EEVA naistekas

Palju oleneb inimeste vanusest,nooremad üldjuhul ei lepi nii lihtsalt ja lähevad kumbki omateed.Vanematel paaridel on elus kogemusi rohkem ja nad on vast mõistvamad ka,kuida eks igas asjas on ka erandeid,neid kes kohe tänavale teise poole viskavad. Tean inimesi kes on elanud aastaid(20 ja enam) koos lapsed ka juba suured ja elavad oma elu,sellistel inimestel on kinnisvarad ja muud varad,nemad ei lähe nii lihtsalt lahku,antakse üldiselt uus võimalus ja kui sellest ei piisa siis lüüakse petmise pärast majast välja.Pikaajalise abielu järel lahutused ikka kergelt ei tule,inimese ka mõistavad oma eksimusi ja teine annab andeks ka korra või kaks.Kui muud ei jää siis elatakse lihtsalt eraldi elamises,neil ju see võimalus olemas,kummalgi oma maja,jne.

Ja, see oleneb inimestest! Mina võtan suhet tõsiselt ja petmine ei jääks tagajärjeta!

just, ega kui inimesed on koos olnud aastakümneid, siis ei ole lahkuminek selline "pauguga"
nii, petsid mind, kuidas sa ometi võisid?! kõik on läbi.
abielupaar, kel on kolm last ja maja - nad ei lähe nii lihtsalt lahku, ükskõik siis kas keegi pettis kedagi või niisama. ma isegi näen, kuidas kaua abielus olnutel lahkuminek üldjuhul nii kaua aega võtab, et kurb vaadata juba.

kui minu mees saaks teada, et mina teda petnud oleksin, siis ma ei kujuta ettegi. ma murraksin ta nii, kuidas keegi teda veel murdnud ei ole ning ma ei tahaks seda iial teada.kogu meievaheline usaldus oleks kadunud ja ma ei tea, kas ja kuidas ta mulle andestada suudaks. ilmselt suudaks ja see oleks raske, aga ta ei unustaks iial ning ma ei tea, kuidas meie suhe siis sellisel juhul edasi kestaks.

Tavaliselt on nii, et kahest armastab vaid yks. Teine laseb end armastada.

Olen petnud. Sain oma praeguse kallimaga kokku nii, et käisin ise veel teise poisiga. Samal päeval, kui otsustasime käima hakata, jätsin teise maha. Rääkisin eksile asjad ära ja ta ei öelnudki selle peale muud, kui ''aa, okei''. Ei kahetse üldse! Eks oli minust vanem ja elas pm oma elu. Käis klubides, tarvitas isegi narkootikume (harva, aga siiski). Arvan, et tegin endale suuure teene sellega, et temaga suhte ära lõpetasin. Kes teab, äkki oleks ise alla käinud? Alati ei lõppegi petmised nii negatiivselt . Ise uhkust ei tunne oma teo pärast, aga hetkel olen õnnelikum, kui kunagi varem!

ma ei tea, minu arvamus on siiski selline, et üksi ei saa armastada. ka siis mitte, kui teine laseb. ma ei arva, et mina laseks oma mehel end armastada või vastupidi. armastus tuleb pikema aja vältel ja mõlemapoolselt.

Mind on petetud. Esimeses ja viimases tõsises suhtes.


Kogu see suhe oli odav dramaatika. Alguses me olime lihtsalt sõbrad selle kutiga (ütleme et ta nimi on N.) ja N käis kellegi teisega. Aga alati kui neil mingi probleem oli siis N jooksis minu juurde kurtma ja arutama, ma ütlesin talle et räägi ikka oma tüdrukuga läbi. Siis N'i tüdruk pettis teda, ta jättis tüdruku maha, kuid jäi temaga ikka sõpradeks/suhtlema. Ka meie suhtlesime edasi ja olime sõbrad, kuid sõprusest kasvas välja midagi rohkemat. Juba alguses mind häiris et ta oma eksiga nii sooje suhteid säilitas, pmst IGA päev nad rääkisid. Aga noh olin noor ja naiivne ja arvasin et ega see midagi ei tähenda.


