EEVA naistekas

Mida pead sõpruse juures kõige tähtsamaks? Et oleks kellega kõigest rääkida, saaks koos pidutsemas käia, oleksite sarnaste põhimõtete ja väärtushinnangutega või midagi muud?
Kas sõprus on teie jaoks üldse tähtis?

Usaldatavust ja ausust.

Seda, et inimene kuulaks, saaks aru ja kõige tähtsam: mõistaks mind! Ei salli, kui mind mõistetakse hukka, eriti siis, kui ei tee nii nagu teine inimene teeb. Õnneks mul selliseid sõpru ei ole.

Ühised huvid, usaldus, austus, üksteise mõistmine. Kui üks on valmis teist aitama, ilma midagi vastu tahtmata. Ning väga oluline asi. Mina ei usu, et see on õige sõprus, kui ei rõõmustata teiste õnne üle, vaid tuntakse ainult kadedust. Väike kadedus on lubatud, aga selline suhet rikkuv kadedus, on lubamatu!

Siia käiks vist nii palju väärtusi, et nende üle arvestuse pidamine käiks vist küll üle üle jõu. Ma arvan et ma hindan siinkohal samu asju mis lähisuhtestki, perekonnaliikmete vahelgi jne. No minu jaoks on väga oluline see nö truudus. Kui sõber on reetlik, siis on midagi ikka väga nihu. Ühised huvid pole mulle tähtsad.. ma olen oma parimate sõbrannadega võrreldes justnagu hoopis teiselt planeedilt selles osas.

Aga kui nüüd anda ülevaade, mis ühendab kõiki minu lähedasemaid inimesi nüüd ja läbi aegade. Siis arusaamatul kombel on nad kõik olnud veevalajad. Ma ei tea veel mida ma nendes siis tähtsaks pean.. horoskoope ei usu. Tegelikult ühendab neid loomulikult ka see, et nad väga nö truud oma loomult. Isegi kui ma pea lillaks värviks või mida tahes veidrat teeks.

Austus nii minu kui ka teiste vastu (mulle absoluutselt ei meeldi näiteks kui sõbrad mind küll asutavad, aga teisi ei austa üldse - näiteks teevad mõnesid inimesi maha).
Usaldus - pean saama inimesi usaldada, kui ma inimest ei usalda, siis pole nad minu sõbrad.
Tähtis on ka see, et sõbrad vajadusel toetaks ja aitaks rasketel aegadel, mitte ei jätaks hätta. Tean, et mu sõbrad annaks minu eest elu ja mina ka nende eest. Samas mulle ei meeldi kui sõbrad ülikaitsvaks muutuvad minu suhtes, aga sinna ei saa ma kahjuks mitte midagi teha ega muuta, nii see lihtsalt jääb.
Varasemalt arvasin, et ka ühised huvid on olulised, aga mul on mitu väga head sõpra, kellega mul palju ühiseid huvisid pole, aga saame väga, väga hästi läbi ja alati on millestki uuest ja huvitavast rääkida.
Eks neid omadusi on veel ja veel.

Usaldusväärsus, austus, üksteisega arvestamine, et saaks rääkida oma muredest ilma, et peaks kartma hukkamõistu või naeru.

Kõik sõbad & sõbrannad mul erinevad ja neis kõigis on midagi mis neis võiks rohkem olla ja mida võiks vähem olla,aga sellised nad mul juba on. Kui tahan privaatsust hoian ise madalat profiili jne. Ühte sellist multifunktsionaalset sõbrannat/sõpra ei olegi.
Kõige tähtsamaks pean ilmselt üksteisega klappimist,tal/temal ei pea minuga olema sama poliitiline vaade või muud ühised asjad. Isegi kui istuksime korvpalli mängus vastas tribüünidel üks ühele meeskonnale kaasa elamas ja teine teisele on ikkagist see miski mis on meist head sõbrad/sõbrannad teind

Tõeline sõber on see kes oskab mind naerma ajada, kes trügib kasvõi vägisi minujuurde kui mul on raske, kes ei viitsi kuulata lõputut hala vaid kui vaja tõstab häält ja käsib end kätte võtta. Tõeline sõber on see kellele julgen rääkida ka hullemaid soove ja ka patutegud ning kui vaja siis sõimab mu näo kh täis lolluste eest.

