Alustuseks nii palju, et oleme koos olnud 2 aastat. Mõlemal vanust küll täisealisele kohaselt, kuid ikkagi suhteliselt noored. Ta on väga hea ja armas, tahab iga päev koos olla(pole veel kokkukolimiseni jõudnud - tema tahab, aga ise pigem tahaks mujale, kui tema vanemate juurde kolida) ning otseselt nagu ei saagi midagi öelda. Tal on omad hobid - jalgpall(4x nädalas) ja töö - vastavalt siis graafikule. Ei ole kunagi öelnud midagi nende asjade kohta, kunad jalgpall on tema hobiks olnud juba 4 aastasest alates.Ütleb, et armastab mind, helistab tihti, käitub ilusti ja ütleb ilusaid sõnu, mis ei paista niisama suusoojaks ütlemistena. KUID: Mina tunnen ennast siiski nagu kõrvalejäetuna. Olen rääkinud temaga sel teemal, et tunnen ennast kõrvalejäetuna, kui sõpradega mingi pidu on ja nii. Tema ütleb, et nii ei ole. Ma tean, et ta oleks valmis läbi tule ja vee minema, kui keegi kasvõi tema sõpradest ütleks või teeks mulle midagi halvasti, kuid siiski - On näiteks selline lugu : Eelmine nädal, laupäev - sõbra 20nes sünnipäev, kõik oli tore ja vahva - sain mina tantsida, tema sõpradega juttu ajada ning niisama lolli juttu ajada. Läksime koos koju, magasime, helistati hommikul ja läksime siis nagu uuesti külla. Sellest kujunes siis nagu sünnipäeva teine päev. Kõigil oli tore ja lõbus, mina ütlesin, et tahan nüüd koju ja kutsusin endale auto järgi. Ta ütles mulle, et tuleb ka siis, kuid sõnagi lausumata, saatis mu auto peale ja ütles "Varsti näeme!" Ok, ei hakanud jonnima, las ta siis olla kauem, ega me ei pea koguaeg koos minema ega lahkuma. Helistas mulle siis 11 aeg õhtul(paar tundi hiljem) ja küsis mis teen(Ta oli täis). Ütlesin, et olen kodus ja et mis ise - tema oli juba kuskile läinud edasi, kust ma tean, ta ei saa koju. Sain tema peale vihaseks, et oleks võinud öelda, et läheb. Tema ütles, et saab kohe koju kui tahab- autosid küll. Ütlesin siis talle okei ja et millal siis koju plaanib tulla. Tema vastas, et "Kuule, ma ei saa sinuga praegu rääkida- helistan tagasi!" ja viskas toru ära. Ok, mingil sõbral raudselt "tähtis" teadanne. Ta ei helistanudki mulle, helistasin 1 öösel ja küsisin, et millega siis tegeleb. Siis tuli mulle seletama, et tema koju siit ei saa ja et ma ootaks teda. Hakkasin siis jonnima ja ütlesin, et "Sina ütlesid, et saad kohe kui tahad, tule siis koju, mina panen ukse lukku ja kõik!" Tema vastas mulle selle peale "Ega sa mu ema pole!" ja siis vihastasin ja ütlesin, et "Äkki sul ongi parem üksi olla!" Vastas tema selle peale "JAHH!!" ja viskas toru ära. Rohkem me see öö ei rääkinud, ta isegi ei helistanud. Tõenäoliselt läks nii härga täis ja ega tema jaoks muud olulist sel ajal ei olnud, kui viin ja õlu. Olin ´vihane ja mõtlesin tänu eelnevatele sarnastele intsidentidele, et nüüd aitab ka. Tema siis helistab mulle järgmine päev kella 1 ajal ja hakkab "Tere musi" - tama. Ütlesin talle, et inimesele, kellega koos ei ole, ei öelda muska ja musi. Siis mingi paari tunni pärast tuli mulle ukse taha ja hakkas pugema ja vabandama. Mõtlesin ja ütlesin, et viimane kord kui andeks annan ja siis on kõik ka, mulle aitab. Sai oma veast aru ja nagu ei vaielnud vastu ka. Seletasin talle lahti, mis olin vihane ja küsisin, et mis tema probleem oli. Rääkisime nö asjad selgeks. Aga teate.. Ma nüüd kardan lausa, et millal järgmine kord tuleb. Suvel ta üllatas mind sellega, et olime tülis, kutsus mind lepituseks sõpradega driftile Pärnusse ja et saame koos olla. Lasi üle mind. Meie olime teise autoga ja nemad käisid Pärnu kesklinnas lollitamas, samal ajal, kui mina TEMA pärast drifti vaatasin. Jube hea tunne oli. Tema pärast läksin ja selle aja jooksul rääkisime telefoniga paar korda, millest enamuse moodustas tema küsimus, et "MILLES PROBLEEM ON??". No saage siis mehest aru..