EEVA naistekas

Tere! Minu mure on selline: Tean ühte poissi juba umbes aasta aega, käime samas koolis ning üsna tihti kui mingi pidu on, siis toimub väike istumine tema pool ja ma käin ka suhteliselt tihti seal. Me saame suhteliselt hästi läbi - sõpradena. Aga asi on selles, et ma olen vist temasse armunud nüüd. Kuid mul pole aimugi kuidas tema minusse suhtub, kuna mul pole aimugi, kas ta teab, et ta mulle meeldib, siis tuleb kõne alla 3 varianti: 1. ta teab, et ta meeldib mulle, kuid tema ei tunne minu vastu mitte midagi ehk on mu nn ära "friendzone-nud" 2.ta ei tea, et ta mulle meeldib ning seetõttu ei tee midagi 3. olemegi tema jaoks lihtsalt sõbrad.

Kuna ma ise olen selline üsna vaikne ja suhete teemal üldse ebakindel, siis ei oska sellel teemal kuidagi temaga rääkida ka. Samas ta ise ka selline veidi "pehmo" aga see ongi just nii nunnu tema juures. Samas ma põen täiega ka selle pärast, et kui tema ei tunne mu vastu midagi, siis äkki meie sõprus saab ka mõjutaud ja seda ma ei taha. Kuid ta ise saadab ka veidi segaseid signaale, nt mõnikord on väga hoolitesev ning teeb täiega nalja ja värki, samas teinekord suhtub minusse täiesti külmalt... aaah, ma ei tea nii raske

Ja nagu, kui muidu koos olles räägime siis on norms ja vahel netis on ka tore rääkida aga jah, ma ei julge sellel meeldimise teemal temaga rääkida üldse.

Seega kas te oskate anda nõu, kuidas niimodi vaikselt sel teemal juttu tegema hakata või nii. Tahaks teda välja ka kutsuda, a kuna ma ükskord üritasin ja ta siis ei saanud, siis ma enam ei julge seda ette võtta

Aga tänan tänan kui saate aidata :S

Ausalt: sa pead talle ütlema. Kui näost-näkku ei julge, kirjuta kiri. Minu puhul kahjuks lõppes asi nii, et kaotasin oma parima sõbra pärast aastate pikust sõprust, sest tema ei olnud suhtest huvitatud ja õhkkond läks kuidagi imelikuks. Aeg-ajalt ikka suhtleme, aga see pole enam see.

Kas ma kahetsen, et talle ütlesin? - Ei. Ainult soovin, et oleks teinud seda varem, et ise mitte kannatada nii palju.

Eks see otse ütlemine oleks ilmselt jaa kõikse parem, aga see tundub nii hirmus mu jaoks igatepidi, nii näost näkku kui ka kirjutades... ma ei tea juba praegu hakkab mõeldes selle peale süda niimoodi peksma sees, et ise ka ei usu

Aga samas ma kardan, et kui ma nr kirjutan talle, siis ta lihtsalt ignoreerib mind ja jätab vastamata või midagi, et silmast silma oleks äkki parem, kuna siis ta midagi ikka äkki vastab... aga ma ikka liiga arg selle jaoks

Ja selles on ka asi, et kui sõpradega koos oleme, siis nagu ikka jutt jookseb, a kui nt kahekesi või netis räägime, siis mingi aja pärast pole nagu midagi rääkida väga...

Ma kirja kirjutada ei soovitaks. Sest kiri võib teab kuhu kelle kätte jõuda.
Kõige parem oleks kui te käiksite väljas koos ehk siis kutsuksid ta taas välja. Võite alustada kuskilt neurtraalsest kohast. Näiteks ütle, et kinos on üks äge film, aga pole kellegagi minna, et kas ta tuleks vms. Seal küll pole teil otsest kontakti, aga see ongi selline koosolemine neutraalselt, ei pea välja mõtlema, mida rääkida nt kohvikus vms. Pärast filmi aga saate muljeid vahetada ja jutt peaks olema juba iseenesest võtta.
Ma annan siin nõu, aga ei teagi, kas elad linnas kus kino olemas .

Jah, ma usun, et sul on raske. Tean seda omast käest. Armusin sõpra. Aga kuna tema suhtlusviis minusse oli väga ebamäärane, siis pigem hoidsin distantsi ja olin suhtumisega "ma ei meeldi talle nagu nii". Ma ei teinud mitte midagi. Kuniks meie suhtlus jahtus. 5 kuud ei näinud üksteist ja olime põhimõtteliselt tülis. Siis kui uuesti nägime - sellest sai meie suhe alguse. Nüüdseks jookseb neljas aasta.
Minu lugu on tegelikult natuke keerulisem ja segasem.. Aga ma ei kahetse midagi.
LittleGirl, ära rutta. Tasa sõuad kaugele jõuad

Oleks tore teada, mis teemaalgataja loost saanud on.