EEVA naistekas

Tere!


Mul on muidu üldiselt emaga head suhted, saame kõigest rääkida jne, kuid kui teema läheb minu riietele või kosmeetikale, läheb ta närvi. Ma ei saa aru, kas tal on rahast kahju või mida teie arvate? Ma ei palu üldse tihti midagi, aga ma ei saa ju enam midagi teha kui mul viimane korralik rinnahoidja hakkab ka räbalaks minema. Kuidas talle selgitada, et ka mina vajan riideid ja muid minuealisele vajalikke tarbeid, ilma, et ta ärrituks? Muid probleeme meie vahel nagu ei olegi.

Mu ema teenib mingi alla keskmise ja ma mul poleks pooli asju, kui ise poleks muid lahendusi leidnud. Teenisin ise raha, vot... Muidu ma poleks omale saanud lubada igast kosmeetikat mida mul vaja oli (jumestuskreem põhiliselt), riided jne. Elasin üsna nö luksuslikult... Aga nüüd olen jälle madalseisus, kuna suveks ei õnnestu mul kunagi tööd leida Aga ma soovitan sul emaga rääkida, ehk ta räägib sulle, mis teda ses suhtes vaevab. Kuidas teil muidu rahaga on?

Täiesti normaalne palk on emal. Isegi palgapäeval või natuke hiljem kui arved ja asjad makstud, räägib tema et tal ei ole raha. Asi ei ole selles, et mul peaks kapp riietest üle ajama, kuid lihtsalt teatud elementaarseid asju ta ei taha osta. Mul ei ole dresse, ainus paar teksaseid on ka kulunud juba veits jms. Kui ma ta suure hädaga poodi saan, siis ta ikka midagi ostab ja ostab ilusaid riideid, kuid kahjuks needki ju kuluvad aja jooksul kui ma pean pidevalt neid samu riideid kandma. Eriti hull on pesupoodides käia. Ta koos minuga olles lausa väldib neid.

Oi, ma tean, mida sa tunned. Nüüd olen mina hoopis loobunud talle ütlemast, et midagi oleks vaja.. Viimasel ajal ma üldse nagu kardaks talt raha küsida või öelda, et tahaksin midagi, ma ei kannata seda nägu, mille ta ette teeb sii. Kui kuhugi on vaja minna, siis seisan nõutu näoga kapi ees ja küsin talt, et huvitav, mida ma selga panen. Seepeale tuleb ütleb, et "jaa, õigus, sul on seda, teist ja kolmandat vaja", aga kui riidepoodi lähme, siis krimpsutab nina ja ütleb, et ehk teine kord, seekord pole raha ja eks neid teisi kordi ole teada.. Siis omaette unistangi vahel, et oi tahaks seda ja selline asi võiks ka olemas olla, aga mis teha.. Saan ainult seda, mis on hädavajalik.

Vanaemaga või mõne tädiga ei anna rääkida, et oleks nagu vaja sjukest asja, vast nii elementaarse asja nad ikka ostaks. Ja teine asi on tööle minna suveks. Ja nipp, et uued riided säiliksid kauem on pesta neid käsitsi mitte masinas.

Aga äkki teed sa ise sääsest elevandi? Ehk näeb ema pesu pestes, et sul kõik asjad korras ja sa tahad lihtsalt uusi asju niisama. Ma ei süüdista sind, ma tahan ka uusi asju väga tihti Aga ise ei taha eriti teadvustada endale, et ega mul neid siiski hetkel vaja pole.

Mul on ka sama asi. Raha ka küsida ei taha, olen ju peaaegu täiskasvanu... Mõned asjad olen oma raha eest ostnud, olen ka sünnipäevaks saanud riideesemeid või kingad. Samas, kas inimene vajab ikka 5 paari pükse ja miljonit särki. Vist mitte.

