EEVA naistekas

Kas Teil on ka vahest nii, et hakkate ilma mitte mingi põhjuseta nutma?
Lihtsalt tuleb nututuju ja kõik. Kui mu poiss küsib, et miks ma nutan,
siis ma ei oska talle vastata ja ta arvab, et tema on milleski süüdi,
kuigi see pole nii..Vahel lihtsalt on tuju nutta.

Hakkan küll. vahest võin kõige väiksema asja peale vihastada, siis nutma hakata. kogun ajaga nii palju halbu emotsioone endasse, ning siis lihtsalt mingi hetk enam ei suuda ja nutan kõik välja.pärast poole parem olla:D

Ma olen sedasorti inimene, kes surub oma (negatiivseid) emotsioone alla et neid mitte nt teiste inimeste peal välja elada või lihtsalt selleks, et keset päeva tuju ei langeks. Siis on hea tunne, et olen pahast tujust üle saanud, aga mingil hetkel purskan ikkagi nutma (kodus või peol tavaliselt millegipärast) ja siis kõik muretsevad-küsivad et milles asi, aga harva on tegu millegi konkreetsega, pigem kõik erinevad negatiivsed emotsioonid purskuvad korraga välja. Aga pärast on hea olla ja saab nö puhtsalt lehelt alustada.

Üldjuhul ma hakkan tülitsedes nutma.. muudel juhtudel mitte. Aga teinekord ma olen selline imelik, kõik halva, mis koguneb ma justkui neelan alla ja jätan endast üsna kange mulje, õigemini ei jäta.. vaid see tõepoolest justkui ei kõigutagi mind. Paraku jääb mind ennast piinama, et miks see mind ometi ei kõiguta, aga väga ei mõtle sellele. Kuniks.. umbes korra kuus või harvem tuleb õhtu, kus mul und pole ja siis tuleb kõik üles, fantaasia ja tunded on veidi enne magamajäämist justkui kõige võimsamad ja elavamad, kõik tundub teises valguses ja just siis ma saan aru, kuidas mind ära kasutati, haiget tehti või midagi väga halvasti on.. ja siis ma nutan end magama. Hommikul on kõik jälle roosiline.

Ma hakkan ka tülitsedes nutma, isegi kui ma absoluutselt nutta ei taha, ma lihtsalt ei saa/oska seda kontrollida. Endal on ka halb, kui ma tühiste asjade pärast nutma hakkan..Proovin küll pisaraid alla suruda, aga nad tulevad ikkagi mõne aja pärast välja

Oleneb kellega ma tülitsen, aga reeglina nutan ikka siis ka.

Jehuu. Ma mõtlesin, et ma olen ainuke. Ma hakkan mõnikord väga-väga tühise asja peale nutma. Nt. oli, et vend lõi ukse täiega kinni, ma läksin väga vihaseks ja lihtsalt nutsin end tühjaks. Ka negatiivsed emotsioonid kogunevad ja mingil suvalisel hetkel purtsatavad välja. Ka tihti kahjuks juhtub seda, et nutan end magama. Täiesti ilma põhjuseta. Näiteks mõtlen, et appppi kui nõme ilm täna. Vihma täiega sajab ja ei saa lihtsalt õues olla ja jälle läheb joru lahti. Viimasel ajal juhtub seda küll vähem, aga kui vend kodus elas, olin ma nagu väike imik
Teiste ees ei nuta üldse üldjuhul või surun pisarad maha. Ka hakkab mul pea kohutavalt valutama, kui nutan.

Oma partneri ees ei nuta kunagi. Korra juhtus see, kuid see polnud temast tingitud. Rohkem pole juhtunud ja katsun teha nii, et ei juhtu ka.

Ma olen viimasel ajal palju nutnud, ühikakaaslased on juba sellega harjunud ka vist, tulevad isegi lohutama. Kui on stress, pinge, emotsioonid laes, siis tuleb end välja elada.

Mina teiste ees seda ei tee. Koolis või sõprade/sõbrannade ees - see on täitsa välistatud. Ainuke, kelle juures seda teha võin, on mu mees. Vahel sellised nutuhood tulevad küll. Seda väga harva ja lähevad ruttu üle, juba siis, kui paar pisarat välja tuleb.

Lisan samuti, et teiste ees ka seda ei harrasta- jätab nii nõrga mulje inimesest. Ma ei tahaks, et inimesed teaksid, et olen (kergesti) haavatav, mida ma üldiselt ei ole.

Ma hakkan väga kergesti isegi tühiste asjade peale nutma. Lihtsalt ma ei suuda pisaraid tagasi hoida. Nii vastik on endal teiste ees nutta, aga teistmoodi ka ei saa, siiamaani vähemalt mitte. Lohutamine ja igasugune küsimine teeb asja tol hetkel palju hullemaks.

