EEVA naistekas

Mõtlen seda, et näiteks kui sind maha jäätakse või kõik tundub nii mustvalge. Või kui kellegi lähedasega juhtub midagi, mõne koduloomaga või pereliikmega. Kuidas teie sellest üle saate ning mis hoiab mõtted eemal?
Minul näiteks kui midagi juhtub, hakkan õppima nagu segane. Lihtsalt ei ole esialgu mitu päeva mittemingit reaktsiooni ning mitme päeva pärast jõuab alles kohale kõik see reaalsus.
Ma tean, et osad söövad masenduse ajal, teised jälle rassivad trenni kuis jaksavad.
Et siis küsimus.. mida teete teie?

Mitte midagi ei tee, sõna otseses mõttes - raiskan aega mitte millegi peale. Lihtsalt istun ja mõtlen asjade üle järele, aga midagi välja ikka ei mõtle. Samas midagi konkreetset ja "asjalikku" ka teha nagu eriti ei suuda nagu ei suuda keskenduda vms.

Kui mul lihtsalt talvemasendus, siis kurdan iga päev mehele, et mul on nii palju teha ja kuidagi ei jõua ja et nii tahaks puhata. Ja räägin, kuidas mul ikka oleks vabasid päevasid vaja, et puhata ja asjadega tegeleda. Ja ise istun järjekindlalt Internetis ja mõtlen, et midagi saab nii tehtud.
Ma ei ole ammu tundnud sellist sorti musta perioodi, kui kellegagi midagi juhtunud on, ja ei taha ka tunda. Aga kui näiteks kodus oli raskem, siis nutsin mehe õla peal ja kurtsin oma rasket elu. Ja tegin ennast nii haledaks kui võimalik. Kuidagimoodi see aitas ja läks hoopis kergemaks.
Aga mingit kindlat tegevust ei ole. Pigem kipun lihtsalt vegeteerima see aeg. Ei rassi ringi, ei õpi. Igatahes ei leia millestki seda tõuget, et tegutsema asuda.

Ainult söön, magan & Internetis istungi Veel aitab hästi joonistamine + muusika. Õppida ega midagi muud kasulikku siis kohe kindlasti teha ei suuda, kuid koristamistuju tuleb siis küll aeg-ajalt.

Midagi ei suuda teha. Lugeda, magada.. mitte midagi. Läheb lihtsalt üle aja möödudes ning tavaliselt see "must periood" ei kesta kaua, sest kui võimalik, asun mina kohe probleemi lahendama.

Kui midagi halba juhtub, siis oleneb sellest, kas ma tahan natuke ennast haletseda või tahan kohe edasi tubli olla. Kui tahan ennast haletseda, kuulan masendavat muusikat, mõtlen, nutan, kirjutan-kirjutan-kirjutan ja kurdan sõbrannadele ning loomulikult meenutan siis kõike ja mõtlen mingeid tobedaid "aga mis oleks saanud, kui..." mõtteid. Passin öö läbi üleval, see on nagu karistus siis võimaitea:D.
Teise variandi puhul olen korraks kurb, aga siis mõtlen, et mida ma ikka halan ja haletsen, "peidan" need mõtted oma peas kuskile ära, kuulan head muusikat, tegutsen-tegutsen-tegutsen, keskendun mingile muule eesmärgile, praegusel juhul siis ülikoolile/õppimisele.
(Mingisugune ülesöömine ka vist, samas see käib vahepeal niisama ka )

Ma lihtsalt üritan magada hästi palju, et ei peaks mõtlema.

Minul on ka tavaliselt hästi palju neid "mis oleks saanud, kui.." mõtteid. Teinekord tulevad isegi kasuks

1. Magan palju, et mitte mõelda..mõnikord pärast kahetsen, et olen aega niimoodi lihtsalt raisanud.
2. Võimalik, et söögiisu kaob ja ei taha toitu sissegi võtta. (Kui koolis on stressirohke ja pingeline, siis mõtted söögilt kaovad ja arvan, et saan söömiseks mõeldud ajaga midagi kasulikku teha- nt õppida).
3. Kuna ma pole eriti nutja, siis kogunevad minu pisarad kokku ja mingi aeg mul on vaja need endast välja saada, lühidalt- nutan patja, aga harva.
4. Kui on vaja mõne teiselaadse probleemiga toime tulla, nt poisid, siis vahel mul tuleb suur lõbutsemistuju, tahan peole ja end probleemidest tühjaks tantsida.
Kindlasti on veel midagi

mina hakkan õmblema. ikka mitu päeva jutti. tavaliselt seni, kuni materjalid ja raha otsa saavad

Peale lahkuminekut tegin aias tööd. Kohe isuga. Isegi sellist tööd mida tavaliselt isegi suure pealesundimise peale ei viitsiks teha.
Kui aias tööd teha ei saa siis õpin. Otsin ühesõnaga tegevust et mõtteid eemale saada.