<span style="font-weight: bold;">Aga ütlegi talle, et asi ole üldse nii nagu ta ehk arvab. Ütle talle, et sul ei ole naiste seas tüüpilist pole-midagi-selga-panna sündroomi, aga sul on vaja uusi asju, kuna aastaid samade riietega käimine ei ole sinu meelest normaalne ja teatud esemeid (nt rinnahoidja) peabki olema rohkem, kui vaid kaks paari nt. Riided ju kuluvad ära, pluss veel fakt, et inimesed hakkavad imelikult vaatama, kui koguaeg vanade riietega käid, pealegi on endal nõme - igaüks ihkab vaheldust ja uusi asi, pealegi tahab noor inimene olla kasvõi natukenegi trendikas. Sellest peaks su ema ometi aru saama. Ütle talle, et sa ei nõua palju, aga elementaarseid asju võiks siiski võimaldada.
</span>

Ma muidu olen ikka enda raha eest ka ostnud, kuid ma ei saanud see aasta tööd ning lisaks ega selle enda nö palga eest midagi väga suurt paraku osta ei anna. Tegelikult minu arvates ta siiski võiks suve alguses, nüüd kus ilusad ilmad on, mulle ikka natukene raha anda, et ma saaks osta kasvõi seeliku või midagi. Teksad juba katki kulunud ning palavate ilmadega ei tahaks väga paksult käia ka. See käsitsi pesemise nipp on hea küll jah, aga ega see ei vähenda neid ebameeldivaid komentaare, et a la kas sul ei ole raha, et rohkem riideid osta. Ma vajagi 5 paari teksaseid, aga mul ei ole ühtki korralikku enam. Vat oleks mul veel 5 paari teksaseid ja miljon särki, siis vast neid komentaare ei tuleks ka Lihtsalt asi on juba enesetundes, ebameeldiv on esiteks teiste ees ja endalgi. Asi ongi selles, et ta läheb kohe teise tuppa, hakkab karjuma, teeb nägusid jne. Kui me lõpuks poes oleme ja ma midagi natukenegi kvaliteetsemat või kallimat vaatan, teeb tema nägusid ja jookseb poest välja, samas need odavad kipuvad kergemini kuluma. Lihtsalt ma näen võrdlust teiste inimestega, koolikaaslastega näiteks. Neil on pidevalt riided vahetatud, mitu paari pükse, kingi jne. Lisaks on ema kinni minu nö kasvuperioodis, kus pidevalt asjad väikseks jäid ja oli vaja proovida erinevaid suuruseid, nüüd pole juba pool aastat väga palju kasvanud kuid tema hakkab ikka rääkima, et ah ma ei viitsi sinuga neid proovida seal, nii kaua läheb. Eriti jube on pesupoodides. Üks kord oli tõesti selline lugu, et istusime ligi tund seal ja otsisime sobivaid suurusi, kuid enam ju ei ole vaja - sobiv suurus teada. Muidu on ta väga mõistlik, aga elementaarsed asjad nagu riided on talle väga vastu teema. Ma tahaksin teada, kas seda tema arvamust vm kuidagi muuta ei saa? On ehk kellegil siit sama olukord kunagi nooremas eas ette tulnud? Mida tegite?

Aga äkki on ikka võimalus kuhugi suveks tööle saada? Vahel ei saagi loota jääda kellelegi teisele, ainult iseendale, kõige kindlam viis.. Kui ei saa tööd, siis lihtsalt mine ja ütle et sul on vaja poes käia, ja räägi nii nagu on. Muud ei oskagi soovitada.

Pesu ja jalanõud on muidugi asi, mis peaks olema kvaliteetsed ja mida peaks ostma tavapoodidest.
Aga kallid kaasnoored - avage oma silmad! Kaltsukatest leiab väga kihvte ja stiilseid, kulumata asju. Ma pole mitu kuud tavapoest midagi ostnud.

Nipp on veel see, et otsi endale tahetud asi välja ja siis maini emale a'la "leidsin endale seeliku sealt poest, maksab ..... ". Äkki teda häiribki see poes ringi käimine ja otsimine.