Mina näiteks ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, et nutan ja keegi peale mu mehe tuleb küsima, mis viga ja lohutama. See juba õudusunenäo žanrist.
Ja kui keegi teine nutab... Siis enamjaolt ei tee sellest välja. Näiteks tuli ükskord pinginaaber klassi, silmad punased ja veel nutust märjad, kuid tuli normaalselt rääkima ja püüdis mitte seda välja näidata. Ei hakanud ma ka olukorda ebamugavamaks talle tegema ja midagi küsima, kuna tean, et minul oleks sellisel puhul väga ebamugav.
Arvan, et ongi teatud tüüpi inimesi, keda ei kujutaks kunagi nutmas ette. Samas on jälle teised, kelle meeleolust saab kõik elu keerdkäigud välja lugeda. Näiteks üks klassiõde mul... Midagi juhtub, siis on ta tavaliselt koolis ilma meigita, lohvakate riiete ja sassis juustega. Enamjaolt näeb teda siis pisaraid ka valamas mingi hetk. Ei tahaks kunagi, et ma selline oleksin.

Ma olen päris nõmedates olukordades nutma hakanud - küll sõprade, mehe, perekonna, isegi kursusekaaslaste ees, kuid alla suruda ma üldjuhul seda ei suuda. Üldjuhul siiski nutan omaette...ja enda arvates päris tihti.
Aga kui ma näen, et keegi nutab, siis ma küll <span style="font-weight: bold;">ei mõtle</span> temast kui nõrgast inimesest.

kui ma põhikoolis käisin siis oli mul 2 klassiõde kes tihti pidudel nutsid kui alkoholi jõid. 9 klassi lõpupidu oli nendejaoks vist kõige hullem ulgumise pidu. ma ei näinud neid kordagi lõbutsemas, ainult nutsivad ja üritasivad mingeid poiste probleeme lahendada. Oleks nad siis omaette nutnud, poleks see kedagi häirinud. aga nad tulid järsku kallistama kõiki ja nende õla najale nutma:confused:. vot sellist asja ma ei mõista. kui sa tahad nutta kuskil peol, siis nuta omaette. mille pärast on vaja järjest käia kõigi juures ja kurta oma poiste muresid???

See joomine ja nutmine..tuletab mind ennast meelde. Ükskõik kui natukene ma ka ei joonud, tuli julm masekas, aga mina suutsin siiski suht omaette ära nutta, mitte ei käinud kõiki kallistamas ja neile sellest rääkimas. Õnneks see on möödas ! :)Ja nüüd veel mõelda põhjuse peale, apppiii mingi mõttetu poiss, kes mind ei väärikski.

Su kirjutatu käib nii minu kohta. Sageli jätan külma ja kalgi mulje ning sellepärast on mõned lähedased mulle öelnud, et olen külm ja hoolimatu teiste suhtes. Alles oli sel teemal ühe väga lähedase sõbrannaga juttu ja ma seletasin ära, et ma lihstalt ei suuda nutta, et pisaraid lihtsalt ei tule sel hetkel, kui peaks. Ta ei saanud hästi aru, kuna on ise väga emotsionaalne inimene. Samas leian ma, et iga pisiasja pärast ei ole vaja nutta, võib-olla ongi see üks põhjuseid, kuna paar aastat tagasi teada saadud asi lihstalt pöörab tähelepanu tähtsamatele asjadele(lähemalt siinkohal ei räägi). Muidugi tahaksin endas seda külge "arendada", kuna endal on ka imelik olla, kui kõik teised löristavad ja mina vahin tuima näoga..
Muidugi on ka murdumispunkte nagu juba eespool räägitud. Siis nutan enne uinumist patja, kuigi siis on oht, et terve järgneva päeva on silmad täiesti paistes.

Rohkem, kui võibolla vaja oleks.

Olen vägagi emotsionaalne, aga teistele seda õrnemalt poolt väga näitama ei kipu. Seega nutmas mind on nähtud väga vähe. Mäletan, kuidas eelmises koolis mulle öeldi: Sa oled nii tugev tüdruk, sind ei ole ma kunagi nutmas ka näinud. Tegelikult, aga nutan ma väga tihti - üksinda, viimasel ajal aga õnneks mitte palju. Isegi enda kallima ees on piinlik nutta, aga paar korda on seda juhtunud..
Seega, vastates sinu küsimusele: olen kergesti nutma hakkav inimene, aga mitte teiste nähes. Ning päriselt ilma põhjuseta nutma ikka ei hakka.

Kindlasti ei nuta ma nii,et jooksen nägu patja ja löristan ning ulun ja kui isegi tekib olukord,kus silmad võtab märjaks siis tõmban sõrmedega silma alt ja ütlen endale "Võta end kokku"