale, sest mulle meeldivad kaks poissi ühest seltskonnast, kuid nemad on juba hakanud mind imelikult vaatama ja küsivad, et miks ma nii vaikne olen. Kardan, et nad ei taha minuga enam kokku saada kui ma vaikne olen. Mul on kõrini sellest vaiksest tüdrukust, tahan olla seltskondlik. Samas ma ei taha, et ma korraga selliseks seltskonnalõviks muutuksin. Tahan et kõik oleks normaalne....

Minuga on nii, et olen võõras seltskonnas alguses tavaliselt hästi vaikne, aga siis kui oleme juba natukene aega olnud koos, siis hakkan ka rääkima. Lihtsalt kuidagi juba tutvun nendega ja siis on hästi hea juba rääkida, kuna tunnen ennast kuidagi vabamalt. Aga vahepeal ma ei saa üldse rääkimagi. Samas tuttavatega räägin koguaeg, teen nalja jne - mitte kui midagi pole häda. Aga nüüd otsustasin ka ennast kätte võtta - lihtsalt hakkan rääkima ja KÕIK. Ma ei pea koguaeg mõtlema, kas ma ütlen midagi õigesti või valesti, kuidas see tundub neile jne - see olen MINA ja ma ei saa ju teha koguaeg nii, et teistele meeldiks, sest mina olen ikkagi mina ja mul on oma arvamus ja see ei peagi nende omadega ühtima. Muide üks hea nipp, kuidas rääkima hakata, on see, et kui keegi sinu käest midagi küsib, siis vastad ja küsid sama asja tema käest ka ("Aga sul?" vms). Siis vastab tema ja siis ütled sina veel midagi enda kohta ja nii see teema arenebki.

Täpselt (Y) Kui oled kusagil kambas võõrastega siis tuleks aru saada milline teema on jutuks ja siis hakkad rääkima , soovitama vm Ja kui sul on kindel valik keda sa endale sõbraks tahad saada, siis lihtsalt naerata talle ja kui naeratab vastu siis sul on võimalik järgmine kord temaga suhelda . Aga üks võimalus on veel , kui tahad sõpru näiteks: koolist , töölt , või siis oma linnast. Otsid internetist kas tema , reidi , facebooki , või saad kusagilt msn-i , siis hakkad internetis suhtlema ja siis, kui kusagil näete on juba lihtsam suhelda

Ma olen ka selline vaiksem või nii.Võõrastega suhtlen ma üpris vähe,sest ma natuke pelgan neid ja ei julge ise ka minna mingit suvalist teemat arendama.Eks see ole ka sellest vb tingitud,et mul on klassis ikka tõsiselt lapsikud poisid,ma ükskord küsisin midagi tunnis ja see ei oli vale vms,siis nad hakkasid kohe narrima ja naerma.Siis ma mõtlengi,et olen pigem vait ja hoian lihtsalt suu kinni.Aa võõrastega suhtlemisel veel nii palju,et tüdrukutega saab natuke kergemini jutule kui poistega,ma lihtsalt ei oska nendega millestki rääkida.

Kas te otsite võõrast seltskonnast sõpru ???



Ma küll ei ole häbelik, aga võõras keskkonnas ma omale sõpru ei otsi ega saa, sest läheb palju rohkemat vaja kui ühe õhtu läbisegi vestlust ning kui sa kellelegi meelde jääd või ta otsib sind hiljem üles või vahetab kontakte samal õhtul.

Seltskonnas olen mina see aktivist, kes kontakte küll ei korja, aga vestlusest aktiivselt osa võtab. Seltskonnas olevate võõrastega, kolleegidega, mulle huvitavate isikutega, kursakaaslastega teen esimesena tutvust ja jutu peale saan rohkem noormeestega. Häid tuttavaid on hea omada .

Mina isiklikult küll ei otsi võõrast seltskonnast sõpru.Aga lihtsalt kui suhelda nendega,siis poistega on mul küll raskem jutu peale saada.

Ma konkreetselt sõpru ei otsi, aga nende leidmise vastu mul ka midagi pole. Selles mõttes, et ma ise tegelikult võõras seltskonnas tavaliselt aktivist ei ole. AGA oleneb millised inimesed seal on, näiteks on mul raske kontakti luua tibidega või nendega, kes oma suhtlemisaktiivsusega väga silma paistavad. Ja kindlasti loeb ka see, kui palju on mu oma tuttavaid selles võõras seltskonnas - mida rohkem, seda kindlam ma olen.

