EEVA naistekas

Tere! Tahaksin saada üle häbelikkusest, olen koolis selline vaikne ja ei lase eriti inimesi endale ligi..kuigi seesmiselt olen selline pöörane. Sõprade seltsis olen ikka täielik naerukajakas, aga jah inimesed keda ma ei tea nii hästi, nende ees olen vaikne ja ei julge midagi pöörast teha.. #-o Ja palun andke nõu kuidas inimestega hakata suhet looma, millest rääkida..ei oska kohe üldse millestki rääkida..ja siis tekib piinlik vaikus..Ma nagu ei oskaks suhelda Andke soovitusi!

HÄBELIKKUS*

paljud on häbelikud.. mul pole sellega õnnex probleemi, aga ma arvan, et selle vastu aitab vaid endast võitu saamine.
ei tohi peljata suhtlemist, mis seal ikka karta.
räägi kasvõi ilma teemal, vahet pole. uues seltskonnas on hea omada juba yhte vanemat sõpra, kes olex väga seltskondlik, see kindlasti aitax.

[quote]HÄBELIKKUS*

paljud on häbelikud.. mul pole sellega õnnex probleemi, aga ma arvan, et selle vastu aitab vaid endast võitu saamine.
ei tohi peljata suhtlemist, mis seal ikka karta.
räägi kasvõi ilma teemal, vahet pole. uues seltskonnas on ...[br]
vabandust, eestikeel pole just kõige parem #-o

Hmm , endal pole seesugust probleemi.
Aga jah nagu väideti pead endast võitu saama , näiteks kui seesugune olukord tuleb siis sunnid lihtsalt ise ennast rääkima hakata võinii ja küll asi edasi loobub .

Ei väidaks, et ma häbelik olen aga ma võõrastega ka absoluutselt ei suuda suhelda....no pole millest rääkida...aga , kes juba lähedasemad on nedega räägin väga paljudel teemadel ja teeme igasuguseid lollusi

Ma arvan, et mõned inimesed ongi sellised. Ma ise eriti mingi tagasihoidlik ja häbelik pole, suhtlen täitsa vabalt, aga võõrastega tõepoolest pole millestki eriti rääkida. Niisama nt klientidega suhtlemise tasandil saan vabalt hakkama, aga neid, kellega lähemalt suhtlen, ei ole väga palju, aga see-eest on nad väga huvitavad inimesed. Ma arvan, et see ongi minu viga, et mulle ainult huvitavad inimesed meeldivad

Äkki kirjeldad lähemalt, milles sinu probleem seisneb? Lihtsalt häbened ja sõnad lähevad sassi või pole millestki rääkida?

Ei sõnad nüüd küll sassi ei läe, lihtsalt jah pole millestki rääkida võõrastega! Üritan ikka alati ruttu mõelda uue teema aga noh teemad saavad otsa ruttu ja kui just eriti jutukas see teine pole siis ei ole absoluutselt midagi rääkida..tegelt ma ei ütleks nii väga et ma tohutult häbelik oleks, klassis lihtsalt on üks poiss ja kelle ees ma lihtsalt ei oska kuidagi olla ja siis olen vaikne ja nagu ei julge midagi teha ega öelda #-o sest olen aru saanud et ka mina talle meeldin, ja siis mingi klassi ees on nii imelik olla ja üldse nagu..kui teda koolis pole on kõik korras

Nojah.. ega peaaegu täiesti võõraga polegi ju palju jututeemasid. Mul näiteks pole oma parimate sõbrannadegagi tihtipeale millestki rääkida ja see tõepoolest paneb juba mõtlema, et kus on probleem

See poiste teema on juba eraldi asi. Siis muutuvadki inimesed teistsuguseks...

Minul on pigem see probleem, et olen ümbritsetud igavatest inimestest

hmmh.. iseloomust on väga raske "üle olla". pealegi väga tobe, häiriv ja wannabelik oleks, kui sa nüüd paugu pealt muutuksid ja võõrastega suur seltskonnalõvi oleksid.
minule näiteks häbelikud inimesed väga meeldivad - räägivad siis, kui neil midagi öelda on(ja enamasti asjalikku), ei sega jutule vahele ja kuulavad.
enesekindlus on kogu asja võti arvan ma. kui see olemas, siis pole probleemi. mõnel juhul on vaikus isegi hea, sisutühja ja pealiskaudset teksti ajada on ka väga mõttetu

Ma olen ka selline, et võõraste seltskonnas suhteliselt häbelik ja hall hiireke, ei julge sõna sekka öelda... Aga klassis ja sõprade seltsis tunnen ennast täitsa vabalt, olen selline hulluke ja räägin imelikku juttu. Kusjuures mul on ka klassis üks poiss, kes on mul eriliselt silma jäänud viimasel ajal. Ma ei ole küll temast otseselt sisse võetud, aga ta meeldib mulle ja ta on tore. Ma eriti ei usu, et ta minu vastu sama tunneb, aga tema läheduses olen ka selline vaoshoitud ja kui teda koolis ei ole, tunnen end nt klassi ees esinedes palju vabamalt. Aga muidu võõrastega suhtlemisest niipalju, et kui ma mõni ühine tuttav, ja tüdrukutega suhtlen, siis on väga kerge jutu peale saada. Aga kui olen poiste seltskonnas, muutun hästi häbelikuks ja tagasihoidlikuks. :oops:

mul pole ka võõraste inimestega millestki rääkida. Ei taha endast ka rääkida, pole selline inimene. see on täiesti normaalne nähtus minu arust, et inimesega keda ei tunne pole millestki rääkida.

