EEVA naistekas

Olen korduvalt oma väga lähedaste inimeste usaldust kurjasti kuritarvitanud. Lõpuks suutnud jälle usalduse väga pikaajaliselt enamvähem tagasi võita ja jälle suudan hakkama saada ja neile haiget teha. Nüüd olen jõudnud punkti, kus mitte keegi enam ei usu minusse, kaasaarvatud mina ise. Mul on kahju inimestest, kellele olen haiget teinud ja nende usalduse kaotanud. Ma ei tea isegi miks ma nii teen. Arvatavasti sellepärast, et olen harjunud alati kõikidest tagajärgedest kiirelt pääsema ja olen kohutavalt süüdimatu. Varem pole seda kõike mõistnud, kuid nüüd olen kõik piirid ületanud, oma viimased võimalused ära rikkunud. Nüüd enam ei tea mida teha, ei tea enam isegi, mis pilguga kellelegi otsa vaadata. Kuidas asja parandada ja kuidas nende usaldust taas tagasi saada?

Minu meelest on usalduse tagasivõitmine pärast selle kuritarvitamist üks keerulisemaid asju üldse.. Eriti, kui su usaldust on kuritarvitanud keegi eriti lähedane inimene.Ja mitmeid kordi...Siinkohal olen ma täiesti kindel, et sõnad ei muuda midagi, aga võibolla oleks üks siiras jutuajamine nende inimestega õige mõte. Eriti kui räägid neile sama, mis meile siin. Ja kui nad on nõus sind ära kuulama, siis edasi aitab ainult aeg ilmselt. Ma ise olen nt. selline inimene, et kui mõni lähedane inimene mu usaldust ära kasutab, siis mul on peaaegu, et võimatu uuesti usaldama hakata seda inimest. Kui, siis ainult pika aja möödudes...

Minul on tegelikult mõistmatu, kuidas sa saad kuritarvitada nende usaldust ja veel korduvalt?
Kas sa siis nende peale ei mõtle, mida śa neile teed sellega, mida sa neile põhjustad nii?
See ei saa olla paratamatu, võta ennast käsile ja hakka teistest hoolima ja pane ennast teiste olukorda.
Usakduse tagasivõitmine tuleb pika peale ja nii ,et sa tõesti oled muutunud.
See, et sa pead seda usaldust nüüd pikalt tagasi võitma on su enda hoolimatuse vili, nüüd tuleb sul seda vilja lõikama asuda.
Muuda ennast ,tõsiselt muuda ennast ja sellised probleemid kaovad.
Võtmesõnad on hoolivus, teiste peale mõtlemine, enda teiste olukorda asetamine jne ja üldse mõtlemine.

ma kõigepealt ütleksin et <a href="eeva.ee/client/forum/my.asp?user_id=7901" style="color: rgb(153, 153, 153); text-decoration: none; font-family: 'Trebuchet MS', Verdana, Tahoma, Arial; font-size: 12px; ">dezaniquec</a> ma tean mida sa tunned.. ma olen samasugune ent jällegist inimesed tulevad tagasi kes näevad minus veel midagi aga, ally-- enda muutmine pole nii lihtne, selleks läheb vaja abi just lähedastelt inimestelt kuid nemad ei soovi seda abi alati pakkuda.. seega tupik

Mina leian, et te olete nii negatiivsed..olge veidikenegi positiivsemad, elus on nii palju ilusat. See iseenda muutmine pole absoluutselt nii raske, kui sa seda tõepoolest tahad, ma kinnitan, tean seda enda kogemustest. Sellises situatsioonis soovitan lugeda raamatut nullpunkt ja võib-olla paneb mõtlema, et miski pole võimatu...just nimelt enda muutmine paremaks inimeseks!

Ma arvan, et ei ole võimalik, et, oh, ma nüüd muutun. Muutuseni peaks mingisugune sündmus, arusaam, põhimõte vms viima.

Ma arvan et kõigil eelnevatel on õigus.