Mina olen ka selline, kes ei oska võõras seltskonnas suhtlema hakata. Ma ei mõtlegi seda, et nüüd sõpru otsiks nii meeletult, aga ilmselt just selle omaduse tõttu on mu sõprus- ja tutvusringkond ikka suhteliselt väike. Jutule saan siis kui ise minult midagi küsima/ minuga tutvuma tullakse ja kui juba jutu peale saadud, võin isegi väga palju rääkida ja suhelda, aga just see algus on kõige raskem, eriti juhul kui ülejäänud seltskond on omavahel juba varem tuttav ja mina olen uus. Inimesed, kes mind teavad on mu metamorfoosist seltskonnas lausa imestuses olnud, sest omas seltskonnas olen vahel vaat, et kõige jutukam ja siis seltskonnas istun vaikselt nurgas, sest ma lihtsalt ei oska...Tahaksingi lihtsalt kuidagi sellest barjäärist üle saada ja osata ka ise suhtlemisel algust teha.

Ma pole ka suuremasi suhtleja aga aastatega olen õppinud sellest üle olema. Aasta tagasi oli üks olukord, mis mind siiamaani "piinab". Olin oma sõbra õe peres külas ja ükshetk läksid kõik suitsu tegema ja ma jäin ootamatult tema õega kahekesi tuppa. Minu jaoks täiesti võõras inimene ja ma ei oskanud mitte kusagilt juttu alustada ning väga piinlik oli. Ühesõnaga ma lõpuks midagi tarka ei öenudki ja ajasin täiesti mõttetut möla suust välja, sisutut teksti, et piinlikut vaikust vältida. Oi ma kirusin hiljem, et oleks võinud ju midagi normaalset öelda. Tema ju ka minust midagi ei teadnud. Oma esmamulje rikkusin küll ära.
Kusjuures ma täiesti usun, et suhtlemist saab "õppida". Ma ise pole viitsinud sellega vaeva näha ja sellepärast satun ikka piinlikesse olukordadesse.

Täpselt minu kirjeldus ka. Ma kunagi suutsin igas seltskonnas meeletult avatud olla ja kõigiga juttu teha. Aga mida aasta edasi, seda kinnisemaks ma muutun. Kurb täitsa.

Üks kõige paremaid trikke suhlemisel on see, kui sa suudad vestluskaaslase ise enda asemel rääkima panna. Igale inimesele meeldib endast rääkida, kuigi jah päris isiklikke asju ei tasu küsida. Väga kavalalt käib see asi. Lõpuks on nii, et vestluskaaslane muudkui jutustab ja jutustab ja tal on sinuga väga põnev. Kui sa näitad välja, et sa huvitud temast, siis see teeb suhtlemise lihtsamaks. Nagu näiteks küsida kellegi käest. Mis sa arvad sellest asjast? See tundub nii põnev, räägi lähemalt? Tuleb küsida lahtisemaid küsimusi, see annab vastajale võimaluse valida, kuidas ta sinuga edasi suhtleb. Ja kui juhtubki, et ta on ülbe või napisõnaline, siis see on tema enda probleem. Sina ju tahtsid ainult suhelda ja selles pole midagi halba. Samuti üks tähtis nüanss on kehakeel. Jälgi, et sa oleksid ise avatud, käed ei tohi olla risti, keha võiks olla seltskonna poole, hea tuju kasvõi sunnitud jne. Kõik see aitab suhtlemisele kaasa. Katseta midagi ja sa näed, et see toimib. Sellest võltshäbist tuleb üle saada.

Hmm.. Mina suhtlen vastavalt seltskonnale. Nt mõnes seltkonnas ei saa minust sõnagi välja, mõnes seltskonnas võin ma palju rääkida ja nalja teha. Kui on palju inimesi, kipun ma vähe rääkima, kui inimesi on vähem, on rääkida parem. Väga hea on kahekesi jäädes rääkida. Ja on ka seltskondi/inimesi, kellega mul polegi midagi ühist ja kes mulle huvi ka ei paku.

Aga jutu alustamiseks on minu meelest komplimendi tegemine väga hea.. nt meeldivad mulle väga kellegi kingad/sandaalid. Olen teinud komplimendi kellegi värvilise pediküüri kohta, selle kohta kuidas keegi kellegi kaitseks välja astus jne jne.. mistahes miljon võimalust võib pähe tulla. Pärast seda tavaliselt tekib elavam vestlus. Teiseks, ma ütlen välja kohe mis mõtlen.. enne mõtlen küll kas seda sobib öelda, aga kui midagi piinama jääb, siis pean juba välja ka ütlema. Siis sellest annab mingi jututeema aretada.

Mulle meeldib rääkida pigem arukas seltskonnas, kui inimesed räägivad, arutlevad, vaidlevad, muljetavad.. vm. Ja võõrastega olen ma pigem kuulaja rollis, omadega emotsionaalse lobiseja rollis. Kui keegi edvistab või bravuuritseb või skandaalitseb, hoian mina suu lukus. Milleks oma aega raisata.