EEVA naistekas

Kirjutagegi, et mida te ei julge koos oma mehe/ naisega koos olles teha:P Või kirjutage kasvõi mõned sellised asjad, mida te algul teha ei julgenud , aga nüüd julgete. Mina ei julgenud kuni aasta möödumiseni paljusid asju koos temaga teha, mai tea miks, aga ka tantsida mitte, klubis kuidagi naljakas oli.


Mina julgen oma mehega koos pm kõike teha, kuna me oleme 2,5 a koos olnud. Alates kõhutuultest kuni mai teagi milleni:D

Kuigi me oleme parajad probleemitekitajad siis see on see koht, kus ma pean küsima kas saab ennast mõne inimesega veel vabamana tunda. Üsna suhte algusest peale julgen kõike teha, justnagu oleks üksigi või kauaaegsete sõprade seas, tema tunneb ennast veel vabamana. Alguses siiski ei julgenud:

Laulda, keskendudes keelt suust välja ajada, ringi karelda, ennast surnuks irvitada mõtlemata sellele milline ma välja näen, kõdistamise käes vingerdada, üksteise "salajasi" kehaosi depileerida, jalakarvu pügada, kulme lasta kitkuda, tampoone koos ostmas käia, lärmakalt läbi poe lennata pulgakommide ja kondoomide järgi.. ja taolisi asju. Samuti ei julgenud paljudest asjadest rääkida, näiteks oli mul raske see, kui mees teadis, millal mul päevad on. Nüüd teab ta alati seda. Üldse pelgaks ma meestele rääkida paljudest naisteasjadest, teda huvitavad isegi minu kõige salajasemad nipid. Ja hommikul jooksin ma ka alati esimese asjana vannituppa, ei julenud koos ärgata.. nüüd ei hooli eriti milline pussakäära sageli olen.


Nüüd võib peaagu kõike lubada endale. Kõhutuuled ja röhatused jätaks tegelikult välja, see oleks liiga imelik.

Mina häbenesin ennast suhte alguses alasti võtta, kuidagi imelik oli.

Alguses häbenesin ma ka muidug meeletult paljusid asju, endalgi tundub hetkel veider. Praegu mõtlen samuti nagu Havana, et kas saab end kellegagi veel vabamalt tunda. Ma ei tundnud end mugavalt pesus olles tema ees, nüüd on täiesti ükskõik, kas laati või pesus, vetsus ei julgenud käia eriti mingil põhjusel, igausgused depileerimised, ammugi siis näiteks tema kehaosade depileerimine, mida nüüd vabalt teeme, mulle ei meeldinud, kui ta minuga koos minu juures ärkas siis, kui ma just minemap idin hommikul kuskile, et askeldasin ja toppisin riidesse ennast, nüüd mulle just meeldib see, alguses loomulikult ei olnud ma temaga selline hüperaktiivne nagu nüüd, ei julgenud ka kisada ja kõva häälega end piltlikult öeldes puru naerda ja niisama veidraid hääli teha, kui tuju tuleb, teda niisama järsku kas siis keset autosõitu või niisama näperdama hakata, ma ei julgenud päris alguses isegi mitte kätt püksitaskusse panna ja no et ma käiksin tema riietega vms, seda ma ka ei julgenud, nüüd aga kannana hea meleega tema riideid ja tema minu asju, samuti oli kuidgai veider koos poes käia ja no mul on palju neid imelikke asju olnud tegelt ja eks tal endal ka, aga nüüd on jumala ükskõik, hea on hoopis. Ja no muidugi see päevade asi... Nüüd ta teab alati, millal mul päevad on ja teleofnis on tal isegi märkmikus kirjas, millal mul siis nii-öelda see "vaba nädal" on.
Ja laulda ei julgenud mina ka. Oi jeerum, kui man üüd mõtlema hakkan, siis neid asju ikka täitsa jaguks, mida ma algselt kartsin, aga mis ajapikku kõik kenasti üle on läinud...
Kõhugaase ma tema juureslekul valla ei lase, see pole eriti naiselik ja mulle ei istu. Tema seda samuti ei tee, aga no kui kõht koriseb, siis naerama ja no kui vahel röhitsema võtab, siis pole ka midagi, peaasi, et nimme kumbki ei röhitseks, see oleks rõve. Nagu niisama, kui parasjagu selline teema on, siis küll. Nagu me kunagi rääkisime sellest, et kas oskame õhku alla neelata, et siis röhitseda ja nii me seal siis lasime. Naljakas oli.
Ja nilbeid jutte ma ka algul rääkida ei julgenud, mis mul parasjagu pähe tuli ja ma pean nüüd kirjutamise lõpetama, sest muidu tuleks neid asju vist liiga palju.

