EEVA naistekas

Mul on ka "silmad vesise koha peal" nagu mu vanaema kergesti nutma hakkavate inimeste kohta ütleb. Tegelikult avalikult nutta ma ei taha ja üritan seda igati alla suruda, kuid vahel tulevad lihtsalt pisarad silma. Eriti tihti just vihast või solvumisest, puhtalt kurbuse pärast pole ma juba väga ammu nutnud, ikka on mingi osa eelmainitut mängus. Kui näitkes olen mõne asja pärast musi peale pahane või solvunud, üritan algul ikka seda enamasti veidi läbi huumori lahendada ja lustakaid näiteid tuues talle selgeks teha, et nii ikka ei saa. Seda just seepärast, et tean, et kui hakkan lahti seletama konkreetselt seda, miks miski mind häirib, hakkan lihtsalt solvumise tõttu nutma, tihtilugu ei saa teine inimene aga kaudsetest näidetest aru ja asi lõpeb ikkagi nii, et mina seletan, endal kurgus kramp ja iga sõna järel pühin silmaaluseid, kuni ei suuda seda enam tagasi hoida ja purskan nutma. Ma ei teagi, miks see mulle nii mõjub, aga need (ainult paar õnneks) korrad, mil nii on olnud, on minu silmis algul selleks ikka tõsised põhjused olnud, kuid samas on lõpuks ikka välja tulnud, et probleem oli lihtsalt teineteisest mööda rääkimises ja mõlemad saame aru, et tegelikult suurt probleemi polegi


Teine juhus on see, et võin kodus hakata nutma näiteks täiesti tühise asja pärast (Miks mulle mõnda toitu ei jätkunud; Miks ema ei taha sel päeval värvilist pesu pesta vms). Selle põhjuseks on tavaliselt see, kui päeval on midagi muud halvasti läinud (võõraste (ja ka sõprade) ees üritan pisaraid enamasti tagasi hoida) ja see viha ja solvumine lihtsalt purskub välja.
Mind ennast häirib see nii meeletult, et olen nii aldis nutma puhkema, sest saan aru, et see tuleb elus väga palju kahjuks. Näiteks õpetajaametist võin vist küll suu puhtaks pühkida, sest kardan, et ma ei suudaks nutma puhkemata põhikooli klasside ees seista, ja mulle ei olegi vaja midagi konkreetselt halba öelda, kardan, et piisaks isegi sellest kui mind ei kuulataks. Tõeliselt imetlen õpetajaid tegelikult!

Veel on üks näide, olen nyutnud mitu tundi järjest lihtsalt selle pärast, et varsti tuleb euro. See lihtsalt tundub mulle nii ületamatu elumuutusena ja igakord kui sellest midagi loen või telekas näen, tõuseb klomp kurku. Ma ei tea, kas see on lihtsalt mingi foobia, aga ma ei tea kedagi teist, kes sellist asja nii pelgaks.

Mäletan, kui mingi hetk, kui mul olid mehega jamad, siis lihtsalt istusin või pikutasin diivani peal ja nutsin ennast tühjaks. Samas oma kurba tuju kellelegi teisele ei näidanud. Emotsioonide näitamine on mulle justkui häbiasi. Vähemalt selliste nukrate emotsioonide näitamine.

Ja see "klomp kurgus" tunne on üpris ebameeldiv ja üks hullemaid. Eriti siis, kui kõigest hingest tahad ennast tugevana näidata, kuid siis hääl väriseb ja kohe aru saada, et ega pill kaugel pole. Mul tavaliselt kodustega tülitsedes nii. Kui nätsumull tõi näitena selle toidu mitte jätmise, siis mul seesama. Kui keegi kodus on mingi minu asja ära söönud ja kui selle kohta midagi ütlen, siis klomp kohe platsis. Või kui näiteks mehele räägin sellest, kui ebaõiglane olukord kodus mul valitseb vahel, siis pisarad kohe varnast võtta.

Mul võib vahel olla nii et kohe üldse ei nuta väga pikka aega. Aga kuna sellel ajal siiski mingid pinged ikkagi tekivad, siis ühel hetkel sõidabki natuke ära ja siis nutan ennast tühjaks. Teiste ees ei nuta, mehe ees on aga küll ette tulnud. Mingi teatud pinge all tulevad tavaliselt need pisarad rohkem välja, siis ei saa enam tagasi hoida.

Mina ei nuta ka "võõraste" ees. Kahe ja poole aasta möödudes olen õppinud meest niimoodi tundma ja tema mind, et tema mulle võõras ei ole ja tema ees mul tulevad pisarad. Enamasti muidugi siis, kui vaatan Grey anatoomiat näiteks aga on ka teisi juhuseid, kui räägin niisama mingitest asjadest, jamadest sõbrannadega või kellega iganes. Üks sõbranna on veel, kelle juuresolekul ma suudan nutta, aga see on ka kõik. Rohkem neid ei ole. Selleks, et nutta mingite teiste, nii-öelda võõraste ees, peab olema ikka midagi väga suurt või peaksin ma siis väga purjus või ma ei kujuta ettegi, mis olema.

