EEVA naistekas

Mis te sellest arvate, kas reaalselt toimib, et kaotad kallimale süütuse ja jääte pikemalt kokku? Või on see pigem ajutine ja tavaliselt ei jääda kokku? Kas kellelgi on erandeid tuua?

Ma usun, et oleneb asjaoludest. Üldiselt vist kaotatakse süütus kuskil 15-16 aastaselt? Sel juhul on minu silmis väga väike võimalus oma kallimaga kokku jääda, sest on suur võimalus lihtsalt lahku kasvada.
Erandeid on alati, kuid pigem kokku ei jääda, arvan ma.

Mina kaotasin oma süütuse musule 19 aastaselt ning koos oleme praeguse seisuga olnud aasta ja poolteist kuud. :)Seega, muidugi on võimalik.

Oleneb täiesti inimestest. Kui kuskil juua täis peaga peol see asi "ära teha", siis väga väike tõenäosus, et pärast romantiline suhe tekib, aga kes teab. Enda kogemustest, alustasin suhet noormehega, kellega kohe on koosoldud kolm aastat ja me mõlemad oleme üksteisele esimesed. Kõik oleneb inimestest ja oleneb suhtest..

Mina arvan ka, et oleneb asjaoludest. Nende puhul kelle jaoks süütuse kaotamise definitsioon võrdubki purjuspeaga peol kas võhivõõra või mõne natuke tuttavama ihaldusobjektiga olemist, ei ootaks ma küll pikemaks kokkujäämist, kuid kui ka enne "seda hetke" on pikemalt koos oldud ja otsustatud, et just selle inimese näol on tegemist selle õigega, on tõenäoline, et just jäädaksegi kokku. Samas selle noorelt kokku saamise osas on ju ka nii palju eriarvamusi - ühed ütlevad, et nii just pole inimesel veel nii jäiku oma vaateid ja põhimõtteid kujunenud ja pigem kasvataksegi kokku ning luuakse ühised väärtushinnangud ja vaade elule, et vanemalt on juba inimesed vähem "paindumisvõimelised" ja lahkumineku tõenäosus on suurem, teised jälle ütlevad, et ennem tulebki omad vaated kujundada ja siis hakata otsima partnerit, kes nendega sobituks...mine sa võta kinni! Mina kaldun rohkem esimest varianti pooldama.

Arvan ka, et kokkujäämine pigem erand. Nähes, mis tegelikult ümberringi toimub. Mina oma esimesega 5 aastat koos olnud. Kindlasti jah loeb ka see, mille Flower välja tõi.

Täiesti oleneb inimestest. Kui noorelt on esimene kord olnud siis lööb tihti pähe, et "võiks vaadata veel ringi ja ehk keegi on parem?" jne.. kui vanem siis ei viitsi ja ei tahagi enam jaurata kellegiga. On kindel olemas.

Väga tihti ongi selline situatsioon, nagu Flower kirjutas, et ollakse purjus peaga mingil läbul suvalisega. Sellest ei saa loomulikult mingit tõsiseltvõetavat suhet tekkida.
Isegi kui hoolega valida ning vanemana suhet alustada, ei ole see garantii, et kokku jäädakse.
Minu abikaasa jäi mõned kuud hiljaks Aga siiski olin temaga kohtudes väga süütuke ja kogenematu, olematu suhtepagasiga. Tema jällegi vanem ning korralike kogemustega. Ma võin täiesti asualt öelda, et olen tema järgi kasvanud, tema oli piisavalt vana ning vähem paindlik.
Aga lühidalt: väga suur vedamine on, kui jäädakse esimesega kokku. Või isegi teise või kolmandaga. Ning kokku jäämise all ei mõtle ma "pikaaegseid" suhteid kestusega 1-2 aastat, vaid ikka 10+ aastat. Paljud asjad ei olene endast, vaid kõik peab klappima: inimesed, ajastus, ümbritsev keskkond.

Mina ei arva et see kuidagi mõjutab.. No jah et alles uus asi ja nn õpitakse ennast tundma jne, aga muidu ei näe ma seksil NII olulist tähtsust et see, kui kaotatakse süütus, loeb suhte kokkujäämisel. Suhe nagu suhe ikka, võib püsima jääda, aga ei pruugi. Oleneb inimestest.
Ja muide Flower ma nii mäletan kui alles rääkisid suhte algusest ja nüüd juba pea 3 aastat, aeg ikka lendab.

Lagunevad need paarid või jäävad nad kokku täpselt nagu kõik teisedki paarid minu meelest. See "süütuse kaotamine" pole tegelikult mingi eriline asi mis määraks suhte tuleviku. Mina ei jäänud kokku selle inimesega ja ausalt öeldes ei näe sellest ka erilist jututeemat. See ei peaks olema omaette eesmärk selle inimesega kokku jäädagi. Või siis mõelda enne esimest seksi sellele, et kas jääb selle inimesega kokku või mitte. Eks nooremana sai ka sellele mõeldud, et oleks ju vägev olla selle inimesega kaua koos.. Tagantjärgi mõeldes.. ma ei pea seda nii eriliseks ja suht ükskõik sellest.