Minu meelest (või olen lihtsalt mina väga valede inimeste otsa komistanud) ei huvita inimesi üldse sõprus. Õigemini tahavad nad, et oleks keegi, kes nendega nädalavahetustel joomas käiks, aga kuhu jääb siis see nö hingeline pool? Seepärast mul vist eriti sõpru polegi...
Ühised huvid üldiselt mind ei huvita.. vahet pole kui ühele meeldib ujumine ja teine vihkab seda. Samas täiesti erinevad ka selle kohapealt olla ei saa, miski peab siiski ühendama ka, mida koos teha saaks.
Kõige olulisem on minu jaoks just see, et saab rääkida kõigest ilma, et ma tunneksin, et mind ei kuulata ja maha ei tehta. Ma võiksin helistada kasvõi kell 4 öösel kui midagi väga hullu on juhtunud ja sõbral poleks sellest midagi.
Sõber peaks olema kindlasti avameelne. Kinnise inimesega ma ei kujutaks oma sõprust ette. Räägime siis koguaeg ilmast või? Samas olen täheldanud ka seda, et kinniseid inimesi ei olegi vist olemas, pigem sõltub see kinnisus suhtluspartnerist. Aga noh, see on muu teema.
Ja muidugi oleks oluline see, et sõber teeks vajadusel teeneid ilma tagamõtteta.

Mina pean väga oluliseks, et sõber oleks olemas. Ma ei pea temast tükk aega midagi kuulma, kuid pean teadma, et ta eksisteerib minu jaoks. Kõik inimesed ei ole ühesugused ning ka sõbrad ei pea peegeldama mind- koos täiendame teineteist. Võin saada kurjaks, kui ta ei tõsta telefonitoru ning helistab(kui seda teeb) tagasi alles mõne päeva pärast.
Üldised omadused, mida pean tähtsaks: mõlemapoolne usaldus, ausus, austus, tähelepanelikkus. Pean oluliseks ka avatust, kuid kahjuks kõik inimesed ei ole selleks võimelised, kuid aeg võib muuta paljugi. Leian, et inimest peab võtma nii nagu ta on. Persooni ei tee halvaks sõbraks see, kui ta neid kõiki iseloomujooni ei täida, sest inimesed teevad ikka vigu ning tõelises sõprussuhtes peaks eksisteerima üks oskus- oskus andestada.. siin loeb jällegi, mida.
Minu sõbrad on erinevad, ainulaadsed- hindan neid kõiki mingil erineval moel ning austan nende väljavaateid.

Oi giffy kirjutas nii hästi.. ja nii tõeselt. Väga ilusti kirjutatud.

Mina olen küllaltki halb sõber, mulle millegipärast ei ole see nii oluline kui paljudele teistele inimestele. Minu sõbrannad teavad seda ja ilmselt nad minult palju ei ootagi. Mõnikord mõtlen küll, et nii toredad olid need siirad lapsepõlvesõbrannatsemised.. aga samas ma olen väga muutunud sellekohapealt ja seda on raske tagasi tahta. Teiseks, see on ikka väga sügav sõprus mida minu meelest täiskasvanute seas kohtabki väga harva.

Elu on näidanud, et ausust, sarnast maailmavaadet, lugupidamist. Eks neid ole veel, kuid need tundusid kõige tähtsamad.

Lugesin oma varasemat postitust selles teemas ning olen endiselt samal arvamusel:D, saan nüüd isegi oma sõnadest paremini aru, sest sõprussuhetega on mul üpriski palju kogemust. Päris palju halba.
Hiljuti andestasin vanale sõbrannale, kellega polnud pool aastat suheldnud ning olin tülli minnes kindel, et nüüd on kõik, aga ei-ei.. Olen õnnelik, et meie teed jälle ristusid. Tõelised sõbrad vist tulevadki mingil ajahetkel tagasi. Olen viimasel ajal hakanud mitmete vanade kaaslastega suhtlema ning tunnen end seetõttu nii hästi, nad annavad positiivset energiat. Vahepeal on minu juurest läbi käinud "sõpru", kes siis ei ole tõelised. Njah.. eks paljud inimesed ongi mõeldud lihtsalt mõnda aega su elus viibima ning seejärel kaduma. Olen mõelnud, et ehk olen osasid inimesi ka aseainena kasutanud, sest täitsa üksinda olla pole ka hea.