EEVA naistekas

Ei, ma ei ütlegi, et ta ei ole piisavalt teinud. On ja rohkemgi kui küll! Aga... kui see sõprus on tõesti nii tugev jne, siis on ju imelik kui kutt ühel hetkel teeb sedasi? Mina isiklikult soovitan tugev olla!

Harjutage end ringi näiteks. Ükspäev võta kätte, jäta msn`i logimata ja saada talle hoopis sõnum. Harjuge vaikselt ka helistama. Mul on endal olnud suhtes nii, et kutt helistab ja mina ütlen, et ma jõudsin just koju, tulen kohe msn`i - see on tobe tegelikult. Kehakeelest loeb väga palju välja, häälest sageli palju enam, lihtsalt jutu põhjal tuleb tõesti palju vääritimõistmisi. Mina oleks pannud kuti fakti ette, teeks talle 100 % teatavaks, et sina temast ju hoolid ja sulle tundub, et tema sinust ka. Edasine on, nagu ma ütlesin, tema teha ja temal on mille järele üle mõelda. Te pole enam lapsed, sellest kellest hoolid - selle tunnetega ikka ei mängita. Arvan ka, et sa ei teinud midagi valesti, ega ei jõuagi igavesti rabeleda.. las mõtleb nüüd väheke järele. Ja kui midagi välja ei tule, siis ju pidigi nii minema.. suhe ei pea olema selline kus üks pool ninast vere välja rabeleb, kui ta on loomult selline ja sinust ikkagi ei hooli, siis saad vähemalt kinnitust, et te kokku ei sobi. Ja sellega on nii, et mida varem see välja tuleb, seda vähem valusam.

Alustuseks tänan teid et te olete sellesse teemasse üldse süvenenud ning aidata üritanud , ma hindan seda tõesti väga . Suur aitäh teile.



Homme on lootus et ehk näen teda korraks, kui näen siis loodan et on julgust ka läheneda ning rääkida, kui seda pole siis vaatab edasi mis saab. Elan hetkes, ning ei mõtle eriti palju ette.

Samas olen oma tuttavatelt kuulnud erinevaid jutte, mida ta rääkinud on. ( mind isiklikult üllatas, et ta neile midagi räägib ja mulle mitte, nagu selline olukord on et kõik peale minu teavad midagi ja soovitavad temaga rääkida) Kõike mulle muidugi ei räägita, mainiti vaid et see hea sõber kellega läbi saan ( see teine poiss ) , et temas on asi. Nende kahe vahel ma valida ei saa. Nad on erinevad inimesed mu elus, ning ma ei suudaks valida. Juba mõte sellest tundub nii lapsik ja ebaaus.

Teine asi mida ma enda jaoks selgeks olen mõelnud on see, et mina suudaks ilma temata elada. Ma saaks hakkama, saan praegugi ju väga hästi hakkama, kuid ma muretsen tema pärast. Muretsen et kuidas tal on ja kuidas ta hakkama saab oma muredega ( sest, ma tean et tal on neid, ning üksi nendega toime tulla ei ole just kõige kergem). Põhimõtteliselt , kui ma teaks et ta ei vaja mind, ning et ta saab korda oma asjad kasvõi kellegi teise abiga oleksin ma rahul, ning unustaks tema, ning selle teema.




See ka veel, et sügisel hakkab kool jälle, ning kui nüüd jääbki kõik nii, et ei suhtle jne, kuidas ma koolis hakkama peaksin saama. Arvestades et meil on ühiseid tuttavaid koolis on raske teda igavesti vältida ka ju.