No rääkida ei julgenud paljudest asjadest: abielust, lastest, inimsuhetest, probleemidest perekonnas, mõndadest terviseprobleemidest, lahata üksteise sõprussuhteid, lahata oma suhet. Eks nende ületamine ole kõik ajaküsimus. Üks suurim saavutus ongi see, et me võime rääkida just abielust ja lastesaamisest täiesti ilma tagamõtteta, sest kummalgi meil neid plaane ei ole tegelikult veel.

Rääkimisega pole eriti probleeme olnud.. alguses hoidsin tagasi, aga siis sain aru, et see mõjub mu tervisele halvasti ja nüüd räägin kõigest, mis hinge peal on. Päevade osas alguses lihtsalt vihjasin.. nüüd ta saab ise aru või kui ei saa, siis ütlen

Tegemisi pole eriti häbenenud, pole vist põhjust.. Aga näiteks alasti ei tunne ma end siiamaani hästi, isegi üksinda olles mitte. Laulda ka millegipärast ei julge, ainult teistega koos. Aga tantsin-võimlen hea meelega, siis ta saab kritiseerida.

Keegi võiks selle "söenda" parandada ära. OT võib ka kustutada.

Paljuti sama, mis joanil. Päevade osas vähemalt. Sageli ei saa ta arugi, et Jaapani lipp lehvimas ka siis kui alasti ringi kalpsan või ilma pesuta neil päevil olen. Leian üldse, et see selline teema, millest ei pea mitte suure suuga rääkima.
Oma tampoonid olen ka osavalt kodus ära peitnud. Ma ei salli, kui ka teiste vannitubades terve näitus neist on
Mitte et ma kardaks, kuid tema ees ma ei lase kõhutuuli ega raseeri. Leian, et mehel pole vaja näha seda nö köögipoolt. Enamus asju suht loomulikud tegevused küll, kuid see ei tähenda, et seda peaks avalikult tegema. Tean abielupaare, kes on 20 aastat koos elanud ja ikka ei tee sellised asju üksteise läheduses.
Tunnistan, et olen neid nimetatud tegevusi eelnevates suhetes teinud, kuid enam seda viga ei korda, sest see on täielik romantika tapmine ja suhte surm. Saan aru, et üksteise seltskonnas muututakse mugavamaks, kuid mingid piirid peaksid siiski jääma.

Alguses ma ei julgenud mitte midagi teha- NAGu mitte midagi- sest olin
14, paari kuu pärast sain 15... Kõik tundus jube hirmus kui me
kuhugi kahekesi jäime- isegi rahvast täis pargis vms kohas Aga
tasapisi on kõike tehtud... Praegu ei teagi, ei tulegi midagi pähe mida
ei julge teha... pigem mida ei taha teha või ei meeldi teha...

Jalgu ma võin tema nähes raseerida, aga bikiinipiirkonna raseerimise puhul (sealt päris alt siis, sest seal ma ju epilaatoriga ei käi) mõtlen samuti, et midagi võiks mulle endale ka jääda ning kõike ei ole tal vaja ju näha. Ja veel asi, mis võiks ka alatiseks minule jääda, on tualetis käimine. Et kui me hommikul koos duši alla läheme, siis oma muud vajadused tahaks enne või pärast üksinda ära ajada. Ma ei tea, kas nüüd häbeneksin otseselt ja ilmselt ei oleks ka tal selle vastu nüüd otseselt midagi, aga lihtsalt ma leian, et see on tegevus, mis võiks meie mõlema puhul ikka ainult iseendale jääda.

Ma arvan ka, et see nn köögipool võiks ikka igaühele endale jääda... wc-s käimine, pesemine, meikimine, raseerimine.. misiganes. Isegi riietumine mõnikord. Mulle tundub, et niimoodi võib tõesti suhet värskena hoida, sest kõike teades pole ju huvitav enam. See on ka üks põhjus, miks ma eelistan eraldi voodis magada.. 

Eraldi voodis magamine ei saaks minu puhul mittekuidagi kõne alla tulla. Aga näiteks tualetiskäimine mehe juuresolekul oleks küll väga vastukarva. Peseme ka ikka koos ju mõnikord.


