EEVA naistekas

Millised näevad välja teie suguvõsa kokkutulekud (kasvõi sünnipäevad ja väiksemad üritused). Kumma suguvõsa poole hoiate rohkem, kas ema või isa? Millised te sugulased on? Vaoshoitud? Peoloomad? On teil sugulasi, kellest rääkides te KUNAGI ei maini, et te suguluses olete? Käivad sugulased sulle mõnikord närvidele ka? Nt mainivad kõigi juuresolekul mingit pilti, mille keegi netti üles pannud või et nagud sind peol ühe poisiga amelemas. Huvitavaid lugusid enda sugulastest võite ka rääkida.
+ muu chitchat sellel teemal.

No kuna ma oma isa ei tea, siis tean ka ainult ema poolset suguvõsa väheke. Kokkutulekuid pole meil kunagi olnud, ning arvatavasti ei tule ka. Pm käime ainult tädi pere ja vanaema ning vanaisa sünnadel. Teistel me ei käi isegi külas mitte. Meie vallas elab meil mitu perekonda sugulasi. Väga ei suhtle nendega. vastu tulles tere ikka ütleme, kuid see on ka kõik. Kahes peres kolmest on päris mitu joodikut ja pidevalt võlgades olevat noort tüüpi. Nendega suhtleme täpselt nii palju kui kokku juhtume, et küsime millal võla tagasi maksavad.
Kunagi kui ma väike olin siis suhtlesime kõikidega rohkem. Vaatasin vanu pilte. Kõikidel sünnadel olid peaaegu kõik kohal. Isegi kutsuda polnud vaja. Aga ega ma nüüd sellest suhtlusest väga puudust ka ei tunne.

Ma suhtlen mõlema poole sugulastega.... isapoolse vanaema ja tema õdedega, samas edasi nendest põlvedest ma kedagi väga ei tea. Too vanaema hoiab mu õde rohkem , ma olen nagu must lammas või niii... sest et ma pole keerutaja ja ütlen otse välja kui miski ei meeldi või mul on teistsugune arvamus. Seetõttu oleme pidevalt ka riius.
Samas emapoolse suguvõsaga käin ma tihedalt läbi... kuigi too suguvõsa on ülimalt suur, kui juba vanaemal on kokku 6 õde-venda ning kõigil on ka pere. Ainult mõni inimene nooremast generatsioonist on kaduma läinud, st kui linnapeal vastu tuleks, egast siis vist ära ei tunneks. Kunagi meil pidi üks vanatädi oma lapsed ja lapselapsed kokku koguma ja peo tegema.. aga ta teeb seda siiamaani ... Peab ikka vist ise selle kätte kunagi võtma.

Selle suure suguvõsa peale on loomulikult ka selliseid inimesi ,kellest ma ei maini, kuna kõik pole päris inglid. Samas on ka nii mõnigi tuntud nägu ,kelle nime peaaegu alati mainin, kui teatud seltskonda satun