Aga lühidalt ma arvan ka, et muutus on pikk protsess ja täitsa võimalik. Tuleb postiivselt mõelda ja ehk käitumismustreid muuta, harjumusi muut, juhtida enda tähelepanu kuhu vaja ja just teistmoodi nendes olukordases käituda. Teadlikult. Ja samas ma nõustun ka Saye`ga, aga arvan, et selle muutuse mõistmiseks peaks juhtuma mingi sündmus või nö ehmatus tänu millele inimene saab üldse aru, et muutust on vaja.

Mina soovitan väga lihtsaid põhimõtteid, esiteks mõtle alati, mida sa oma tegudega teistele põhjustad, hooli teistest.
Juba selle lihtsa asjaga, sa jätad paljud halvad teod tegemata.
Teine asi on see, et pane ennast teise olukorda, kujuta ette kui halb temal võib olla ja kujuta ette, kui halb sinul võib tema olukorras olla.
Eriti tähtis on püüda ennast just teise olukorda panna selleks, et teine inimene on sinust erinev ja talle võib sama asi mõjuda hullemini, kui sulle.
Aga väga palju abi on ka enda teiste olukorda asetamisest kasu, ehk siis kujutad ette, et mida sa ise tunneksid, kui sulle nii tehtaks, nagu sa teed teisele, see aitab niipalju mõista.

Ma polegi öelnud, et see kõik lihtne on, aga see on võimalik ja sugugi mitte nii raske.

Ma tean küll inimesi, kes teevad teistele haiget hoolimatusega jne, tavaliselt ei muuda nad ennast sellepärast, et nad lihtsalt ei viitsi, nad ei pea vajalikuks, neil on suva, neil pole tahtmist seda teha.
Sellepärast soovitangi, minu toodud näpunäiteid kuulata ja su elu muutub.
Kuid ära oota kiiret paranemist, see võtab aega ja kannatust, aga lõpuks oled endale tänulik, et ennast muutsid.

Need lähedased kellele oled haiget teinud, nende toetust vähemalt esialgu pole mõtet loota, kuna vaevalt neil eriline isu on toetada seda, kes nendega nõnda halvasti käitus.
Sellepärast tulebki selle asjaga ise hakkama saada ja võibolla abi otsida teistelt, kes pole asjaosalised.

Ma mõistan küll su teod hukka, aga ma annan samas õpetussõnu, kuidas asja paremaks muuta, ehk siis aitan sind ikkagi.
Usu palju parem on teistest hoolida, selle asemel, et mitte hoolida.
Loomulikult tasub hoolida neist, kes on hoolimist väärt, aga hoolimist on iga inimene väärt, kes midagi halba ei tee.

Aga võib-olla ongi see sulle paras? Usaldus ei ole mingi mänguasi, et hoian usaldust, kui viitsin. Ma olen karm, jah, olen, sest et minu jaoks on usaldusi üks kõige tähtsamaid sidemeid siin elus üldse, ei kujutaks ma ette oma kaaslasega suhet, kui ei oleks usaldust, ei kujutaks ette MITTE ühtegi (lähedasemat) suhet, kui ei oleks usaldust.
Kui sa tunned, et sa oled muutunud, siis olegi. Ela lihtsalt edasi, proovi kuidagi usaldus tagasi võita kolmandat korda, ehk õnnestub. Ei saagi ega peagi olema sul lihtne. Ja ei peagi olema sul lihtne minu arvamust lugeda.

Aga mina arvan et kui inimene tuleb abi küsima siis pole ehk kõige õigem hakata kohe hukka mõistma. Ta ei tee seda ju meelega.. Kui teil on mõni probleem, millele tahate lahendust ja pöördute siia, siis te ei taha ju et tagasiside oleks nii negatiivne. Muidugi on see ta enda süü, et kõik nii on, aga kes meist poleks tahtnud aega tagasi kerida ja midagi uuesti teha?
Mina ütleks siiski ka et ajapikku võib usalduse tagasi võita. Kiiresti see ei käi, aga võimatu ka pole.

