EEVA naistekas

mul on praegu emaga suured jamad. Ma ei oska enam tõesti midagi teha. Ta karjub koguaeg, kui ma temaga räägin, mu peale. Ja eile ka, mul oli üks mure ja ma läksin ta käest küsima ühte asja ja ta lõi mulle. Või ma ei oskagi seletada, haaras mu randme ümbert ja lükkas mu maha. Nüüd praegu peksab asju siin. See on lihtsalt jube, mul pisarad praegu lihtsalt jooksevad ja ma ei suuda enam kuidagi olla. Ta ei anna mulle üldse enam taskuraha ja kui mul on näiteks midagi vaja osta, nt kooliasju, siis ta ei osta mulle. Pean mingi katkise pinaliga koolis käima, suur auk on sees. Piinlik hakkab juba, meil kodus pole ka rohkem pinaleid. Ma ei tea, mida ma olen valesti teinud.Koguaeg ta süüdistab mind, et mina olen kõigis tema hädades süüdi ja ta ei kannata mind üldse. Samuti kaitseb ta venda koguaeg. Mu vend ütleb mulle iga päev halvasti ja ema koguaeg naerab selle peale ja kui vastu julgen midagi öelda, siis saan sõimata. Ma ei oska enam midagi teha, ma tõsiselt kardan oma ema. Tahaks praegu lihtsalt kodust minema joosta ja enam mitte tagasi tulla.

Nii on päris raske ju nõu anda. Ma küll ei oska. Kas ta kohe päris põhjuseta karjub, oled äkki ta millegagi välja vihastanud? Rahaasjad võiks omavahel selgeks rääkida. Oled sa üldse kursis millele teie peres raha kulub ja kui palju on võimalik endale uusi asju lubada. Kindlasti räägi rahulikult emaga. Kui tunned et ikka abi ei saa, siis pöördu nt koolipsühholoogi poole ja küsi nõu kuidas sinuvanune võiks emaga oma suhteid parandada, kuidas kontakti otsida jne. Ära kindlasti mine kellegi juurde rääkima kui halb su ema on. Mina otsiks ikka häid suhtlemisvõimalus.

Kas ta tõesti ütleb et oled tema kõigis hädades süüdi ja ta ei kannata sind üldse? Mis hädades siis? Ja kas ta kohe just nii ütlebki?

rahaprobleem meil küll ei ole. Ta lihtsalt kiusu pärast ei anna. Ma räägin temaga koguaeg rahulikult, aga tema kohe sõimab vastu. Meil ei ole kooli psühholoogi ja ma ei läheks ka. Ma ei taha, et keegi, kes teab mind konkreetselt saaks teada, mis mul kodus toimub. Pärast on imelik.
Jah, ta iga päev ütleb mulle nii:cry: Ma ei ole endaarust midagi valesti teinud, ikka samamoodi, nagu varem, aga siis pole küll olnud midagi sellist... Ütleb veel, et ma olen alaarenenud, tropp, väärakas jne. Neid koledaid sõnu on tema suust tulnud palju

Millega ma sind siis aidata saan? Või tahtsid sa end lihtsalt tühjaks rääkida?

ma tahtsin lihtsalt nõu küsida, et millest see on või mida ma peaks tegema ja tahtsin tühjaks ka rääkida. Või, et äkki on kellelgi sarnaseid kogemusi, siis saab äkki anda nõu vm

Millest see on? Vot ei tea, ei tunne sinu ema pead ega tea neid mõtteid mis seal on või mis võib sellist vihahoogu põhjustada. Samas ei tea/näe ju ka kuidas sina täpselt ikkagi selles olukorras käitud.

Päris koledaid sõnu kasutab tõesti, ma ei pea seda normaalseks.

Mida peaks tegema? Ma pakkusin sulle välja variandi ju, see ei sobinud sulle.

Sarnast kogemust pole. Puberteet on mul ka olnud, aga see sind vist väga ei aita. See teine teema.

Emal võib muresid olla, millest sa midagi ei tea ja see närvilisus kandub ka mujale üle. Muidugi ei ole õigustatud teiste peal oma viha välja elamine, aga inimesed teevad ikka vigu. Mu ema oli ka kunagi väga närviline ja põhimõtteliselt aitas see kui asjadest natuke mööda vaadata. Ühesõnaga ei haavu igast sellisest sammust, mida ema teeb. Ma ei tea muidugi vana sa oled ja kuidas see sinu kontekstis toimib, aga kui olla ise ikka maru rahulik ja heasoovlik, siis see inimene väga kaua lihtsalt lahmida ei saa. Minu puhul tähendas see seda, et ma ei haaranud igast asjast kinni ja ei solvunud ega haavunud nii mõnegi asja peale, kuigi tegelikult põhjust oleks olnud. Ühesõnaga püüa sellest vihahoost natuke mööda vaadata, siis vaibub ka selle teise inimese närvilisus. Vennale ehk ei maksa mõnda aega midagi vastu öelda. Ma ei mõtle, et sa pead ennast nüüd mingiks jalamatiks tegema ja lapselt nõuda täiskasvanuna käitumist (kui vanem seda ei suuda), on ehk liiga palju, aga

rahulikumaks see seda kodust olukorda ehk muudaks. Muidugi minu olukord oli võibolla hoopis teine ja mina pean oma ema ikka heaks vanemaks, kuigi kunagi tahtsin ka ära. Nüüd tagantjärgi saan aru, et tal olid väga rasked ajad.

olgu, proovin nii teha, tänan:angel:
ja ma käisin vahepeal ära linnas ja kui tagasi tulin oli ta juba normaalsem, vähemalt sai taga nats rääkida. Viimasel ajal on ta läinud selliseks, varem oli ta vägagi normaalne. Ja kui tal on paha tuju, siis ta koguaeg lõugab ja peksab asju, kuigi tal on tavaliselt hea tuju.

Kas said emaga suhted korda?