issand kui hea oli praegu seda lugeda, et ma pole ainus seline kes on selline "vaikne".
mul eile oli just selline vastik juhus...meie juures oli üks poisi sõber...nemad jõid õlut ja muilisesid oma teemasid..mina niisama istusin netis... hiljem kui poisi sõber juba veits purju jäi, tuli ja küsis, et miks sa nii vihane oled mul jäi suu ka lahti...see et ma eriti ei suhelnud, tema järeldas et olen vihane
nii see selleks...ja siis sattusingi eile masendusse...miks ma pean selline olema.....ma ei oska suhelda...
eriti nõme on selline olukord ( päris tuhti on juhtunud) et olen kusagil oma poisiga väljas tema sõprade juures.. no ja pole jälle suurem asi jutu mees ja siis küsitakse et miks sa nii vaikne oled..peale seda on nagu eriti nõme tunne... et enam vähem peaksin kohe siis hullu moodi rääkima hakkama...see olukord aga tõmbab tuju nulli ja oledki jälle seltskonna surm....
see asi on ka tegelikut jälle suhteline...vahel mõne inimesega on lihtsalt kohe alguses nii lihtne suhelda...aga jah , asi vist ongi rohkem sellises suuremas seltskonnas...lhtsalt olen vaikne...
teistel nii hea jah öelda ja mõelda, et no kuidas saab olla selline vaikne, et võõrastega suhtlemise alustamine ju nii kerge jne
aga ei ole...
ei ole lihtne ennast ju nii lihtsalt muuta
olen ise ka mõelnud, et no pean olema rohkem seltskonnas selline rõõmsameelne ja suhtlema hakkama...
aga kui satun seltskonda...polegi nagu midagi öelda...siinkohal ma mõtlen sellist seltskonda, kes nii väga tuttavad pole ...ja siis hakkad jälle mõütlema, et miks ma ei suuda ja ei oska suhelda...ja ongi õhtu rikutud...jälle pisike masekas...
oehh
aga jah...oleneb jälle, omadega võin ma nii hullu panna ei jube kohe
olengi selline...kuigi väga ei tahaks....
keeruline lugu..hea hinge pealt ära saada...aga see probleem ikkagi jääb...kahjuks
jah...ja seda ma olen kaa ise tähele pannud, et just poiste seltskonnas eriti ei oska käituda...

ja tihti ma olen just mõelnud, vaadates just tüdrukuid, kes hullu moodi eputavad poiste ees ja ajavad sellist iba suust välja...siis ma mõtlen et no andke andeks...aga ma olen parem vait kui sellist mõttetut juttu ka ajan

Ma olin ka kunagi vaikne ja tagasihoidlik kuni ajani, mil sain aru, et sellest totrast kombest peab üle saama..sarnase situatsiooni käigus nagu Laanalgi Iseenesest ma olen väga seltsiv ja lõbus-rõõmus inimene, aga kui tunned end vales kohas-valel ajal, siis su nägu ekspresseerib just ebamugavust. Mulle on minu korda öeldud, et tänaval kõndides on mul hästi ülbe nägu peas :S Ma ei ole tegelikult absoluutselt kunagi ülbe olnud..
Kuigi ma ei ütleks, et oleks võõras seltskonnas suurim jutupaunik, veel enam kui meil on ühiseid tuttavaid. Üldjuhul tunnen isiklikult end paremini täiesti võõras seltskonnas, kui seltskonnas, kus on ühiseid tuttavaid..
Üldjuhul soovitan uude seltskonda ''astuda'' laia naeratusega ja võimalikult rohkem rõõmu näos näidata, isegi kui tuju pole vastav, sest hiljem on üsna raske oma jää-kuninganna imagost lahti saada ja suhtlemine osutub veelgi raskemaks. Pealegi, sa ise ju läheks ka suhtlema näiliselt rõõmsameelse inimesega, kui isikuga, kes istub tooli otsas, jalad ristis, moss nägu peas. On ju nii? Vähem tähelepanu teiste nägudele, rohkem tähelepanu endale. Ole avatud ja unusta sõna häbelikkus erandjuhtudeni.

sama siin

Minul on vabal suhtlemisel takistuseks rohkem see, et ma kardan, et ma räägin mindagi totrat/kohatut/imelikku, kui see, et mul lihtsalt pole millesti rääkida. Loomulikult näitab ju see taaskord, et mul on halb enesehinnang ja et kõik mida ma teen/ütlen on vale, niiet kõik peabki algama sellest, et peab leppima iseendaga ja õppima end armastama.

Mul on nii,et mingis väiksemas seltskonnas pole probleemi.Aga kui on juba suurem seltskond,siis ei oska midagi kaasa rääkida ja olen suht tagasihoidlik

Täpselt sama siin. Ükssõbraana läheb ka kohe selliseks, et oioi. Tahaks talle öelda, et kuule, ole normaalne, aga siis ta solvuks ju.

olen ka häbelike klubis.  samamoodi kas poiste või võõramate inimeste seltskonnas. ja mul on üks sõbranna kes on vastupidi täielik latataara ja vabalt suhtleja. leiab alati midagi millest rääkida, ka poolvõõraste seltskonnas ja mina tema kõrval siis vaatan mök-mök midagi kaasa öelda ei oska. teinekord jällegi on see omadus tal miinuseks sest kui keset ööd peab üles tõusma et välismaale sõita ja ta TERVE tee räägib endast ja magada ei lase on ikka jama küll.