Mulle ei meeldi mitte kellegi ees nutta. Enamasti seda ei juhtu ka, suudan all hoida ja siis kui üksi jään, vot siis lasen kõik välja. Minu jaoks on see, kui keegi mind nutmas näeb, midagi, mis teeb mu teistele haavatavaks vms.. Mulle ei meeldinud isegi see, et matustel pidin seal kõigi ees seisma ja kõik nägid.. Kuigi see on ju mõistetav.. kodus ka ei näidanud midagi välja, läksin oma tuppa ja tõmbasin teki üle pea. Jah, inimesed polegi mind vist nutmas näinud. Üks kord ei suutnud telefoniga rääkides nuttu tagasi hoida ja siis lihtsalt panin kõne ära. Ma ei tea, miks see minu jaoks nii on, kah vist, nagu tiiuke ütles, et häbiasi.
Ja veel ei suuda ma isegi kellelegi öelda, et nutsin.. ma võin kirjutada, aga et ma tõesti kellelegi otse ütleksin, et olin kurb ja nutsin... ei, seda vist ei juhtu.
Kuid tõsiasi on see, et mulle läheb kõik hinge ja üksinda ikka nutan.
Sel põhjusel ei meeldi mulle teistega vaadata filme/saateid, kus on sellised liigutavad või kurvad hetked, sest siis hakkan ka nutma. (Isegi kui Reporteris näitas seda naist, kellel oli palju lapsi ja kuidas nad siis elasid..)
Ehk siis olen väga emotsionaalne, aga mitte teiste ees. (Võib-olla oleks ainult üks inimene, kelle ees seda juhtuda võiks ja ma pärast enda peale vihane poleks, kuigi see ka oleneks põhjusest.)

Lisan, et filmide aeg löristan küll nutta. V-o sellepärast, et sealt näen asju kõrvaltvaataja pilguga.
Vahel on nii, et hinge on kogunenud nii palju pingeid, siis mõtlen, et oleks tore end tühjaks nutta, aga koduste ees seda teha ei taha. Siis mõtlen, et kui üksi kodus olen, siis teen seda, aga vot! Pisaraid ei tule! Justkui oleks end ise hale vaadata vms. Väga keeruline.

Mina nutsin ka eelmisel aastal päris palju, alati üksi, nii et keegi seda ei näinud. Olid ka suheliselt tühised asjad, näiteks ei soovinud paljud mulle mu sünnipäeval õnne, siis mõtlesin, et kas ma olen tõesti nii tühine inimene, et keegi ei vaevu mulle õnnegi soovima. Lihtsalt nutsin üksi oma sünnipäeval ja siis tuli välja, et orkutis oli mul sünnipäev varjatud ja keegi lihtsalt ei teadnud, et ma aastavõrra vanemaks sain. Lähedasemad sõbrad muidugi teadsid.


Aastavahetusel nutsin ka ja see oli selle pärast, et avastasin ühe parima sõbranna kohta midagi ja muidugi oli mängus ka üks kutt. Lihtsalt see viha ja solvumus ja kõik sellised asjad koos alkoholiga mõjusid mulle nii, et alguses muutusin väga väga vihaseks ning tegin selliseid asju, mida tüdrukud muidu ei tee ning lõpuks nutsin lahinal pimedas toas. Aga tore oli teada, et mul on palju toredaid tuttavaid ja kuttidest sõpru, kes on head lohutajad. Nii ma nutsin siis ühe sõbra õla najal ning kamp poisse tulid oma imelike naljadega mind lõbustama ja häid sõnu ütlema. Pärast seda vahejuhtumit pole ma ühtegi pisarat poetanud õnneks, kuid tunnen, et olen sisemiselt muutunud ka nende kolme kuu jooksul, ning ehk on see kasuks tulnud?!

mina nutan vahel siis kui tunnen, et olen jube väsinud ja ei jõua enam midagi teha. ja kui keegi tuleb veel pahandama ka või midagi negatiivset rääkima siis tuleb lihtsalt nutt peale kui vaatan filme ja mingi kurb koht tuleb siis ka vahel

Mina kardan nutta, isegi väga kallite inimeste juures. Vaid ühe korra olen parima sõbranna juuresolekul nutma puhkenud ja siis oli pärast väga piinlik. Kuigi ma saan aru et vahel tõesti kui emotsioonid lakke löövad jne, siis ei tohiks olla häbiasi oma tundeid välja näidata, aga ma ei suuda. Ma lihtsalt surun hambad risti ja ootan, et nutukas üle läheks kartuses, et rääkima hakates kõik lihtsalt purskub välja...

