EEVA naistekas

Tere!
Mure siis selline, et olen olnud oma kutiga koos juba üle 2 aasta, siiamaani on olnud kõik väga tore ja nii... aga nüüd hakkab asi tõsisemaks minea, ja hakkab selline tunnetest rääkimine kõik ja nii. Aga minu mure ongi see, et kui me nagu msnis räägime, siis ma võin endast kõike rääkida... aga kui me koos oleme ja ta küsima hakkab siis ma ei julge rääkida midagi enda mõtetest ja tunnetest :S ma ei tea miks see nii on... ja see häirib meid mõlemaid juba, eelkõige mind... ja kui ma ei oska midagi öelda siis ma lihtsalt hakkan nutma koguaeg, ma ei suuda enam nii.... tahaks end kuidagi parandada, aga ei oska...


kas keegi oskab nõu anda, kuidas ma saaksin rääkida enda tunnetest siis kui me silmast silma kohtume...
tänan

Oo, tuttav teema. Kuna meie peres nt ei olnud kunagi kombeks oma tunnetest rääkida, kasvõi lausuda lauseid, et "kallis oled" pereliikmetele, siis need esimesed sammud mehega olid nii rasked. Jah, msnis ja sõnumites oli kõik nii kerge, aga päriselt ei tahtnud see a tähega sõna kuidagi välja tulla. Aitas see, et lihtsalt ühe korra võtsin kätte ja ütlesin selle välja. Tundus imelik ja veider minu jaoks, kuid mitte tema jaoks. Ja edaspidigi lihtsalt enda jaoks julmalt hakkasin välja ütlema, mida tunnen jne. Enda jaoks julmalt selles mõttes, et see tundus mulle siiski imelik ja kuidagi nagu ei julgenud, aga kui nägin, et tema vastukaja sellele oli täiesti normaalne ja talle see meeldib, siis sai kõik korda. Ega mingit imenippi siin polegi, lihtsalt vägisi peab alguses hakkama neid asju endalt suust välja kiskuma.

oh, tore kuulda et ma polegi ainuke kes selle probleemi ees seisab...


mul pole ka kodus kombeks tunnetest rääkida ja sellepärast ongi vist nii raske, ma kuidagi ei oska nagu sõnu õigesti ritta seada vms...


sinu jutust tundub see praegu nii lihtne kuidagi, see julmalt välja ütlemine, aga siiski ma arvan, et kui väga ma tahan, ma ei suuda end sundida selleks, lihtsalt hakkan ennem nutma... aga no võibolla ma pean siis mehega rääkima oma nendest muredest ja nii, aga ka see nõuab suurt pingutust minult...

Ma mõtlen ka vaid ühte asja, et kindlasti räägi mehega. :)Ta saab aru ma usun.
Hea, et omal sellist probleemi pole... mul just probleem vahel, et võiks emotsioone veidigi tagasi hoida.

Minu peres pole ka kunagi tunnetest räägitud, aga samas mehega tuli kõik kuidagi loomulikult. Ilmselt on ka üheks abistavaks faktoriks see, et mõtle, mida ise tunneksid kui Su kallim samamoodi kinnine oleks, see oleks ju väga segadusseajav ja kõhklusi tekitav ja mõtle kindlasti ka sellele, et ta ilmselt ei ole mõtetelugeja ning ka Sul endal on lihtsam temaga koos olla kui olete üksteisega avameelsed

Jah, lihtsalt see alguses avameelne olemine oli raske, vähemalt mulle. Kuid nüüd juba pole ammu probleemi. Lihtsalt mäletan, et alguses oli nii, et kui koju hakkas minema, siis ikka ütles mulle armsaid asju, samas ma ei julgenud midagi vastu kosta. Väike probleemgi vist sellest tuli, kuid selle vägisi ütlemisega see mööduski.

Minu peres pole ka mingisuguseid tundeavaldusi olnud. Isegi sünnipäevadel ja lõpetamistel ei kallistatud üksteist- teisi küll(sõpru, sõbrannasid). Kui olin suhtes, ei osanud ka kuidagi midagi head öelda, suutsin vaid mokaalt pobiseda:"Nii armas oled ikka" või "Oh, kui nunnu!" Aga need olid samuti millegi peale öeldud.. Msnis oli kõik okei ja saime vabalt rääkida, see oli super, kuid kui päriselus kokku saime, siis oli kõik teistmoodi. Vahel vihkan end sellepärast, kuna tihti jätsin talle mulje, et ei hooli.. jah- ta ütles seda mulle.. Oleneb, kui tihti te teineteist näete, meie saime kokku suhteliselt harva. Aga teie olete olnud koos juba 2 aastat ja kindlasti enamus ajast ninapidi koos olnud(?!). Mina annaks nõu, et hakkagi tasapisi midagi head ütlema.. Nagu tegin mina vahepeal.

Ehk saad mingit abi <A href="eeva.ee/client/forum/forum.asp?wa_id=471...143">sellest teemast</A>. Siin küll vastupidine mure, kuid ehk on abiks

Ma olen kohutav tunnetest ja tõsistest asjadest rääkija. Kuna mind on kasvatatud nii, et asjadest ei räägita, siis end ümber kujundada on väga-väga raske. Olen teinud edusamme ja suudan sõbrannadega oma tunnetest ja mõtetest rääkida, meie sõprussuhte kohta mõtteid välja öelda jne.. Perekonnaga ilmselt ei hakkagi tunnetest rääkima, kuigi tegelikult oleme väga lähedased.. Ka hetkel on meil probleem ning väldime kokku juhtumist.
Kardan, et mis saab siis, kui kohtan meest, kellega tahan koos olla. Jah, võin talle öelda, et ta mulle meeldib, kuid mul on täielik blokk, et hakkaksin midagi enamat rääkima.. See on üks suur probleem mu jaoks.

Võin vist öelda, et suhtlema olen õppinud oma eriala kaudu, kus pean ikka tõesti väga veidratel teemadel ka rääkima. Pärast seda pole enda lähedastega ka enam erilist muret vestelda ja end avada, iseasi, kas nemad seda oskavad ja tahavad.
Ma arvan, et suhtlema ajabki just see, et PEAB suhtlema. Ükshetk käib lihtsalt klõps ära, et ma nüüd pean selle enda seest välja saama. Ja eks harjutamine, ka enda peas olukordade läbi mõtlemine aitab kaasa.

Ei avalda mina samuti tundeid, nendest rääkimine tekitab minust tunde, et olen haavatav ja ei taha seda olla. Kasutan ainult fraase aww kui armas jne, aga sellist asja, et kallis oled vms, kirjutan ainult sms'ina, aga mul on üldse imelik suhe.
Tunded on mõlemal, aga kumbki ei räägi nendest. Minu jaoks on ülim iseenda ületamine kui ma kohtumisel kallistan teist poolt. Väga kummaline tegevust ning kui teine pool kaela ei lange, jääb kallistamine ära.