Siis meie ühine tuttav tuli mulle rääkima et N'il on natuke liiga soojad suhted oma eksiga. N pidavat oma eksiga edasi suhtlema nagu nad oleks koos, avaldab talle armastust, pidevalt ütleb kuidas ta igatseb oma eksi, kuidas ta lolli peaga hakkas minuga käima ja nüüd ei taha mulle haiget teha mind maha jättes. Aga kuna meie ühine tuttav eriti soojalt minu kutti ei suhtunud (pmst nad vihkasid üksteist), siis esimene reaktsioon oli minul et ta valetab, üritab meid lahku ajada, saatsin ta sinnasamusesse ja nii edasi. Hiljem küsisin N'i käest siiski üle ja ta eitas süütu näoga, läks veel närvi et kuidas meie ühine tuttav julgeb tulla minule valetama.


See kõik ei andnud mulle rahu ja kui ta magas, siis ma läksin tema mobiili kolama. Asi mida ma tavaliselt KUNAGI ei teeks. Seal olid sellised ebamäärased sõnumid eksile ja eksilt, mida võib tõlgendada mitmet moodi. A la et varsti võiks kokku saada, kuidas päev möödus jne. Seejärel järgmisel päeval, kui ta tööl oli ma logisin tema emaili sisse (ta ise andis mulle parooli varem) ja wow mis ma sealt leidsin. Romantikast nõretavad kirjad mida nad vahetanud olid, kui palju nad ikka üksteist armastavad meeletult. Kuidas N'i eks pidevalt küsis, millal ta minu jätab, see ei saa kesta igavesti nii ja N vastas et varsti ja ta ei taha mulle haiget teha jne. Seal oli veel palju muud, nad käisid üle oma seksuaalelu üksikasju ja kirjutasid mida nad üksteisele teha tahavad kui järgmine kord kohtuvad. Alguses olin ma lihtsalt shokis ja jõllitasin seda ekraani, lugesin veel kõik need kirjad uuesti üle endal juba pisarad jooksid täiega. Nii palju ja kõvasti ma vist ei olegi nutnud enne. Ma ise astusin suhtesse täiesti naiivsena ja usaldasin teda 100%.


Selleks ajaks kui ta koju jõudis ma olin sundinud ennast rahunema. Kui ta uksest sisse astus ma tegin rahulikult suitsu ja ütlesin et ma tean kõike. Ta isegi siis üritas tagasi ajada, ütles et keegi häkkis tema kontosse ja saatis kõik need kirjad. Kui ta aru sai, et ei ole mõtet valetada siis järsku hakkas paluma, ütles et ta tegi suure vea, ta armastab mind. Eks võrgutas teda ning ta ei suutnud vastu panna, ajuvaba pläma ühesõnaga. Kuidagimoodi mul õnnestust rahulikuks jääda, ma keeldusin tema ees nutmast. Ütlesin talle et ta p***e käiks ja viskasin tema korteri võtme lauale ja kõndisin minema. Õnneks minu asju tema korteris palju ei olnud. Ta helistas mulle pärast pidevalt, üritas msnis rääkida. Mina nutsin nagu segane ja arvasin et nüüd on elu läbi ja ei leia kunagi armastust jne. Paar korda saime veel kokku, ta tõi mulle minu asjad ära mis olid tema korterisse jäänud, siis ta ka palus mind ja rääkis millise vea ta tegi. Tol korral ma läksin endast välja ja lihtsalt karjusin tema peale, kõik karjusin välja, milline valelik värdjas ta on ning kuidas ma teda usaldasin jne. N samal ajal noogutas seal kahetseva näoga ja nõustus ja mida iganes veel ja palus andestust, aga ma ei suutnud ja ei tahtnud ka. Sest mis ta tegi oli ikka räme reetmine. Seal ei olnudki mingit armastust meie vahel, tema kasutas mind ära (mis eesmärgil ma ikka ei saa aru) ja mina olin naiivne ja usaldav ja arvasin et olin leidnud oma printsi vms. Ma kahetsesin oma otsust kindlasti alguses, igatsesin teda. NII väga igatsesin, mõtlesin et äkki andestaks, äkki ta ikka armastas mind, äkki saaks kõik korda. Äkki äkki. Tahtsin talle helistada, tahtsin temaga rääkida. Ajapikku kadus see, alles jäi ainult vihkamine. Lõpuks ma olin lihtsalt tuim.


Kõige parem nali oli et pärast kuulsin meie ühistelt tuttavatelt et peale seda kui N lõpetas minu piiramise oli ta roomanud oma eksi juurde a la "Ma olen vaba! Hakkame käima!" Eks oli selle aja peale uue mehe leidnud ja saatis N's p***e samuti. Ma naersin, tõsiselt kohe. Minu teada on ta siiamaani vallaline.


