EEVA naistekas

6kuud tagasi hakkasin suhtlema ühe poisiga oma koolist , saime väga hästi läbi ning juttu jätkus alati palju. Kõik oli hea ning tore, kuni mingihetk enam eriti ei suhelnud. Käis pidevalt selline ' suhtleme, ei suhtle, suhtleme, ei suhtle' mäng. Üsna kurnav oli tegelikult, sest ma ei soovi seda laadi sõpru omale. kuid sellegipoolest saime alati kõigest üle ning kõik oli hea jne.
Vot ja nüüd on selline teema et, me saime väga lähedasteks. Kuidagi eneselegi ootamatult, meil oli koos hea olla. Saime vabalt kõigest rääkida, ta tundis end minuga täiesti vabalt, võis karjuda kui tahtis, võis lollitada kui tahtis, võis kurvastada, .. võis olla täpselt selline nagu ta ise soovis, ' sest ma olin tema sarnane ning mõistsin.( tema sõnad ) Meie sõprussuhte suurimaks miinuseks oli alati olnud see , et mul olid tunded ta vastu. Viimaselajal olid meie suhted aga eriti keerulised, me tülitsesime, me leppisime, me rääkisime kõik selgeks, ning tülitsesime jälle. Nii korduvalt. Ükspäev ma ütlesin talle aga et mulle aitab, lõpetame ära selle jama, pole vaja (sõprus)suhet mis sööb vaid närve , olgugi et olin temajaoks kõige lähedasem ning ainus keda usaldas 100%. Natuke aega ei suhelnudki .. mingi paar päeva vist, Lihtsalt me ei siitnud mitte suhelda. Siis oli jällegi kõik korras. Siis ükspäev, ta hakkas mind sõimama. totaalselt ilma põhjuseta, ma ise ei läinud kaasa sellega, ning jäin viisakaks ning ei laksinud vastu midagi eriti. Üks meie ühine tuttav küsis temalt, et mis värk on ning ta oli öelnud, et ta hoolib minust küll väga, ning tahaks suhelda väga, kuid ee pidavat mulle parem olema, ning et kunagi kui olen temast üle saanud ( tunnetest tema vastu siis ) võime edasi suhelda.

Minule aga selline, ' tahan , ei taha ' mäng ei sobi. Ma olen nii väsinud temaga kaklemisest, ning tahaks väga kõik lihtsalt pikalt saata ning edasi eluga minna. Üks päev tundub see reaalne, teine päev aga põhimõtteliselt nutan ning soovin et ta tuleks rääkima minuga. Mul on süümekad, sest tean et ta vajab kedagi kellega rääkida, ning et mina olin see inimene .. samas mõtlen sellele, et tema lasi mul minna mitte mina tal, ning tunnen et teen õigesti.




Kokkuvõttes, pikk ning üsna segane jutt ilmselt, kuid ehk suudate teie kõrvalvaatlejatena midagi asjalikku öelda ..

Ma põhimõtteliselt tean, mida see tähendab. See "suhtleme, ei suhtle"-mäng. See on tõesti väga kurnav. Siiski on siin minu jaoks nt segaseid asjaolusid. Näiteks, kas teda häirivadki sinu tunded tema vastu? Et seetõttu ka sõim jne? Nagu ma aru sain, temal sinu vastu selliseid tundeid ei ole, jah? Kas sinu tunded ongi põhjuseks, miks te nüüd a la tülli läksite?? Mina soovitan temaga asjad selgeks rääkida ja küsida, kui palju teda su tunded siiski häirivad. Iseasi, kas sa suudad temaga sõber olla üldse ilma, et sul valus ei oleks sügaval sisimas.

Tunded teda ei häiri. Mitte sellisel määral, et peaks katkestama suhtuse. Me oleme sellest rääkinud, ning mõlemad teame et need tunded ei ole nii suured ning määravad et midagi rikkuda. Nad justkui on ning samas, ei ole ka..

Aga siis nüüd üritagi rääkida, et milles siis asi on. Kui varem need teda oluliselt ei häirinud, siis miks ta nüüd nii tegi? See, et ta "hoolib sinust nii väga" on küll kuidagi tobe vabandus või nii. Ei, ma ei kahtlegi selles, kas hoolib. Lihtsalt kummaline seda nii väljendada.

