EEVA naistekas

Mis teeb inimese meeldivaks? Mis teeb inimese ebameeldivaks? Kuidas suhtute ebameeldivatesse ning meeldivatesse inimestesse? Mida tähendab teie jaoks meeldiv inimene? Kõik selle teemaga seostuv.

Ma tahan olla tolerantne, aga alati ei õnnestu. Ma ei oska öelda ka, miks mõni inimene ebameeldiv tundub.. Aga on näiteks inimene, kes mulle midagi teinud pole, ma tean teda enam kui pool oma elu, me oleme rääkinud jne jne ja nüüd me sattusime ühte kooli õppima.. aga näed, igakord kui ma teda näen, mulle tuleb meelde, et ta tundub mulle ebameeldiv. Ma võin ju niiväga tahta olla mõistev, aga on ka teisi temasuguseid, kes lihtsalt .. on ebameeldivad ja ma ei oska seda seletada miks.


Aga meeldiv inimene on eelkõige siiras, ikkagi tema ise ning mõistusega/analüüsivõimega. Mina olen aus, ja tegelikult on väga läbinähtav kui keegi teine seda ei ole. (Näiteks selline kekutamine ja itsitamine mulle ei istu, samuti virisemine.) Ma ei teagi, kas ebameeldivatel inimestel minu jaoks need esimesed/head omadused (siirus, mõistus, ausus) siis puuduvad..vb niipidi tulebki alles mõtlema hakata.

Olen Havanaga nõus. Meeldiv inimene on siiras.
Ebameeldivad on üleolevad inimesed. Sellised, kelle käitumisele või sõnadele pole midagi ette heita, väliselt on nagu kõik korras, aga on tunda nende üleolevust. Ja ma ei pea silmas ülimalt enesekindlat inimest. Enesekindluse ja üleoleval suhtumisel on suur vahe. Samuti apaatsed inimesed ei sümpatiseeri mulle.

Mulle ei meeldi ülevoolavad inimesed. Võib-olla seepärast, et neid on vähe ja eestlastele pole see omane. Ma arvan, et inimesel peab mingi kriitikameel olema nii enda kui ümbritseva suhtes, seepärast mulle ei meeldigi inimesed, kes alati iga nalja peale naeravad. See näitab, nagu neil poleks mingit filtrit ees ja jätab üpris napaka mulje. Igatahes sellised pisiasjad häirivad.
Meeldival inimesel peab olema iseloom. Näiteks ei salli ma oma klassiõe-pinginaabri puhul seda joont, et tuleb mulle kurtma, kuidas ei taha kuskil osaleda või muud taolist. No kallis inimene, ütle siis, et ei taha ja ära püüa alati kõigile meelejärele olla. Ma ei ütleks, et ta ebameeldiv mulle on. Mitte täielikult, kuid siiski on tal neid omadusi nii palju, mis mind häirivad. Näiteks selline enesehuumori puudumine. Seltskonnas ikka ju visatakse üksteise üle nalja, just lõbusalt, mitte paha pärast. Ta võtab seda igatahes nii tõsiselt ja läheb trotsi täis.

Minu jaoks on ebameeldiv inimene selline, kes oma kehakeelega ja hääletooniga näitab välja oma ülbust ja üleolekut teistest. Mul tööjuures üks selline on, nagu tõrv meepotis.

Esimene asi - ma ei suuda suhelda võltsi ja/või kahepalgelise inimesega. Umbes, et teatud seltskonnas täiega esineb või nagu mul üks tuttav on täpselt selline, et ütleb, oii tsauu, tead sa oled mulle ikka nii kallis ja siis pöörab ringi ja ütleb teistele, et ta on ikka nii nõme ja vastik ja mida kõike veel.
Teine asi - pealiskaudsus. Vihkan seda, kui otsustatakse ainult välimuse põhjal. Umbes et vaatab peale ja ütleb, et sellisega ei tahagi üldse suhelda.
Kui üks neist kahest, või siis mõlemad, ühes inimeses leiab, siis ei suuda ma inimesega suhelda. Kahjuks esineb mõlemat, eriti viimast, väga palju ka minu tutvusringkonnas. Minu arvates on need mõlemad omadused ühed jubedaimad asjad inimese juures üldse !

Olen eelnevatega nõus, aga minu esimene mõte oli kohe Kodu keset linna seebikast tegelane Renee.. No temal on küll kõik ebameeldiva inimese omadused.


Lisaks ei meeldi mulle meeleheitlikud ja otsustusvõimetud inimesed.. näiteks "Oh ma ei tea mida selga panna.. mis sa paned? okei, ma panen ka selle." Igal inimesel peaks olema isikupära.

