EEVA naistekas

Mul on ühe tüübiga nii, et enne, kui me ei käinud, siis ma kogu aeg mõtlesin talle ja sellele, kuidas me kokku sobiksime jne, aga nüüd me oleme koos (alles paar päeva) ja ma tunnen, et ta ei meeldi mulle ikka nii väga ja ma tahaks ikka vaba olla.
ja selline asi ei juhtu esimest korda.
kas ma peaksin temast lahku minema?? samas ma ei taha talle haiget ka teha, sest ta ajas mind ikka suht kaua taga ja vb on see ainult alguse asi, et pole veel suhtega harjunud jne.
äkki oskate teie mind kuidagi maha rahustada.

hmm. kui ei ole tundeid pole mõttet koos olla, pärast on valusam.
ma tean seda tunnet, kunagi oli endal samamoodi. vist lihtsalt meeldis rohkem see, et poisse kätte saada, kes natukenegi meeldisid ja kui nagu sain siis hakkas huvi kaduma ja leidsin kellegi uue, kellega oli samamoodi.

Sa oled nagu enamus mehi, jahimees - tore on senikaua kuniks kätte saab, siis vaja uut otsida.

Ma arvan, et võib-olla nad hakkavad sulle lihtsalt meeldima, aga kui sa päriselt ära armud, siis vaevalt nii tunned. Ehk kiirustad liialt? Tegelikult pole ma suhete alal eriti teadjamees, aga ma vähemalt üritan natukenegi nõu anda. Aga ära seda viga tee, et oled koos, sest ei taha poisile haiget teha. Kui tunne pole vastatikune, siis suhtest ei tule midagi välja.

ma teaaan ha mul oli ka vahepeal nii et ma olin hullult armund ja lihtsalt vaatasin lõputult kaua nende poiste pilte, kes meeldisid ja kuulasin ilusaid lugusid jne.. ja siis kui tuli välja ,e t ma meeldin nendele ka , kes mulle, siis hakkasin vigu otsima... aga muud ei saagi kui, et see tunne sunniviisiliselt vaevalt tagasi tuleb.. võibolla mingil suvalisel hetkel kui ta meenutab sulle korraks seda, kes ta sulle enne tundus.. aga ma soovitan, kui võimalik ära pressi mingeid tundeid , kui kedagi muud ei ole siis võid ju koos olla ..või noh ma ise valisin tegelikult selle, et ma olen hoopis üksi, kui et poisiga kelle ma pean seksikaks mõtlema

to juhei: mul on täpselt samamoodi olnud mitu korda.

Aga vb on tõesti nii, et see poiss ainult meeldis mulle veidi ja ma arvasin, et tahan suhet, aga nüüd sain aru, et ma ei taha temaga midagi enamat kui sõber olla. Aga mul on nii imelik asjale lõpp teha, sest mina ise pakkusin välja, et võiks koos olla...mul nagu ei ole mingit põhjendust..
Alguses tahan käima hakata ja siis kolme päeva pärast avastan, et poiss ikka ei meeldi mulle - nii kiiresti ju tunded ei muutu...
millega seda põhjendada?

[quote]to juhei: mul on täpselt samamoodi olnud mitu korda.

Aga vb on tõesti nii, et see poiss ainult meeldis mulle veidi ja ma arvasin, et tahan suhet, aga nüüd sain aru, et ma ei taha temaga midagi enamat kui sõber olla. Aga mul on nii imelik asja ..

No ma olen inimene, kes peab lugu aususest. Seega ma räägiksin kõik ausalt ära. Isegi kui sa hakkad mingit ettekäänet otsima, siis ära poissi süüdista eks. Muidu temal pärast vilets tunne kuigi asi polnud ju üldse temas. Viga oli sinus.

Ma ei süüdistaks teda elu sees...isegi halb tunne endal...ma ei tean, et ma ise olen süüdi.

No sa võid öelda, et pole suhteks valmis või et sul on aega vaja. Samas sa võid teda niisama ka vältida kuni ta ise tuleb küsima, et mis toimub. Teise variandi puhul võib-olla hakkab ta ikkagi endast vigu otsima. Oleneb muidugi inimesest.

No aitäh vastukaja eest igaljuhul

"Lõvil on kõht tühi, saab saagi, kuid kui juba saak surnud, avastab ta, et kõht polegi tühi".
Sisene endasse ja ürita oma tunnetes selgusele jõuda.