Seda minagi, kuid ma ei taha peale käia talle enam, sest ehk ei soovi tema minuga tõesti enam mingit tegemist teha, ning kokkuvõttes jään mina vaid rumalasse olukorda ...

Kui sa suudad, siis võid ju üritada temast eemal olla jne. Aga see saab raske olema. Esialgu soovitaksin ma asjad siiski selgeks rääkida, muidu võib piinama jääda kuidagi, ning siis edasi tegutseda!

Mulle tundub, et see poiss siiski hoolib sinust rohkem kui lihtsalt sõbrast. Ilmselt sõimama hakkas ta sellepärast, et ta oli haiget saanud, et otsustasid temaga suhted katkestada. Kas tead tema tausta, eelmistest suhetest midagi? Kas tal on väga valusaid lahkuminekuid vm? See poiss ju lausa hoolib sinust .. aga tal ikka raskusi selle tunnistamisega. Kas võib olla nii?

Ma mõtlesin alguses sama mis Havana, aga samas - kui poiss räägiks ausalt oma tunnetest, ei oleks tal ju midagi kaotada. Te 2 võiksite õnnelikult koos olla siis ju hoopis. Ma saan aru, et esimesena on alati raske tunnistada, võid korvi saada ja siis saad haiget jne, aga kui poiss on tüdruku tunnetest teadlik, ise ka tunneb midagi aga ei tunnista seda.. ? Arusaamatu.

Eks ikka tean ta eelnevatest suhetest ka. Ma tean temast vist tõesti rohkem kui keegi teine üldse,- kuid see selleks ... Nende suhetega on aga see asi et, viimane mis tal oli , lõppes üsna inetult. Tüdruk mängis päris korralikult temaga, ning lahkuminek oli poisi jaoks valus , ning tal võttis sellest üle saamine ikka mõned kuud aega. Nüüdseks on 'armastusest' saanud vihkamine, ning tüdrukuga suhtleb vaid minimaalselt.
Ta käitumine ajab mind tohutult segadusse, sest meie suhe oli küll selline, et teised kes meid koos nägid olid veendunud et meil on midagi, ning kui ma ütlesin et, ei ' me oleme vaid sõbrad ei usutud seda eriti.

Tunnete olemasolus ma kahtlen . ise ei lähe ju ka küsima, et akuule' meeldin sulle vä ? '




Lisaks veel seda ka et see ei ole mingi 13-15 aastataste teema, vaid me oleme 17( mina ) ja 18 ( tema ) .

Minu meelest täitsa arusaadav, et pole 13, 15 aastaste teema, ja mure on minu meelest ka täitsa põhjendatud. Aga oletada on raske meil ju, mis tolle noormehe peas toimub. Minu versioon oli siiski see, et tal ikka on tunded vm. See, kas sa suudad või jaksad nendeni jõuda, või annad alla, on sinu enda otsustada. Kui sa leiad, et enam haiget ei taha saada, siis on sul selleks õigus. Aga mis rpbleemid teil siis on, et pidevalt tülitsete? Kas need jätkuksid ka siis, kui teil oleks näiteks suhe? Ma näen, et sina oled temas väga kinni, kui siiski aga poiss ei kavatsegi end avada, ka pärast tugevat sõprussuhet, siis kardaks mina isegi, et saan nii haiget, et ei taha jätkata. Ainult sina tead, mis on sulle parim.

Me tülid olid vaid msni-põhised. Valestimõistmine ja muu taoline. Koos olles, ei olnud mitte midagi taolist. Me ei suutnud teineteise peale kurjad olla, kõik vaidlused muutusid hetkega naljakateks totrusteks. Isegi kui midagi oli, me karjusime natuke ' vaidlesime, kallistasime ning leppisime kohe ära ning kõik läks edukalt edasi.
Üheks suurimaks tüli põhjuseks kujunes üks teine poiss, kes on mulle tohutult oluline. Ta on minust küll noorem, kuid me räägime tõesti kõigest ning oleme väga head sõbrad. Temale aga ta eriti ei meeldinud, alati kui teda mainisin läks ta tujust ära, ning pidin kiirelt teemat vahetama ..




oeh, kui ma vaid teaks mis see parim on poleks ma siia tulnudki ..