No minu emaga oli alati nii, et raha ta mulle ei andnud. Sain asju ainult pärast pikka pinnimist ja hästi käitumist - ainult siis kui tema poes kaasas oli. Eriti hästi ta kunagi kvaliteetsematesse riietesse ei suhtunud.. pluusi eest võis maksimaalselt välja käia 150 ja pükste eest 200. Jah, kui ma oli noorem olid hinnad odavamad küll, aga see raha oli väike sellegipoolest. Ja teinekord ostis ta ise ka mulle sünnipäevaks või jõuludeks mõne riideeseme, mida ma eales selga poleks pannud - sest ma oli nii pisikest kasvu ja ta uskus, et need lasteriided ongi mulle tehtud. Nüüd on poodides ka naisteriideid rohkem 32 suuruses - siis kui mul enam neid vaja ei lähe. Aga mul olid sünnipäevad, kui sain vanematelt natuke raha, natuke sugulastelt.. vb jõulude ajaks kinkis ka vanaema mõne kaubamaja kinkekaardi ja heade hinnete eest andis paarsada krooni suveks. Üsna varakult läksin tööle ka - nii 12 aastaselt. Ja saab nende emadega hakkama küll. Ega ta siis ei ostnud omalegi riideid, nüüd on ilusamaid riideid ise ka hindama vist hakanud.

Mina ostsin oma taskuraha eest sageli vahetunnis kaltsukast riideid- süüa sain niigi koolis tasuta ja poenänn mind ei tõmmanud.

just, ka minagi avastasin hiljuti, et kaltsukatest leiab vägagi häid asju ning väga heade hindadega. Muidugi Humana ei ole minu arust hea kaltsukas aga kui otsida siis nurkade vms leiab päris häid kaltsukaid. Ning sa ju ei pea mainima sõpradele, et see on kaltsukast ostetud.


Minu emal on pigem see mure, et ta ei ole kursis tänapäeva hindadega normaalne on tema jaoks kallis ning odav on tema jaoks normaalne. nt teksased on ju 500-600 paremad isegi kallimad, kuid tema jaoks oleks max hind 400.-. aga mina käin ringi ja hoian silmad lahti ning kui mõni hea leid jääb silma siis kindlasti kasutan juhust ja räägin emale, et näed mis ma leidsin ja vahest näkkab ka

firmakaid ostab mu ema second handist. nt sain täiesti korralikud nike'i tossud 150 krooniga. samuti olen sealt ostnud omale mitu tutikat speedo trikood, siiamaani peavad vastu (ja mul on neid vaja, kuna käin ujumistrennis). kallimate asjade jaoks kogun raha, palun sünnipäevaks ja jõuludeks raha kinkida või otsin suveks tööd. seegi suvi sai kohe peale kooli tööle mindud, ennustan vähemalt 2000.- tasu.
tagasi teemasse, moosi oma ema. tee ta tuttavaks kaltsukatega, sest sealt võib leida igasuguseid huvitavaid asju. ja vahel võib emale tulla ka helde hetk, kus ta sulle midagi kallist ostab.

Mul on endal pigem vastupidi st. et mu ema sunnib mind endale uusi riideid ostma, aga nagu ma olen, siis midagi ma ei leia. Mulle lihtsalt ei meeldi poes ükski asi ning see on omamoodi piin, kuigi ma tean, et asi on puhtalt minus eneses kinni.


Aga kas elad oma emaga kahekesi? Võib-olla on tal tõesti rasked ajad, masu ju peal siiski. Näiteks praegu on enamustes poodides lõpumüügid ja soodukad, mine lähipäevil poodi ja ma olen kindel, et leiad midagi, mis sulle meeldib soodsa hinnaga. Ütle emale, et soodukate ajal võib palju häid ja soodsaid asju leida, ehk aitab?

