EEVA naistekas

Mul on talle raske juba seda öelda, mis ma otsustasin.. Nöör kaela tunne tekib

Ka minul on sarnane teema, et ei paneks mind nagu üldse tähele, siis tekib mul vahepeal tunne nagu ei olekski midagi, aga lahku ka ei taha minna. Kui ma küsin, et miks sa mind ise välja ei kutsu siis vastab, et tal on kiire ja alati kutsuni mina esimesena. Nädalas näeme kenasti vähemalt 3 korda. Aga ta käib ülikoolis ka ja tal on seal raske. Algul oli see harjumatu, aga nüüd olen sellega harjunud. Vahel tuletan talle meelde, et ma pole niisama vms, siis ta tegutseb natsa rohkem. Aga ma ise näen ka et ta on natuke stressis oma ülikooliga nii, et ma ei pane seda talle väga pahaks. Kuigi vahel solvun küll kui ta mu vastu külm on vms.


Loomulikult tahaks ma seda suhte alguse sära ja liblikaid tagasi, kus me olime pea iga päev koos hommikust õhtuni (siis oli mõlemil rohkem aega ka), aga need ei tule kui neid pinksalt oodata. Nüüd olen praeguse olukorraga harjunud ja hindan seda mis meil on.



Aga sinu juurde. Ma arvan, et poisil on armumistuhin mõõda läinud ja arvab nüüd et võib vabamalt võtta. Küsi tema käest, et kas tema tahaks olla inimesega koos kes nii käitub nagu tema? Või siis suhtu temasse ka ükskõikselt vms. Ja sõprade seltskonnas te ei peagi üksteise kaelas rippuma ju. Meil on ka näiteks nii, et me ei tee musisi teiste sõprade, ei meeldi see mulle ega ka talle:D

Ei pea tõesti kaelas rippuma.. Ja ma ei ootagi temalt seda. Nii palju veel saan öelda, et paljud sõbrad on öelnud, et pole näinud veel tüdrukut, kes nii palju oma poisi egotsemist välja kannatab.

Ja ta on põhimõtteliselt koguaeg selline olnud..Pole olnud kunagi mingit armumistuhinat.

Jätaks kohe maha, mees on see, kes peab naise enesehinnangut tõstma, mitte alla suruma.

Mina lõpetaks

Mina ka

Kui 4 kuud ja juba sellised jamad ja kahlused siis ma ei tea. Natuke jääb mulje nagu Sa otsiksidki põhjuseid, et lahku minna. See mida edasi teha oleneb sellest, mida Sina suhtelt ootad. Mina olen alati tahtnud seda "tõelist asja", et kui keegi meeldib siis ikka täiega ja mina talle ka loomulikult. Kogu aeg ei pea ninapidi koos olema, aga seda tunnet, et teine hoolib saab tekitada ka muud moodi. Alguses ei peaks olema nii raske, alguses võiks olla ja ilus ja hea, elu toob niguinii hiljem neid raskuseid aina juurde.
Samas võiks mõelda ka pikemas perspektiivis, et äkki oli sul lihtsalt paha päev ja see jutt tänu sellele ka natuke depresiivsem kui tegelikult. Eks ilusat on teil kindlasti ka. Kõige parem oleks lihtsalt avameelselt rääkida, mis sind häirib ja miks. Samas see ei tohiks olla mitte monoloog vaid ikka vestlus...et tema räägib ka ja hakkab kergem, saate asjad selgemaks. Ta ei oska Su mõtteid lugeda ju, samas tuleb arvestada ka sellega, et teist inimest muuta ei saa...suunata küll, aga inimene peab ikka iseendana meeldima.

Kui 4 kuud alles ja mees räägib, et paks on siis on küll absurd ma ütlen.

Natuke OT aga Sirli, kas sina oled oma avatari pildid? Kui jah siis sa oled ju jumalasta ilusa kehaga, asi on väga kaugel paksusest. Nõme poiss tõesti ja ma jätaks ka maha. Mul saab mehega kolm aastat ja ma ei ütleks, et ma nüüd peenike olen, noh selline vormikas. Aga mulle pole kunagi mees öelnud, et sa oled paks või et söö vähem.

Mu mees ütleb: "Peaasi, et sa ise rahul oled!". Vahel siiski tahaks, et ta nina krimpsutaks, kui šoksi pugin, et siis maapeale tooks, aga ma vist siis lahmiks talle vastu jällegi, et keegi ei ütle mulle, mida ma süüa võin :evil:

Ma isegi püüan leida midagi ilusat sealt suhtest veel, ausõna. Kui ta mulle järjekordselt mingi "killu" maha paneb, siis ütlen talle, et kuule, minuga nii ei räägita eks. Siis ta ütleb mulle, et ah, ma niisama kiusan sind. Aga ta niipalju "kiusab", et ma hakkan seda juba tõsiselt võtma. Ma panen oma pea panti, et ta täna minu juurde ei tule. Antud hetkel ta ei käi tööl ka, 3x nädalas on ÕHTUTI trenn, meie vahemaa on ca 1km ja näeme, nagu oleks kaugsuhtes ja veel hulleminigi.

Tavaliselt mõtlen sellele, et võiks ju hulleminigi minna. Aga mul hetkel lihtsalt selline tunne, et ta on minuga koos lihtsalt sellepärast, et kellegiga koos olla. Võibolla ta mingi suhetesõltlane või mis iganes.

Miks sa seda järjekordset kildu ootad ja miks just see peab see viimane olema? Ja kas on ikka? Näib nagu lükkad seda tahtlikult edasi.

Lahkuminekut?

Jah või siis üldse seda ütlemist/noomimist. Isiklikult arvan, et ega seegi teda muuda.

Lükkan jah tahtlikult edasi, sest ma ei taha temast loobuda nii kergelt.

Aga mida sa siis ootad? Et ta muudab end? Mida kaugemale kõik läheb, seda raskem sul seda suhet lõpetada on. Enda heaolu pärast lõpeta see suhe, kuna usun, et tema "kiusamised" ei piirdu ainult sellega.
Ja mis puutub sellesse, et te harva kokku saate, justkui kaugsuhtes. 1km on väga väike vahemaa ja mis on siis see põhjus, et ta sinuga kokku ei saa? Käib tööl? Isegi see ei vabanda minu silmis teda välja.

Ei, ta ei käi tööl. Selles ongi probleem, miks ma teda ei mõista. Tal on kas paha olla, jalg haige trennist või ta on väsinud ja magab.

Seda ta teab ja sellepärast nii käitubki. Ning usu mind, see läheb aina hullemaks, kuna mida tal karta on- sa ei taha ju temast ilma jääda.