Poiss on armukade ja sa ikka veel kahtled temapoolsete tunnete olemasolus? Mispärast sa kahtled siis?

Sest kui oleksid tunded, siis oleks ju loogiline et ta neist ka räägiks ?

Miks sa seda arvad? Sina olid julge ja rääkisid tunnetest, kõik ei ole sellised. Mõnel võtab aastaid aega enne kui tunnetest räägitakse. Ma isiklikult arvasin, et teil on hullemad probleemid. Aga mis sa arvad, kui ma pakun välja, et hoopis kutt sai haiget, kuna sina jätsid praeguses olukorras tema üksi. Tülid ju on täitsa tühi-tähi suurte probleemide kõrval, mis suhetes ette tulevad. Pigem.. jälgi kuidas inimesed käituvad, kuidas reageerivad. Veel enam, sa pole seda tema käest küsinudki. Küsi ja kui ta vastab eitavalt, siis on temal mille üle järele mõelda.

oh ei, probleemid ei ole nii hullud nagu algselt panin arvama ehk. Vabandan selleest.
Ja ma tean et ma tegin valesti, väga valesti ning me rääkisime sellest ka, ning ma arvasin et see jama sai lahendatud.

Suhtes ma ei usu et meil probleeme eriti oleks, sest hetkel ongi probleemid sellised .. sõprussuhte tasemel . või nagu ma ei oska kirjeldada ka .. minu ebakindlusest põhjustatud, kuna ma ei tea mis konkreetselt on ja mis pole, ning see rikub mu tuju, ning see omakorda tema tuju ning tulevadki vaidlused ( kuid rõhutaks, et vaid msnis . Reaalselt, me ei kakle absoluutselt. Paar korda oleme vaid, ning need on ruttu lahendatud .. tehtud kalli ning edasi mindud )

Ma olen meeletult segaduses, ning ei tea enam absoluutselt mismoodi käituda. Kui räägin temaga, siis mis ma ütleks talle ? Otse tunnete kohta ei küsiks täiesti kindlalt..

ainus mis ma talle praegu öelda saaks ( sellist asjalikku ) on see et ma tahan oma hõbedast kaelakeed tagasi mis tema kätte jäi.. see aga oleks üsna karm, sest tean et ta hoolib sellest ehtest, ning ei tahaks sellest loobuda. korra olen selle talt ära võtnud, kuid tagastanud paari päeva pärast ..

uuenenud on nii palju vaid et kirjutasin talle msnis, et kas kõik ongi läbi nüüd .. ta ei vaevunud isegi vastama , niiet minujaoks on see üsna selge m'ärk mida ta arvab ..

Annadki lihtsalt alla? Msn on minu arvates üks vastik suhete rikkuja. Tegelt ka, endal on ka pmst kõik arusaamatused sõpradega ette tulnud msnis. Väikesed nääklemised on muidugi ka niisama, aga need unustatakse reeglina kohe ja minnakse edasi rahulikult. Ürita temaga näost näkku rääkida!

mida muud mul ikka teha oleks ?
Kool on läbi, ning lootus teda näha on väike, sest suhtleme erinevate seltskondadega ning kokkusaamiseks tuleks see eelnevalt kokku leppida, seda teha ma enam ei julge.

Ja jah .. msn on kohutavalt jube paik ;(

Samas minu jaoks on tüdruk juba teinud vägagi palju. Kui palju sa ikka lõpuks jõuad, kui tulemust ei näe? Vastupidi. Loomulikult hoian sulle pöialt, et sul oleks veel jõudu ja tahtmist midagi korda tema suhtes saata. Õigemini, kui tunned, et rahu ei saa ilma, et kõik sinnapaika jääks.. Ürita veel. Kui ikkagi tulutult - on tema süü, kellest ilma jäi!

Ma üritan ise asja rahulikult võtta, ning annan talle aega. Kui ta ringi mõtleb olen olemas, kui aga mitte lasen tal minna. Ise torkima ei hakka kindlasti enam, puudub julgus ..