Meeldiv inimene nagu eelpool mainitud on siiras, aus. Samas meeldiv inimene hoolitseb enda eest, ta on enesekindel, sõbralik. Oskab avaldada oma arvamust, seal kus vaja.


Ebameeldiv on ülbe, ennasttäis. Nt helistasin haiglasse, et aega kinni panna arsti juurde, ja see registratuuris töötav naine oli tõsiselt ülbe, mille peale ma läksin niivõrd keema, et ajasin kõik sassi, mis ma tahtsin öelda. Kokkuvõttes ma lihtsalt viskasin toru hargile. Ma lähen tõsiselt pöördesse, kui nt müüjad ( maximas ja säästus kohtab neid tihti) ei oska isegi aitäh või tere öelda. Endamisi mõtlen koguaeg,et nüüd lähen ja kirjutan kaebuse. aga jah sinnamaani pole asi jõudnud. Kuid meeldiva inimese juures on hea olla, ja tahad temaga suhelda veel, ja lihtsalt kuulata, mis tal öelda on

Nimetan omadusi, mis mulle inimeste puhul üldjuhul ei meeldi. Mõne selle omaduse esinemine ei tee inimest kohe ebameeldivaks, kuid võib olla lihtsalt häiriv.
- Igatahes ei meeldi mulle liiga kinnine iseloom. Minu sõbrannad peavad kindlasti sellised olema, kellega saab kõigest rääkida. Liiga kinniseks pean ma näiteks oma endist toakaaslast, kellega olime üle aasta ühes ühikatoas, kuid meie jutud oli peamiselt vaid kooliteemadel, kuigi küsides ta ikka rääkis midagi muud ka.
- Siis tean mõnda, kes on mõtlevad asju välja, et end huvitavaks teha. Minu silmis on see lihtsalt hale ja pikalt ma nendega koos viibida ei ole suutnud.
- Teiste (avalik) mõnitamine. Mul on kohutavalt piinlik, kui keegi on hakanud kellegi üle avalikult naerma või konkreetselt mölisema tema riietuse või mis iganes asja kallal.
- Samuti ei meeldi mulle üliflegmaatilised ning samas ka totaalsed aktivistid, kes pudeliski paigal ei püsi. Flegmaatilised inimesed lihtsalt häirivad mind nii kohutavalt, kasvõi tänavapildis. Ning isegi nende silmade pilgutamine on aeglasem kui teistel!
- Emotsioonide mitte väljanäitamine. Mulle meeldivad emotsionaalsemad inimesed, kes naeravad kui nad on rõõmsad, kes nutavad kui on väga kurvad ning muu selline. Imelik, kui ma tean inimest juba aastaid ja ma pole teda isegi kordagi vihasena näinud, sest ta hoiab kõik endasse.
- Kahepalgelisus. Kui inimene tõesti ei meeldi, hoia eemale või lihtsalt säilita viisakus. Ei ole vaja näidelda, et oi musi-kalli, ja siis eemale minnes paneb klatši.
- Ebaviisakus. Tutvusringkonnas vist selliseid inimesi pole. Kuid teenindajad on sellessuhtes küll häirivad. Tavaliselt rõhutan siis ise, et "Aitäh!".
- Nõmedate naljade tegemine, mis panevad teised inimesed ebamugavasse olukorda.
- Hilinemine. Ma totaalselt vihkan kellegi järele ootamist, kui mulle on lubatud näiteks järele tulla või siis on lepitud kokku, et lähme kell 21 välja. No helista siis, kui hiljaks jääd või ära luba nii vara tulla, kui arvad, et ei jõua.

Saye tõi välja emotsioonide mitteväljanäitamise. Samas häirib inimeste puhul mind teine äärmus - kui näidatakse igast küljest välja, et midagi on kehvasti. Hea näitena mu klassiõde, kelle mõnekuune suhe lendas laiali. Mis kuradi pärast on vaja seda esiteks Internetis kõikjal kuulutada? Teiseks, mis kuradi pärast on vaja järgmine päev tulla kooli, juuksed sassis, silmad punased ja seljas nii lohvakad riided kui võimalik ja ringi käia nagu kummitus? Istu kodus siis, kui nii kehv olla on. Ja kui tahad kooli tulla, siis tee ennast vähemalt korda, mitte ära haletse ennast nii silmnähtavalt, et teistel hakkab juba paha.
Miski müstilisus peab inimesel olema, ei salli selliseid lahtiseid raamatuid.