Nüüd tuli küll ikka pikk jutt mul Eks mul vist oli vaja see kõik kuskile välja valada, natuke ikka kripeldab kuskil sügaval see reetmine. Aga hea õppetunni sain samas. Nii et jah, ma ei andestaks petmist, mitte pärast seda kogemust mis mul N'iga oli. Ka ise ei petaks kunagi, sest nüüd tean täpselt mis tunne see on.

Appi, kui paras:D no ausalt, see mees on nii hale.Keegi ei tahakski enam temaga pärast sellist tegu koos olla:D

Aga miks neil on vaja kohe tagasi ajada seda nii väga? Kas tahavad kahte rauda ikka tules hoida või tol hetkel tõesti tahavad nad just sind?
Ma ei saa sellest aru. Minu mees ajas kõik alati tagasi ja kuna mul otseseid tõendeid ei olnud, siis põhimõtteliselt oli ta süütu. Siiski see naiselik meel tundis ära, et miskit viltu. Üks päev ta tunnistas kõik üles. See oli siis kui olime mõnda aega lahus olnud, kuna tal tekkis päris teine naine. Et minust lahti saada, rääkis ta ära kõik eelnevad kõrvalhüpped. Nutsin terve öö, sest see mida ma kuulsin ei olnud kerge. Ta ei suutnud ise ka kokku lugeda kõiki neid naisi, kellega meie 2 aastase suhte jooksul maganud oli.
Kusjuures mul oli just firma jõulupidu. Õnneks mul olid väga head ja mõistvad töökaaslased, kes mind toetasid. Ma lihtsalt ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja tuure lisas ka alkohol, mis tol õhtul mu tuju ei tõstnud nagu tavaliselt.

Vot ma ka ei saa sellest aru. Nt N oleks võinud ju lihtsalt öelda mulle et davai kõik on läbi. Ta ei oleks pidanud mulle midagi mainimagi oma eksist. Ma hiljem oleksin ilmselt teada saanud, aga ega ma teda siis ära ei oleks tapnud või ma ei tea, ei kujuta ette mida ta kartis. Ma ei saa siiamaani arugi miks ta minuga oli, kui ta oma eksi nii väga tahtis. Vb tahtis mida ei saanud, ei teagi.


Mu sõbranna arvas et mõned mehed, kes petavad ei julge seda öelda, igatahes otse näkku mitte. Siis nad jätavadki väikseid vihjeid, kas siis teadlikult või alateadlikult (nt N andis oma parooli mulle ise, ma ei küsinud. Ta ükspäev lihtsalt võttis jutuks et igaks juhuks annab. Mis oli ju täielik lollus arvestades mis kirjad tal seal vedelesid). Ta nagu TAHTIS et ma saaksin teada, ja kui ma ükskord panin ta fakti ette et ma TEAN et ma RAUDSELT tean ja ei ole mõtet eitada, tal tekkis paanika ning samas ka vb kergendustunne? Et valetamisel on lõpp, kõik on läbi, nüüd on kõik pmst minu kätes, mis mina otsustan edasi teha.


Tagantjärgi ülestunnistamine on mõnes mõttes nii inetu, kui hakkad tagasi mõtlema, mis oli ja tükke kokku panema. Kuidas sa usaldasid ja mis tegelikult toimus. Samas jälle on see hea, kuna tead mis päriselt juhtus ja tead et ei kujutanud asju ette.


Mul endal tekkis ka vahepeal tunne, et ma olen paranoiline või lihtsalt ebaloomulikult armukade, eriti kuna N oli väga hea valetaja ja alati väänas asju enda kasuks. Alguses kui mul ainult väikesed kahtlused olid ta pmst tekitaski minus tunde et ma olen ebanormaalselt paranoiline, isegi süüdistas mind et mul on usaldusprobleeme ja tema ei peaks selle pärast kannatama.

Viimane lõik= minu keiss. Ta tegi sellist ajuloputust, et lõpuks pidin mina vabandust paluma, et teda petmises süüdistasin See lõpuks vist oligi kõige valusam.

Siis valus, kui teada sain, et tegelikult minul õigus oli.