Oled sa mõelnud mis on see põhjus miks sa niimoodi käitunud oled? Ütlesid küll, et arvatavasti sellepärast, et oled harjunud kõikidest tagajärgedest kiiresti pääsema ja oled kohutavalt süüdimatu, aga äkki on veel mingi sügavam põhjus?
Minu arvates tore, et ise mõistsid kuidas su käitumine teisi mõjutab ning soovid seda parandada :)Arvan, et kindlasti on usaldust võimalik tagasi ka võita ja enda käitumist muuta, see lihtsalt võtab aega ja on raske. Aga see ei ole võimatu

Igapäevaga võtab kogu see olukord aina pöördeid. Ma olen nii palju mõelnud kõige selle peale. Ma ei taha, et mu lähedased minu pärast kannataks aga pika mõtlemisega olen jõudnud nii kaugele, et mul ei ole enam mingeid emotsioone. Ma ei tunne oma lähedaste vastu mitte midagi, puhas tühjus on ainult sees. Samas see ei kõla normaalselt ja see polegi normaalne aga nii ma tunnen. Oleme kaalunud psühholoogi aga ma kardan seda nagu tuld. Kardan seda, kuidas pean hakkama kõike lahkma ja kardan, et see alles lööb tegelikult kõik peapeale.

Võid ka omaette ju asju lahata, kui tunned et võid hakkama saada. See tühjuse tunne võib viidata nt stressile. Kõik muu on tagajärg. Mis sind selle kõigeni on viinud või on su elus praegu raske periood? Pingelisel perioodil on vägagi võimalik kaotada kogu rõõm ja soov inimestega suhelda/häid suhteid hoida.

Loen siin seda lugu ja tekkis soov enda loost kirjutada.Midagi ilusat minu loos ei ole ,samamoodi olen korduvalt petnud usaldust. Aga et te aru saaksite räägin kõigepealt oma loo. Tutvusin oma mehega kellega ma praegu ka koos elan. Ta oli ja on hea mees.Kui olime mõnda aega koos olnud tegime kokkuleppe, et kui ma peaks kunagi peaks tutvuma mõne teise mehega ja tahan tema ga minna siis ma räägin sellest talle ja me oleme sõbrad edasi.Lubasin talle et ei tahagi kedagi teist ,mitte kunagi.Ei läinud aga kuigi palju aega mööda kui interneti teel tutvusin ühe tüübiga. Muidugi ma ei rääkinud sellest oma kallimale. Kirjutasime ja saime kokku selle teise tüübiga mitmel korral . Oma kallimat nagu vältisin koguaeg kas oli mul kiire või ei vastanud ma üldse telefonile.Ja kui vastasin siis kinnitasin jätkuvalt et armastan teda. Läks veidi aega edasi ja ma läksin siit kus ma elan teise kohta,läksin koos teisega andsin sellest ka muidugi kallimale teada nii viimasel minutil. Kui olin juba selle teise vennaga seal uues kohas tuli mu kallim mulle järele,aga mida tegin mina - midagi ei teinud isegi ei lasknud teda uksest sisse,ei võtnud vastu telefoni , mitte kui midagi. Kui me siis ükskord kokku saime kallimaga ja ta sellest rääkida tahtis ütlesin ma talle iga asja peale et ma ei tea või et ma ei oska öelda miks ma nii teen jne. Veel rääkis mu kallim mulle et see teine vend ei taha muud kui minuga ainult magada.Siit tuli minu järgmine lubadus et ma ei lase asjadel nii kaugele minna. Ja muidugi ikka ja jälle korrutasin et armastan teda. Aga minu käitumine oli vastupidine ja hoolimatta sellest mida lubasin,ma ikkagi magasin selle teise tüübiga.Ja asi läks järjest hullemaks.Kohe peale seda helistas ma kalllim ja ma ütlesin talle ikka et armastan teda. Järgmine päev helistasin ise oma kallimale ja ütlesin et magasin selle teise tüübiga.

Järelikult sa ei hooli sellest kallimast ja teed talle väga haiget, muidu sa ei oleks nii vastik. Lase tal minna ja minge lahku. Sa oled väga isekas.