Mulle meeldivad rõõmsad inimesed. Sellised, kellega on tore koos olla, nad ei hala pidevalt mis kõik hädad neil on jne. Ja ma ei oskagi öelda millised inimesed meeldivad, siirad ja ausad inimesed ehk.. Mõni inimene lihtsalt ei meeldi mulle, ma ei oska seda seletada, miks, aga ta lihtsalt ei meeldi. Ning muidugi pole just eriti meeltmööda ka eelnevalt mainitud omadused, nt üleolev suhtumine, kahepalgelisus. Kuid üldjuhul on nii, et juba esimesest kohtumisest ma saan aru, kas ta meeldib mulle või ei. Olek ja kõneviis juba näitab suhteliselt palju. Samas ma ei põlga neid kohe ära, kes esialgu sümpaatsed ei tundu. Kes teab, ega paljud inimesed ei näitagi kohe oma tõelist iseloomu.

Positiivsed, aga samas ka emotsionaalsed inimesed meeldivad mulle. Kui ikka iga asja peale halama hakatakse jne, viskab ka lõpuks üle, aga samas selline liigne sissepoole elamine ei ole ka hea. Lisaks ei meeldi mulle inimesed, kes kogu aeg räägivad kui koledad, saamatud jne nad on. Nad kohe nagu kerjavad komplimente. No mõtet on mul aastast aastasse rääkida et "Ei, sa oled väga ilus ja andekas," kui inimene mind ise kuulda ei võta??? Ma saan aru, et kõigil on asju mis enda juures ei meeldi, aga jubedalt häirib kui nendest kõva häälega kuskile rääkima minnakse, ning seda pidevalt. Ja inimesed, kes lihtsalt ei lase end aidata.... Kurdavad kogu aeg, siis kui abi pakutakse on suht iga kord et "oi ma ei tea, nii ikka ei saa" jms. No jumaluke, ma saan aru jah et igalt ühelt ja igal ajal ei saa ka nüüd abi vastu võtta, aga kui tõesti vaja on, siis miks on vaja lolli mängida? Ning muidugi inimesed, kes reedavad oma sõpru ja lähedasi ning kes ei pea lubadusi, selliseid jälestan ma kohe eriti.


Ma hindan inimestes oskust enda üle naerda. Ikka ju tögatakse seltskonnas teineteist jne, ja see on nii tüütu kui keegi kohe raskelt südamesse võtab asja, kuigi asi ei pruugigi seda väärt olla, et ilgelt solvuda ja terve päev sp mossitada. Isegi olen enda üle nalja visanud ja ei solvu, kui keegi minu kulul nalja teeb. Paraku selliseid inimesi on mu seltskonnas vähe kellega saab nii vabalt suhelda. Paljudega ma pean lihtsalt ülihoolikalt sõnu valima, et nad ei pahandaks mu öeldu peale või midagi.

Lühidalt võin ma öelda, et need, kes mulle ei meeldi on nö glamuuritarid. Need on need inimesed, kes astuvad uksest sisse ja sa pead neid kohe märkama ja kuulma, nad peavad saama endale sinu meeste tähelepanu ja neid võib näha igal peol, igal pildil nt kaks sõrme püsti, suu krussis, roosa karvane sall kaelas ja ise südamest rahul endaga. Mina olen selliste naiste suurim vaenlane, kuna nagu olen aru saanud, olen nende juuresolekul üsna terava keelega. Minu tutvusringkonnas on selliseid päris palju ja reeglina on mõned neist pidanud kasulikumaks minust eemale hoida. Need naised reeglina sädistavad lauas päris palju, jutt enamasti on üsna ajuvaba ja flirt käib alati asjaga kaasas.. Üks isend käib alati ringi, õllepudel näpus ja lennutab kergekäeliselt sõnu. Sageli on nad väga ensekesksed ja ei viitsi süveneda teiste inimeste juttu. Hästi on neis see, et nad on küllaltki ensekindlad ja sõltumatud - enamasti ka vallalised ja õnnelikud selle üle. Mina olen selliste naiste vastand - küllaltki napisõnaline. Viimane kord kui mulle selline naine vastas istus, ma tegin terava märkuse, mida tõepoolest kogemata kuulsid kõik. Tema kättemaks vist oli teist laadi - ma ei tea siiani, mida ta minu mehele minust rääkis või mida ta suitsunurgas üritas.

Meeldiv inimene minujaoks on seel ,kellega on võimalik rääkida kõigest.. Samas kes teab, kust jookseb piir-mis on isiklik(need teemad jääksid alguses välja) mis on lubatud. Lisaks olen tähele pannud ,et mulle meeldivad eneskindlad inimesed, kellel on olnud vägagi kirju minevik,sageli mitte roosiline, kes on iseseisvad ja kellel on siht silme ees.Keda ei häiri must huumor ega solvu vägagi teravate ütluste peale.
Ka mina olen üsna terava keelega, nagu Havana-gi( palju on tekkinud probleeme mu sõnakasutuse ja otsekohesuse pärast), samas suudan ma rääkida-ajada mulli-mittemillesti.. samas mingil hetkel mul saab sellest küllalt ja astun minema..