Nutan küll. Aga seda juhtub siis, kui olen üksi..tavaliselt teen seda enne magama minekut. Mul on komme kuulata enne tuttu jäämist muusikat ja teatud lood on sellised, mis tuletavad mulle teatud inimesi ja mälestusi meelde..ja siis ma hakkan mõtlema nendele..ja siis avastangi end tönnimast või näiteks. Mul on südames juba tükk aega üks noormees, kellele ma ei ole oma tunnetest rääkinud. Ja siis alati kui tuleb see Ronan Keatingu lugu "If tomorrow never comes.." vms .. siis hakkan mõtlema, et äkki peaks selle inimesele ikka kõik ära rääkima, sest ühel päeval pole ehk see enam mingil põhjusel võimalik vms..nii ma krutingi ennast üles ja siis tönnin aga siis mingi hetk ütlen endale, et "aitab küll, igasugused rumalad mõtted peast välja!" aga pärast on hea olla..kuidagi selline mõnus tunne Muidugi ei nuta ma igal õhtul, seda juhtub harva, paar korda kuus ehk..sest üleüldse, teavad inimesed mind kui rõõmsameelset ja hea huumorisoonega inimest, ja parem ongi, et nad mu õhtustest mõtetest ja nutmisest teada ei saaks igal inimesel peab olema ikka mõni saladus, mis on ainult enda teada, eks


Aga nutmine pole häbiasi. Mina usun, et pisaratega tuleb kõik halb välja, ikka pärast nutmist on ju selline puhas tunne kuidagi et läheb kergemaks nagu..ja see on hea nii et.. ainult naermine pole kasulik, vaid seda on ka nutmine..minu arvates


Päikest !

Niisama "lambist" ma nutma ei hakka küll. Aga kui lained pea kohal kokku löövad on minul pisarad valla ka... Õnneks seda tihti ei juhtu.

Enne seda, kui mehe juurde Tallinna läksin, siis kaks õhtut ja ka mehe juures üks õhtu enne magama jäämist oli miskine veider emotsioonivool veidral põhjusel. Meenusid mehe jutud, et käis isaga linnas söömas, ja klassiõe jutud, et käis isaga korvpalli vaatamas, ja olidki silmad märjad. Tol hetkel tundsin, et tahaks ka midagi sellist, kuid see võimatu. Mõtlesin, et kas nüüd jääbki nii, kuid viimased õhtud on vesistamisvabad olnud. Ei ole sellest mehele ka rääkinud, kuigi ta küsinud, mis viga. Rääkimine oleks hoopis raskem, kuna siis mul jälle niikuinii kraanid valla ja ei saa sõna suust.

Mul teistega tülitsedes lähevad silmad märjaks, aga alati, kui isaga kaklen, siis tuleb pill ka. Mõned korrad kuus ikka juhtub, et nutan end magama. Mitu korda solvuda saanud näiteks ja siis õhtul on selline tuima tüki tunne ja kui voodisse heidad, siis tunned kohe, et enam ma ei suuda ja juba pisarad tulevad. Paar korda on avalikult nutmist ka ette tulnud. Siis kui väljas olin ja vanaisa surm kohale jõudis. Mõned väga margid korrad seoses alkoholiga. Sõbrannadega väljas, ma olin lihtsalt niiii kurb, hakkisin end ühe poisi postkasti ja siis mingi armukade oli siukse muinasjutu mu kohta maha pannud. Ausalt see oli kohutav. 1 kord klassis ka. Mul oli väga halva algusega hommik olnud, läksin kooli juba pisarad silmas, esimeses tunnis ei jaganud ma ainet ja sain veel 2 pealekauba. Siis ma ei suutnud enam, pisarad lihtsalt tulid ja tulid. Poisid vaatasid küll vist wtf, ma tavaliselt siuke tugeva meele ja lõbusa olemisega. Klassiõed küsisid küll, et mis lahti on. Aga ma ei saanud rääkida ka, kohe klomp kurgus andis tunda. aga keegi sellest juttu ei teinud rohkem ja mingit pila vms ka ei saanud.

ojaaa on ette tulnud küll.
vahel lihtsalt tahan kohe end tühjaks nutta ja erilist põhjust nagu polegi.

mul on just vastupidine , vahel tahaks kohutavalt nutta , kuskil vaikselt omaette, kuid pisaraid ei ole lihtsalt.
Nutmine on hea , kui seda teha üksiolles, või kellegi erilisega koos, suures seltskonnas on minujaoks nutmine välistatud.

Mul tuleb selline nututuju siis, kui olen ainult 1-3 tundi saanud öösel magada ja kui järgmine päev olen unine ja pool segane. Aga enamasti ma mõtleb igale oma nutmisele mingisuguse põhjuse. Aga vahel nutan niisama ka, aga sellele on üks kindel inimene põhjuseks.

Oh jah, vahepeal oli väga stressirohke aeg, siis sai ikka iga õhtu nutetud.

ei hakka lampi nutma

See hetkel minu probleem - eks kõik väikesed probleemid kokku teevad ühe suure ja seda lahti kerida on raske, ning kergem on ennast välja nutta mõne aja tagant