EEVA naistekas

Ma hakkasin praegu päris tõsiselt selle üle mõtlema.. Sellessuhtes, et kunagi ma arvasin, et see on see feeling, et liblikad kõhus, jalad nõrgad jne. Aga hiljem sain aru, et see pole päris armumine, pigem keemia ja füüsiline tõmme ja minul on see tekkinud <span style="font-weight: bold;">ainult meeste vastu, keda ma ei tunne..</span> Ja üldiselt tekkis see ka pigem paar a tagasi, kui poistega suhtlemine ei olnud nii igapäevane, vaid pigem haruldane. Ja haruldane oli see minu elus päris pikka aega. Ja nüüd leian ma ennast päris tihti mõtlemas sellest, et kuidas ma aru saan, et ma olen ära armunud? Pigem leian ennast tunnistamast, et üks või teine noormees pakub mulle huvi sellepärast, et mina talle huvi pakun ja see keemia on olemas. Aga siis võib vabalt juhtuda nii, et järgmine nädal keegi teine seda juba tekitab.. Kõige vastikum on aga see, et kui see keegi parajasti silmapiiril on, ei suuda ma muust mõelda, kui sellest, kuidas tahaks teda näha ja pidevalt mõttes koosveedetud hetked jne. Ja asi pole selles, et ma saaks öelda, et mul on keegi vms, sest üldiselt need asjad suhteni ei jõuagi. See võib tunduda siin tõelise pubeka murena, aga mul see pubekaiga peaks juba hakkama mööda saama ja ma tunnen, et sellised tunded ei ole normaalsed. Mis te arvate ja äkki kedagi samasugused mõtted/tunded kiusanud?

Ma ei ütleks, et see oleks mingi pubekateema, lihtsalt enda leidmine omamoodi. Usun, et hetkel on sul selline seis, kus sulle pakub huvi keegi seni kaua kuniks ta ei ole kättesaadav reaalselt. Kuidas tunda ära, kas oled r e a a l s e l t armunud või ainult iha vs "küttimine" näitabki aeg ning samas selle lihtsalt tunneb ära :)Usalda ennast, ära mõtle sellele, naudi elu !

kusjuures mind kiusavad ka sellised tunded ja mõtted .