Suhtlen aktiivselt, nii imelik kui see ka poleks, ainult 2 kauge sugulasega - ühe omavanuse noormehega ja ühe endast 5-6 aastat noorema poisiklutiga. Aja jooksul on just nendega tugev side, usaldus ja üksteisemõistmine tekkinud.
Muidu puutun rohkem kokku emapoolsete sugulastega, kuid suhted on alati neutraalseks jäänud. Ma lihtsalt ei suuda nendega ühist keelt leida, kuna:
1) nende maailmavaade on nii piiratud ja stereotüüpides kinni. Mäletan, kuidas üks tädi jõululauas türklastest juttu tegi ning kiitis sellest rahvusest noormeeste kena ja hoolitsetud välimust, igati aktsepteeritav positiivne kommentaar. Kuid muidugi pidi keegi vahele kraaksuma, et iuuuu, mingid pervod. Ei saa võimalik olla, et 50-aastane haritud inimene lubab endale nii labast kommentaari ning hindab 72 miljoni esindajaga rahvust mõne "aktiivsema" noormehe põhjal :S
2) Meie ellusuhtumine ei klapi. Kui minu eesmärgiks on aja jooksul üha enam areneda ning rohkem teadmisi saada, lugeda ja erinevate elu valdkondade kohta uurida siis kuidas leida ühist jututeemat sellega, kelle elu tiirleb ümber nn külajuttude levitamise ning suudab vestelda ainult primitiivsetel teemadel (nt maal kartulivõtt.. tore ja vajalik asi küll aga kaua sa ainult sellest saad rääkida). Tunnen, et mõne sugulasega suhtlemine on ütlemata nüristav tegevus.
Ja 3) alkoholi peetakse elu loomulikuks osaks. Alati, kui mingi koosviibimine on, libistatakse ka kesvamärjukest ning vähegi tähtsamate sündmuste puhul lüüakse punn ikka korralikult pealt ära. Mul pole siinkohal midagi öelda, õudne on

Tuli kuidagi negatiivne postitus, kuid ma ei lase end sellest tõesti häirida, et sugulastega klapp puudub. Mul on muud prioriteedid ning lähedasteks teised inimesed

Suhtleme rohkem isapooldsete sugulastega, onutütred ja- pojad käivad ikka vahetevahel külas, ka suuremad pühad ja sünnipäevad peame koos nendega maha. Alkoholi meie pereüritustel ei tarbita, kui siis vaid klaasike veini. Varem ei tahtnud ma eriti nendega suhelda ja häbenesin neid, kuna nende kombed jätsid vahel soovida.. Lapsepõlves ei mänginud ma oma sugulastega. Ka mina tahan kogu aeg edasi areneda ja õppida, alati on olnud eesmärgiks saada kõrgharidus ning praegu olen selle omandamisel, nemad ei pööra haridusele ja haritusele suurt tähelepanu.

Suhtlen mõlemapoole sugulastega tihedalt, kui isapoolsed on suured peoloomad ja perekonna peod on ikka korralik simman( kuna meid on ka üpris palju) on perekonnas alati kaasaskäinud põhimõte: veri on paksem kui vesi. Emapoolsed on justkui vastandid, ei ole suuri pidusid kus napsitatakse ega ole ka head läbisaamist. Kuid ühtiste esvanemate nimel teevad kõik ohvi ja kord aastas käime koos viisakusest

Isa on 9 lapselisest perest nii,et suguvõsa on hiiglaslik. Kokkutulekud toimuvad 3 korda aastat pluss tädide ja onude juubelid. Suhtlen rohkem isapoolsete sugulastega kuna osade nõbudega olen koolipinki nühkind ja kokkutulekud ei lase võõraks jääda ning lisaks enamus elavad ühes maakonnas. Geenides on pidutsemine ja kokkutulekud on alati nagu simmanind.
Ema on 3 lapselisest perest ning suhtleks nendega samuti tihiedalt kuid kahjuks elavad teises riigis. Nemad on vaoshoitud ja erilised pidutsejad ei ole. Ema poolsetes sugulastest on minu vend ainuke poiss .


Ühesõnaga suhtlen mõlema poolsete sugulastega.

nno . meil on nii et issi suguvõsa hästi suuur . mingi 25 inimest kokku , nagu tema õed-vennad ja nende lapsed . ja sis suuuremate tähtpäevade ajal ( nt jõulud, jaanipäev jt.) saaame tavaliselt vanaema juuures kokku . ja sis hull joomang . alaealised muidugi ei joo . ja sis kained saavad nende üle naerda kes täis on . ja sis noh . nagu arvata juba võib sis rohkem hoian issi suguvõsa . sest emmel see paljuväiksem . ja seal pole ühtegi tüdrukut . ja sis , no vaoshoitud ei ole mittekeegi eriti .