EEVA naistekas

<meta charset="utf-8">Hei, kallid Eevakad =) Mul on viimasel ajal tekkinud hästi palju probleeme oma ühe küllaltki lähedase sõbrannaga. Põhimõtteliselt on nii, et u. aasta aega tagasi olin ma väga masendunud (ei taha seda depressiooniks nimetada, sest ametliku diagnoosi saamiseks psühholoogi juurde ei jõudnud), oma välimuse suhtes ülimalt ebakindel ja pidasin kõikides oma probleemides süüdlaseks kaalu. Sellest ajast kuni umbes maini muutus minu elu kogu aeg järjekindlalt paremaks ja vahepeal tundsin juba, et kõik on korras ja normaalne ja julgesin isegi üle pika aja bikiinid selga panna ja randa minna. Siis aga hakkas mu sõbranna (kes ei ole kohe kindlasti ülekaalus) tegema kommentaare stiilis: "Isssand jumal, me peaksime koos Ameerikasse fat camp'i minema" või "kui me üldse kunagi mehele saada tahame siis me peaks ikka kõvasti alla võtma." Lisaks valis ta minu oma usaldusisikuks (tal on tekkimas probleeme söömishäiretega) ja rääkis mulle, kuidas ta tundis ennast nii süüdi, kui ta mõni päev tagasi šokolaadi sõi ja üritas pärast oksendada. Ma küsisin talt selle peale, et mida ta eeldab, et ma selle peale ütlen, ja et kui ta abi saada tahab siis mina ei ole ilmselt õige inimene seda pakkuma. Ta ütles, et ma ei peagi selle peale midagi ütlema ja et ei, ta ei taha abi. Ma võiksin proovida teda aidata, ma teeks seda väga hea meelega, aga ma lihtsalt tunnen viimasel ajal et ma hakkan tagasi vajuma sinna, kus ma aasta tagasi olin, ehk loen hullumeelselt kaloreid, kui ma peeglisse vaatan, näen ainult rasvamägesid ja ei julge kitsastes riietes isegi tänavale minna. Lisaks on temaga veel see probleem, et ta peab alati saama seda, mida ta tahab, muidu ta sõnaotseses mõttes hakkab kõige väiksemate asjade pärast nutma ja ma olen juba nii harjunud koguaeg tema tahtmist mööda asju tegema, et kui ma mõnikord ennast kokku võtan ja talle vastu seisan, tunnen ma pärast nii meeletuid süümepiinasid. Ma lihtsalt ei suuda temaga enam edasi suhelda, aga samas ma tean, et ma ei saa teda tema probleemidega üksi jätta (minuteada olen ma ainuke inimene kellele ta on oma söömishäiretest jne. rääkinud). Mida ma tegema peaksin?

Seda probleemi ei sa saa kohe kindlasti lahendada üksi, aga sa saad teha väga palju enda poolt, et see probleem laheneks. Sinu enda probleemiks on see, et sa loed kaloreid, näed rasvamägesid jne. Kõige tähtsam selle probleemi lahendamiseks on olla rõõmus, muidu sa langed jälle masendusse, mille tulemusena sa võid hakkama õgima, mille tulemusena sa langed veel suuremasse masendusse. Tee päeva jooksul lõbusaid asju, mis sulle meeldivad (loe raamatut, kuula muusikat jne, jne)! Peale selle on suureks abinõuks ka tervislik toitumine (mis tähendab rämpstoidust loobumist; rohkelt köögiviljade&puuviljade söömist&vee joomist; jälgimist, et saad kõik ained toidust kätte jne, jne). Pea meeles, mida tähendab tervislik toitumine! Kindlasti ei tähenda see nälgimist. Peale selle võiksid teha ka piisavalt sporti. Kui ma vahepeal pole sporti teinud, siis tuleb selline "paksu" tunne peale (mida ma aga üldsegi pole). Kui ennast liigutada, siis pärast seda on kohe hea tunne. See liigutamine aga ei tähenda, et sa peaksid hullult palju sporti tegema. Piisab kui teed iga päev midagi (jalutad, sõidad rattaga, ujud jne, jne) umbes 1-2h.



Teine probleem on seoses sinu sõbrannaga. See on juba raskem. Kui ta ütleb sulle, et ma olen nii paks jne, siis seleta talle, et sa ei ole üldse paks jne. Võid talle ka rääkida, et nälgida ei tohi, sest see võib olla eluohtlik. Võiksid talle soovitada pöörduda psühholoogi ja/või toitumisspetsialisti poole.




Veel üks probleem, millest sa rääkisid, oli see, et su sõbranna peab saama alati saama seda, mida ta tahab. Minu soovitus on see, et kui ta jälle hakkab ütlema, et tema tahab nii ja naa, siis seleta talle RAHULIKULT, et alati inimene ei saa seda, mida ta tahab ja, et ta peaks ka SINU SOOVIGA arvestama. Ja ära tunne sellepärast süümepiinasid! Sa ei ole ju tema ori, kes peab täitma IGA tema soovi. Ka sinul on ju oma arvamus ja soov - ka seda tuleb arvestada. Proovi ennast sellega rahustada ja mõtle ka selle peale, et ei ole ju tore, kui see tulevikus ka koguaeg nii edasi kestab. Seda talle seletades ole aga hästi enesekindel ja räägi RAHULIKULT ning ära ärritu ega vihastu - nii on kõige parem.




Loodan, et su probleem laheneb ja, et mina sain sulle abiks olla!