Taktitunne on inimeste juures ka tohutult oluline ja see et lollimängimine osatakse õigel ajal lõpetada. Näiteks ei meeldi mulle need jubedad libekeelsed mehed, kes muudkui ajavad seda ila suust välja ja ära ei lõpeta ka siis, kui mitu korda öelda.
Ei meeldi sellised, kes lipitsevad ja proovivad jumala eest kõigile meeldida.
Raske minu meele järele olla, kuna üldiselt olen inimeste suhtes väga kriitiline.

Minu jaoks teeb meeldivaks inimese see, kui ta on rahulik ja oskab igas seltskonnas käituda, ei ole tülinorija, kuid samas väljendab oma seisukohti ning mõtteid. Minu silmis on tohutult tähtis see, et inimene oleks tema ise, tean nii mõndagi neidu, kes meie omas seltskonnas on natuke selline narr, teeb imelike nalju, nägusid ja pahatihti teeb ennast lausa lolliks. Mujal seltskonnas aga on totaalselt teine isiksus. Selline käitumine mulle ei meeldi, saan aru, et igas seltskonnas on omad standardid jne, aga minu meeles on ikka nii, et those who fake, they break.


Ei meeldi need inimesed, kes on lärmakad ja vulgaarsed, aga mis mind veel enam häirib, on see, kui inimesed liigset draamat teevad ja üle pingutavad.

Ma olen ka inimeste suhtes väga kriitiline ja võiksin vist raamatu kirjutada sellest, mis mind inimeste juures häirib. Samas ega see ei tee neid kohe ebameeldivaks, lihtsalt kohati (natuke liiga) häirivaks.
Ebameeldivad on liiga lärmakad inimesed, kes ei tea, et igal pool ei ole sobilik lällata. Tuleb osata vastavalt kohale käitumist valida.
Enda tähtsaks tegemine ei meeldi, kui iga asi, mis ta ette võtab, on üliäge ja ülisuper jne
Enda haletsemine ei meeldi. Muidugi on see teatud hetkedel lubatud, aga kui mõni iga asja peale ütleb, et oi ta elul pole mõtet, sest kukkus eksamist läbi, siis no appi. Ma üldiselt ei viitsi sellistel juhtudel neile seda elu mõtet andma ka hakata.
Viimasel ajal häirib ühe inimese puhul minu ja teiste ülistamine. Võib-olla tahab kõigile sellega meeldida, ei tea. Aga no kõik asjad, mida ma vaatan, et pea olema niii ilusad. Absoluutselt iga kord, kui mul midagi uut on, tuleb kommentaar "oi kui ilus", absoluutselt! See on nii häiriv.
Samamoodi ei meeldi enda maha tegemine selleks, et teised siis teda kiidaksid. Mina ei ütle kunagi inimesele midagi head, kui saan aru, et ta teeb ennast maha selleks, et teistelt häid sõnu kuulda. Või kui keegi lihtsalt loetleb asju, mida ta tegi ja on nii-nii selge, et ta tahab sellega näidata, kui tubli ja hea inimene ta on. Õõõh!
Minu arvates ei tohiks ükski normaalne inimene öelda, et ta on loll. Või siis "äh, kuidas sa nii tark oled, ma olen nii loll ikka..", issand. Ma ei ütleks kunagi, et ma olen loll.

Ma vist võingi neid asju loetlema jääda (lisaks muidugi igasugused teesklused, kahepalgelisus, kohene solvumine ja inimesed kes ei suuda ise otsustada ja sõltuvad alati kõigist teistest)

Ma olen võimeline suuremat osa iseloomuvigadest andestama, olenevalt inimesest. Kui mõni negatiivne omadus ei kaalu üle inimese üldiselt meeldivat isikut, on kõik korras.

Üks, milles ma aga mööda vaadata ei suuda, on kahepalgelisus, eriti olukordades, kui silmakirjatsejad ise oma peegelpildis viga ei näe ning teisi oma vigades süüdistavad. Sattusin hiljuti ise ühe "sõbra" klatši ohvriks, kes kõigile ühistele sõpradele mind taga rääkis, kasutades ära võimalust kui ma sel aastal kooli vahetasin. Nagu välja tuli, on ta mind aastaid vihanud ning süüdistab mind enda sõprade tema vastu ässitamises (mida ma aga kunagi üritanud pole ning tema sõbrad said temaga kuulujutu levitamiseni hästi läbi, tüliõunaks oli tüdruku enda paranoia) ja tunnistas, et on kogu selle aja lihtsalt teeselnud sõpra.

Inimestes nii pettuda on hirmus. Loodan, et enam minu teed selliste ussidega ei ristu.