Ikka. Umbes-täpselt aasta tagasi, kui mu pubeka self-esteem oli miinustes, tulime sõbrannadega linnast koju, kui ma bussis nägin ilusaimat poissi, keda eales olin näinud. Tegelikult olin teda ka varem näinud oma kodukandis ja korra varem ka samas bussis, aga ta ei olnud mulle kunagi tähelepanu pööranud. Kuti nägu ja soeng ja stiil oli kõik perfektselt paigas ja mul jäi põhimõtteliselt suu lahti iga kord, kui teda nägin. Sel õhtul siis bussipeatuses seisime tema läheduses, sõbrannad mul lihtsalt lollitasid ja üks lükkas teist- poisile täpselt otsa. Mina, kohati natuke rahulikum ja rohkem ülalpeetud, seisin siis rahulikult sõbrannade seljataga. Bussis sattusime nii istuma, et nägime terve sõidu teineteist. Märkasin siis, et kutt mind ikka silmab aeg-ajalt, aga korrutasin endale, et kujutan seda endale ette, pole võimalik, et temasugune mind vaatab.
Igatahes paar-kolm päeva hiljem ütles sõbranna, et seesama kutt oli teda orkutis vaadanud. Nonii, ilmselgelt kujutasin endale seda kõik ette, mis paari päeva eest oli juhtunud, kirusin end maatasa, et kuidas ma üldse võisin mõelda, et talle silma olin jäänud, kuid hiljem tuli välja, et kutt ei vaadanud teadlikult ta profiili vaid sattus sinna kuidagi juhuslikku viisi. Läbi sõbranna hakkasime siis suhtlema, oli mingi teema, et kutsus mind enda juurde kolima, sest elasime päris lähekuti ning ta hakkas just kolima. Järgmine päev siis lisasin ta orkutis sõbralisti, kuigi ega ma väga
eager polnud seda tegema, sest kartsin alati, et jätan mingi ahistajanaise mulje vms. Sealt ta siis läks- kõigepealt orkut, siis msn, edasi sms'd ja ei läinud kaua, kui käestkinni jalutasime ja nii edasi. Eriti šhokis olin, kui kutt ütles, et jäin talle kohe esimesel pilgul bussis silma erinevalt oma sõbrannadest ja kui ütlesin, et olin teda ka varem näinud, siis imestas, et kuidas ta mind küll märganud polnud. Välja sellest õnneks/kahjuks midagi ei tulnud, aga lähedased oleme tänase päevani ja tore meenutada ja enesekindlust taas saada.
Mingi romaan tuli kokku vist, aga olgu.