Meie pere rahaseis on alati olnud keskmine, puudust pole olnud. Aga siiski, kui olin noorem, ei ostnud ema mulle riideid eriti. Põhjus oli selles, et kasvuiga ja et riietele pole mõtet nii palju kulutada. Nüüd saan sellest aru, aga siiski oleks võinud olla nt üks peopluus rohkem ja teisigi asju. Sõbrannad said küll palju riideid ja asju samal ajal, kui mina kandsin oma vanu. Kui sain vanemaks, läksin tööle ja võrreldes sellega, et varem oli mõni topp, paar teksaseid, 1 kott jne, on minu asjade kogus kasvanud. Praegu poel tööd, aga püüan olemasolevate asjadega hakkama saada ja vahel mõned uued soetada, just allahindlused on mu sõbrad. Aga kunagi ei lähe poodi ja ei osta mõttetuid asju, alati on valmis mõeldus, mida vaja on. Nüüd ostab ema ka sagedamini ja firmakamaid asju, sest oeln vanem ja oskan asjadega paremini ka ümber käia, samuti on kasv täis saanud.

Mul oli täpselt sama lugu veel paar aastat tagasi, aga nüüd on ta hakanud aru saama, et hinnad ei saa ju 20 aastat järjest samal tasemel seista ja praegused poehinnad on enamvähem OK tema jaoks.


Mina pole elusees emalt n-ö shoppamiseks raha saanud, et võta ja osta, mida tahad. Alati olen pidanud ütlema, et mul on vaja nt. teksaseid ja ma nägin, et nt. pta-s on allahindlus, siis saan raha vajaliku asja ostmiseks. Samas kui emaga koos poodi minna, siis satume tihti rohkem hoogu ja ostame tavaliselt ikka rohkem asju kui plaanitud. Selle jutu järgi võib tunduda küll, et mu elu on lust ja lillepidu, kuid tegelikult on selline asi toiminud alles paar viimast aastat. Varem ei saanud ma pea kunagi midagi, alati ütles ema poes, et raha ei ole või lihtsalt, et mul pole seda asja vaja. Nii ta siis ostiski tihtilugu ise oma äranägemise järgi mulle tõesti hädavajalikke asju või läksime koos mõnd konkreetset eset otsima, mingit spontaanset ostu ei olnud kunagi. Samas on asi tegelikult ilmselt selles, et emal käis endal ühel hetkel lihtsalt mingi klõps ära, sest varem ei ostnud ta endalegi pea kunagi midagi. Klassiõdedest olen aga alati natuke kui mitte just kehvemini, siis odavamalt riides käinud, sest mul ei tule mõttessegi emalt nt 800.- maksvaid teksaseid paluda, alati vaatan ikka allahindluseid ja võimalikult odavaid, kuid siiski kvaliteetseid asju.

Siin juba mainitud second hand'is tuhlamine on ilmselt parim soovitus. Mul on üks sõbranna, kel julgelt 95% riietest pärineb vaid erinevatest sekkaritest ning rõivaste välimuse puhul ei suudaks ma seda küll eales arvata. Otsi, kindlasti leiad midagi. Lisaks on praegusel ajal ju nii palju kõikvõimalikke allahindlusi, et isegi über-firmapoodidest saab üliodavalt riided kätte. Võid ju alati viidata kvaliteedile, näidata, kui palju hinnas võidad, seletada, et ei taha eakaaslastest erineda jne. Su ema on ka noor olnud, peaks ju mõistma.

Pesu osas on muidugi kurb, et ema nii mõistmatu on. Aga uuri, ehk on ta nõus kas või mõnest postimüügikataloogist järelmaksuga tellima - nii kujuneb igakuine summa ju nt pesu puhul üpris pisikeseks.

Suurt rõhku pööra kindlasti riiete hooldamisele. Minul ei ole eales ükski riideese pelgalt pesemise tõttu värvi kaotanud/välja veninud/lihtsalt ära kulunud. Pigem jääb rõivas lõpuks lihtsalt kappi seisma, sest aastaid ei taha ju samade riietega käia. Pesen riideid eranditult vaid 40 kraadi juures ning erinevate perwollide/woollite'idega (ei tee reklaami, lihtsalt aastatepikkune kogemus).