Ma tutvusin pool aastat tagasi ühe väga super noormehega, kellega me algusest peale väga hästi läbi hakkasime saama. Seda märkas nii tema (päris tihti mainis ta mulle, kui lahe see on, et me nii hästi klapime omavahel) ja samuti märkasin seda mina. Võisime temaga rääkida maast ja ilmast ning seda mitmeid tunde järjest. Me suhtlesime ainult nagu sõbrad üsna mitu kuud ja ükshetk tundsin ma, et ei suhtu temasse enam päris nagu sõpra, vaid tunnen midagi enamat. Ma mõtlesin üsna kaua, et ei hakka meie sõprut ära rikkuma oma tormakate tundeavaldustega, vaid lasen asjadel omaoodu veereda. Mõne aja pärast aga tekkisid tema poolt samuti mingid märgid.
Alguses mõtlesin, et kujutan endale seda ette, aga ka sõbrannad märkasid seda. Ja lisaks pole ma selline inimene, ke ära armudes silmaklapid ette paneks ja igat väiksemastki pilgust meeldimise tunnuseid otsiks. Ta oli ja on minu suhtes väga tähelepanelik, hoolitseb minu eest (alati on nõus järgi tulema/koju viima, et ma üksi liikuma ei peaks pimedas), tutvustab oma sõpradele, tihti teeb ka kahemõttelisi märkusi meie kahe kohta (seoses sellega, et kas meie kokkusaamised on nt deidid või mitte), samuti ei kipu ta ümber lükkama sõprade/tuttavate arvamusi, kes arvavad, et me oleme suhtes. Samuti tean, et ta on minust oma parimatele sõpradele rääkinud ja tihti esineb ka füüsilise kontakti juhuslik otsimine, lisaks on ta uurinud mitmeid kordi, milliseid omadusi ma mehes hindan. Need näited on vaid vähesed sellest kõigest, millest ma olen järeldusi teinud.
Meie tutvuse alguses (kui kõik oli veel 100% sõbratasemel, vähemalt minu jaoks) rääkis ta mulle endast ning ma tean, et ta on sellist tüüpi noormees, kes võtab alati selliseid asju väga rahulikult ning ei kiirusta, vaid võlub tüdrukut aeglaselt aga sihikindlalt. See pold kindlasti siis öeldud vihjates minule, aga samas on ju võimalik, et see kehtib ka nüüd?! Samas ei ole elusees ükski mees suutnud minus sellist dilemmat tekitada, et kas ta on huvitatud või mitte, sest oma käitumisega ajab ta mind meeletult segaduse. Kõik, mis ma kirjeldasin, võiks ju vihjata potentsiaalsele huvile, kuid samas pole ta üritanud mind suudelda vms, nii et teades, et ta on iseloomult ka selline hooliv ja arvestav inimene, võivad need ajad olla ka niisama sõbralik hoolimine.
Mis te arvate kõigest sellest? Kuidas ise käituksite? Istuksite ootel või teeksite ise mingi sammu? Ütlen kohe, et samas midagi väga konkreetset oma huvi näitamisek ma ei saa ette võtta (nt otse välja öelda), sest isegi kui ta on huvitatud, siis tean, et talle meeldivad väljakutsed, mitte naised, kes ise jalgeette langevad. Samas on kogu see värk üsna keeruliseks muutumas.