Kui tüdruk on lihtsalt veidikene suurem, aga mitte SUUUUR, siis ma ei pööra tähelepanu. Kui ma näen tõesti pikka ja saledat meest ja lühikest ja tõesti ümmargust (et mitte kasutada koledat sõna "paks") naist, siis mõtlen küll, et vau milline kontrast! Sellise kontrasti peale, nagu Zhery pildina esitas, ei kergita väga kulmu. Kaalu koha pealt vähemalt mitte, kergitan kulmu, et vaene mees, et ta nii lühike on ja nüüd veel endast peajagu pikem naine ka... Kui oleks mees pikem, siis ei paneks kaaluvahet tähele. Samas, kes mina olen, et see mind konkreetselt häirida võiks? Küll aga mõelda võin küll selle üle. Häbi mullegi, tavaliselt hakkavad vasakule küsimused peast läbi jooksma sellist vaatepilti nähes...
Mingis vanuses on see suhteliselt normaalne ka, et selline vahe on. Poisid, kes on saleda kehaehitusega, on pubekatena täielikud kriipsud. Samas tüdrukud on tihtipeale veidi suuremad, kuid see ei tähenda, et nad ka selliseks jäävad alati. Kui ma oma mehega tuttavaks sain, olin mina 14 ja tema 16. Siis ma selle peale ei mõelnud kordagi, kuid tema oli siis veel täieliku lapsekehaga ja mina rinnakas ümmargune pubekas. Nüüdseks on ümmargusest asi kaugel ja olen enese kehaga rahul. Kui tõenäoliselt, kui siiani selline oleksin ja mees kena sale (eriti veel nüüdseks, kui ta mehemõõtu juba võtnud on, laiad õlad ja kena pikk ja sale mees, kuid mitte kondine), siis piinaks see mind kogu aeg. Ikka kuidagi mõtled, et mees peab sinust suurem ja tugevam olema, sealjuures ka rohkem kaaluma.
Aga üldiselt arvan ma, et kui teineteise vastu on tõesti tunded, siis ei loe see midagi, kui üks teisest suurem on. Selle näitajaks on kas või 150 kilone naine vs 70 kilone mees, kellel on 2 last ning 20-aastane abielu seljataga.