Eks kõik oleneb mehest, on see umbes nagu sünnituse pealtvaatamisegagi, mõni mees leiab, et see võib suhte ära rikkuda?! Isegi väikeste asjadega võib olla suhtes erinev, alguses oli mul ka harjumatu palju asju. Mõne asjaga on nii, et tema nähes ei tee, aga kui ta ise teeb, siis lasku käia..

Noh see tualetis käimine jms.. ega ma otseselt vinguma ei hakka umbes et "ära nüüd vaata", aga lihtsalt kuidagi elementaarne meie mõlema jaoks, et suht ebaoluline on vaadata

Ahjaa, kui keegi ei tea, siis söanda on see sõna. Muutsin ära

Kuna ma kohutavalt pelgan pildistamist, siis näiteks mina ei taha eriti, et ta mind pildistaks. Mul nagu mingid kompleksid sellega, ennast võin pildistada ainult ise, paha, kui keegi teine seda teeb. Näiteks laulda tema kuuldes ka pelgan veidi, samas tema ikka laliseb siis, kui tuju tuleb. Ma ei teagi, kas nii väga muud on.. Kõhutuulte laskmises pole asi pelgamises, vaid pigem viisakuses. Teise juuresolekul siiski seda ei tee.

Mis teil selle laulmisega on?
Mina õnneks või kahjuks laulda ei oska, kuid teen seda siiski ja vaid temale. Kõvasti ja väga valesti Ning sellises läti-heebrea keele seguse laulu näol. Enne väike kniks, teatan oma nime ja klassi ning etteaste võib alata

Mul on lauluhäält isegi, aga jahh laulmisega ma natuke liialdasin, ma võin laliseda natuke ja karaoket laulda, aga no näiteks niisama mööda korterit ringi jalutada ja laulda nagu tema seda teeb, ma ei suuda. Ma ei tea ju kuidas ma kõrvalt paistan.


Ja pilte ka koos üldse ei tee. Kui aus olla, siis on meist ainult paar pilti koos ja need ka eelmisest suvest minu lõpetamisest. Ja mul on selle üle hea meel, lihtsalt pole seda tüüpi, kes neid musipilte koos teeks janii ja siis neid imetleks. Üks pilt on tema onul nüüd meist, ma ei taha seda näha.

Ma alguses pelgasin koos pilte, kuna peas olid mul vaid numbrid tunnetest ülevõimul. Arvasin, et näeme välja nagu ema ja poeg.
Kahju, kuna algusaegadest pole seetõttu mitte ühtki pilti meist koos. Mingi poole aasta pealt hakkavad ja siis alguses nägingi neid pilte vaid sellisena

Täna just mehega rääkisime, et meil on nii vaba suhe, et meil pole midagi, mida teineteisega jagada ei julgeks. No wc on üks koht, mis jääb privaatseks, aga muid asju küll tema ees teha ei karda. Minu meelest see just tugevdab meie suhet, kuna me ei karda teineteisega rääkida ka kompromiteerivatest teemadest.

Mulle ka pildistamine alguses ei meeldinud. Nimelt ma ei saa aru, miks teised minust häid pilte ei saa, aga ise saan. Tema tegi eriti koledaid pilte Aga kuna ta selgitas, et kui üldse ei pildista, siis heade piltide saamise võimalus on null, siis nüüd lasen ikka teha, aga püüan mitte poseerida, vaid lihtsalt loomulik olla, liigutada jne. Häid pilte pole sellegipoolest saanud

Mina ka enda meelest ikka täitsa laulan, aga siiski alguses ei meeldinud laulda, ei julgenud vms. Autos muidu ikka tulevad tal alati laulud, mille sõnu ma ju tean ja alati ümisen kaasa, aga siis kuidgai ei julgenud, aga nüüd on täiesti suva. Ja vahel niisama lorised ja kõvasti ja valesti laulda on lihtsalt mõnus, seda teen ka hea meelega ja tema naerab. Aga üldiselt on ta harjunud sellega, et kui ma koristan või süüa teen vms, siis ikka ümisen, nüüd ma ei saa enam isegi aru, kui seda teen.
Ja me oleme ka mitmeid korda rääkinud sellest, et kuidas alguses oli ja kuidas me nüüd nii vabad kuidagi oleme, et ei pelga millestki rääkida ega midagi teha koos.