Kui keegi lähedane ära sureks, siis ma olen enam kui kindel et ma nutaks, pidevalt, igalpool. Arvatavasti raha olemasolul läheks kuskile metal kontserdile ja elaks ennast lava ees välja. Ma vähemalt mõtlen praegu nii, kuna mul pole kedagi väga lähedast ära surnud siis ma ei ole 100% kindel et just nii käituks.

Kui mul näiteks vanaisa ära suri, siis olin pigem omaette. Vahetundides liikusin üksi ringi ja klassiga koos ei olnud. Isegi mehega ei tahtnud koos olla, kuna teadsin, et ta hakkab lohutama ja kallistama ja siis tulevad paratamatult pisarad. Jalutasin üksi ringi ja hoidsin kramplikult pisaraid tagasi, kuna mulle on ebamugav võõraste ees nutta. Ja kodus.. Seal lihtsalt nutsin end tühjaks, kui üksi olin.

Selliste valusate lahkuminekute või meesterahvaste poolt tingitud valu puhul vajun suhteliselt põhja. Magan kaua, kuna pole motivatsiooni, et tõusta- kui on vaba päev. Siis niisama vedelen, passin netis, midagi asjalikku ei tee. Kodu kuhjub asjadesse, kuna puudub tahtmine midagi kasulikku teha.
Kui tööl, siis ei suhtle eriti, kui aga peab, siis ei pruugi see meeldiv olla.
Raske üldiselt head tegevust leida, sest kõik kuidagi suudab seda inimest meenutada. Olen aga sageli sellistel juhtudel keskkonda vahetanud, näiteks läinud ema juurde. Kunagi käisin seal aga liiga tihti, kui mehega tülid ja ema sai aru. Siis läksin vanaema juurde, kuid see sai ka peagi aru, et mul jälle mingi tüli majas. Mitte, et nad ära ajaksid, aga ma ei tahtnud, et teised teaksid, et meil muresid suhtes.

Probleemide korral, eriti mehega, teen sama.
Räägin ka probleemist ja ta mõistab mind. Alati, kui mingid sellised seigad on, siis mulle on väga tähtis, et saaks kellelegi ära rääkida. Kohe tükk maad kergem hakkab.
Teine asi, mida sellistel aegadel teen, on nutmine. Isegi, kui ma ei tahaks nõrk olla ja eriti veel seda välja näidata, siis pisarad tulevad ikkagi.


Teised probleemid, mis on tingitud lihtsalt hallist argipäevast, masendusest või raskemast löögist, olen laisk, magan ja näed kõike mustades toonides.

Musta masendusega on mul just teistpidi, tahan ainult tööl olla sest siis ei pea mõtlema muredele ning uneaeg on väga väga vähene:confused:

Nüüd võin lisada, et sel ajal kirjutan hästi palju päevikut. Panen päevas mitu korda oma mõtted kirja, et ei oleks tahtmist hakata kellelegi kurtma ja halama.

Petetuna hakkan jooma ja mitte vähe. Suht igapäev vms umbes. Kole asi tütarlapse puhul,aga eks see ole minu probleem halamise vastu. Üldiselt mul sellist musta perioodi ei ole sest asjal on alati kaks poolt ja igas halvas on ka midagi head,isegi surma puhul. Üldiselt jah läheb mu elu edasi,suudan keerata uue lehe 24 tunniga

Kas joomini ei tee asja hullemaks? Ma ei halvusta sind ega midagi, lihtsalt kuna ma ise ei joo, siis kõrvalt olen vaadanud neid kes mured pudelisse uputavad. minuarust läheb neil alati hullemaks. alkohol ju tugevdab olemasolevaid emotsioone.

Esialgu see joomine nagu lükkab ja lükkab neid emotsioone edasi. Ei ole aega sellele mõelda kui pidevalt kreenis ollakse,kuid ükspäev tuleb end käsile võtta ja reaalsusele silma vaadata ja ega siis tõesti ei ole parem.

Nagu ühes lauluski oli " Siiski ma arvan ,et uni on magusam.. siiski ma arvan ,et uni on magusam. Siiki ma arvan ,et magades peegeldub naer." Täpselt samamoodi proovin ma enda halbadest tunnetest magades lahti saada. Naljakas, aga kui ongi selline aeg mu elus olnud , kus on raske lahkuminek või on suhe, mida ma ei suuda lõpetada ja mis masendab mind ,siis mul ongi väsimus peal koguaeg ja ma magan. Proovin magades ignoreerida neid halbu mõtteid ja piinavaid tundeid.