Täpselt täpselt! Sama siin. Selle poolest lõigi jah veel valusamini kui ma lõpus tõendeid nägin ja sain aru, et mul oli ikkagi õigus.


Vihjeid oli nii palju tegelikult, ma ise keeldusin neid nägemast, sest valus oli ja ei suutnud uskuda jnejne. Ja loomulikult N'i osav veenmisoskus.

Üks selline reaalne vihje oli kunagi see, kui ta taskust kasutamata kondoomi leidsin(ma ei sobranud ta taskuid läbi, tundsin seda teda katsudes taskus). Mulle öeldi, et see sõbra oma ja too alati jagab neid. Selle peale hakkasin mõtlema neid kordi kui tal koju tulles midagi taskus ei olnud...

Sellised väikesed vihjed ongi kõige nõmedamad, sest ei ole tegelikult millestki kinni haarata, ainult näriv kahtlus.

aga mida pidada üldse petmiseks? Minule teeb näiteks väga haiget kui poiss ajab teistele tüdrukutele lihtsalt mesijuttu. (A la räägib tüdrukule et ta on ilus, ja seda et mis siis saaks kui tal mind ei oleks, küsib sellelt võõralt tüdrukult et millega too teda võlub ja minult üle lööb jne). Ta ise samas kindlalt väidab et ta lihtsalt sokib. Minuga koos olles on suurepärane, tihti lausub niii ilusaid sõnu ja saadab smse ja ütleb et ta armastab mind. Koos oleme olnud 6 kuud. Kusjuures ma pole talle kunagi öelnud et teda armastan. Ma ei saa aru miks ta nii teeb? Mida peaksin tegema?

No see on küll natukene imelik et ta võõrastele tibidele ajab teksti a la mida ta kõike teeks kui sind ei oleks Kas ta teeb seda tihti? Või kuidas sa üldse sellest tead? Ta ise ütles? Kui see mingi paar korda on juhtunud, siis ehk nii hull ei ole, kuigi ikkagi väääga imelik. Aga kui see tal mingi harjumus on siis ma ei tea, asi ikka ei ole normaalne.

Mind ajavad sellised tüübid öökima kellel tsikk kõrval aga tulevad ligi ajama, fuihh.

Mina sellist asja kindlasti välja ei suudaks kannatada- olen tohutult armukade!
Miks ta seda üldse teeb? Mille jaoks on vaja oletada midagi? Peaksid temaga küll sellel teemal tõsiselt rääkima. Isiklikult võtaksin sellise asja väga südamesse, kui mu mees ütleb teisele naisele, et teeksin sinuga seda ja seda, kui mul naist poleks- aga kurat, on küll!

Usun, et ei suudaks andestada. Isegi kui suudaks, siis unustada ikkagi ei suudaks. Sellist asja raske kommenteerida ka, kuna oletada võib palju, aga kui selline olukord käes, siis arvatavasti käitun ikka teisiti.
Petmisel ja petmisel on ka vahe, seega oleneb paljuti ka sellest. Kuigi ega petmine pole kunagi õigustatud, võib mingi asjaolu seda leevendada. Minu arusaam siiski selline, et kui sul ikkagi kõrval õige inimene, siis milleks teda petta? Järelikult pole nii õige.
Mehe käest olen küsinud, et mis tema teeks ja ta pole raudselt raiunud, et kindlasti jätaks maha, küll aga poleks suhe enam endine. Arvan ise sama, et kui üks kord petetud, siis see kahtlus jääb alatiseks hinge närima ja ka usaldus kaob. Ütleme, et läheb kuskile ja siis hakkavad need kahtluspilved pea kohal hõljuma, et kus ta nüüd on ja mida teeb. Ja sellest saavad alguse igasugused probleemid ja ongi suhe omamoodi lõpusirgel. Mul selliseid tuttavaid on ja näen, kuidas see asi käib- pidev süüdistamine, norimine ja vanades asjades sobramine.
Ise tegin kunagi meie suhte alguses väikse vea- rääkisin vale inimesega ja ütlesin natuke valesid sõnu. Siis sai mees asjast teada ja mina ei saanud aru, miks ta sellist draamat asjast teeb. Panin ennast tema olukorda ja sain aru. Need süümepiinad, mis mul olid, kui ta mind vältis ja koju ei tulnud, olid kohutavad . Mõtlesin, et oli siis seda kõike vaja? Tegu polnudki petmisega, pigem vale käitumine.