EEVA naistekas

Olen olnud temaga koos 4 ja pool kuud. Ma ausõna hoolin väga temast, kuigi vahel on tõesti selline tunne, et jätaks ta maha, sest ta oskab vahest olla maailma kõige tropim mees. Ma ütlen ausalt, mul on tunne, et tal on minust tegelikult lausa pohhui, kuigi ta ise ajab sõrgu vastu, et ei ole. Siiamaani pole suutnud temast loobuda, juu siis pole ta veel nii hulluks läinud. Küll aga olen mõelnud sellele ja väga palju.
Esiteks - Ta on armukade, aga minu armukadeduse puhul "Sa reageerid üle". Alati ta peab teadma, kuhu ma lähen ja kellega esiteks. Teiseks, kui ma temaga koos olen, siis ta peab ka teadma, kellega ma räägin - vahest tahab ka ise selle inimesega rääkida, kui ma ütlen, et sõbraga. Ta osad sõbrad on suht nilbete naljadega - minu kohta ta ei lase midagi teistel öelda ja ei lase ka teha midagi, mis tegelikult on mõnest küljest ju positiivne.
Teiseks - Ta kritiseerib mind. Ta on mulle öelnud näiteks, et olen paks, lausa nii, et ma vahepeal hakkasin seda ka ise uskuma.( No ausõna ma ei ole tegelikult ) .
Teiseks - Ta ei leia minu jaoks aega. Elame üksteisest ca 1km kaugusel ja näeme enamjaolt ainult nädalavahetustel. Vahest suudan ta ka nädala sees endaga koos jalutama vedada, aga seda ka mitte kauemaks kui 1 tund. Saan aru, tal on trennid ja sõbrad, aga ma ei taha olla mingi teisejärguline tema jaoks.
Kolmandaks - Ma olen talle kõikidest nendest probleemidest rääkinud, mis mul temaga on. Ta saab oma vigadest aru ja isegi vabandab, et on selline olnud. Ja jätkab samas vaimus !!
Ta ütleb mulle pidevalt, et ma olen talle väga kallis, kuigi see võib mitte nii välja paista. No kurat.. Ma tean, et ta on ennast päris palju muutnud, aga kahjuks mitte nende külgede pealt, mida ma temalt ootaksin ja millest ma talle ka rääkinud olen. Sõpradega koos olles olen ma enamjaolt(mitte küll alati) üks suur null, kellele ta võibolla tsau ütleb. Ja kui ära lähen siis ehk saan musi ka. Täna helistasin talle, ütlesin, et ta tuleks homme minu juurde. Ta ütles, et tal õhtul trenn ja et vaatame seda asja, et tal hetkel suht sitt olla. Ma isegi ei saa teda positiivselt üllatada, sest ta ei lase seda. Nagu oleks mingi barjäär ees, ta ei suuda ennast mulle avada. Teeb ka teatud määral tulevikuplaane. Kuu aja eest rääkis, et läheksin temaga näiteks aprillis kaaslaseks ühe inimese sünnipäevale, keda ma ei teagi. St. tutvustab mind, kui oma tüdrukut ka sõpradele, keda ma veel ei tunne. Oleme rääkinud ka lahkuminekust, millest ta ei taha mõeldagi( Ka mina mitte tegelikult). Kui ma temast loobuda ei suuda, siis ma tahaks vähemalt nii kaugele asja viia, et ta tahaks minuga koos olla. Et ma ei ole nii igav inimene, et kõlbab ainult siis suhelda, kui tuju on. Mida ma peaks tegema ?

Väga üksteisele vasturääkivad väited - minu jaoks liiga raske..

Tähedanb, vabandust, mitte vasturääkivad, vaid...mõtlemapanevad. St. ühest küljest sobib, teisest mitte. Tuleb aga välja, et rohkem tal neid halbu külgi. Pane oma suhte kõik plussid ja miinused paberile ja vaata, kumba rohkem tuleb. Kui miinuseid on silmnähtavalt rohkem (a' 5), siis on küll keeruline suhe ma arvan.

Ilmselgelt hoolib ta iseendast rohkem kui sinust. Vähemalt tundub nii. Selle otsuse pead ikka ise langetama- mis su sisetunne ütleb?

Mu sisetunne karjub kahte asja korraga... Nii keeruline on lihtsalt..

Armastus on teadupärast pime. Võta asja mõistusega! Vaevalt, et tema on nüüd see üks ja ainuke ja õige!

Nii võiks igaüks rääkima jääda. Näiteks hiljuti ma nägin oma sõbrannat, kes rääkis mulle, et ta kolib oma mehega kokku, rääkis et keegi pole teda veel nii õnnelikuks teinud ja paremat ei anna tahtagi. Kas siis kõik muu mis pole nii ideaalne polegi armastus? Teisest küljest ju on, takistusi on ju ikka igasuguseid - need on paratamatud. Kust maalt aga läheb piir? Kindlasti ma ajan sind veel rohkem segadusse ja kaks vastuolu veel tugevamaks. Aga minu meelest nende vastuoludega ei saavutagi enne midagi kui nad totaalselt äärmustesse viia.. st totaalselt pisarateni välja kasvõi. Samas, miks peaks keegi end piinama niimoodi, kui saaks ka lihtsamalt - loobudes? Järmine vastuolu. Meestega ongi kõik nii.. tee mis tahad.. nad jäävadki eluks ajaks väikesteks lasteks - nemad võivad lubada endale rohkem kapriise ja rohkem tähelepanu - või vähemalt nii nad arvavad. Jama on ainult nasitega, kes seda enam märkavad kui teised. Kui midagi häirib siiski, kas sa arvad, et oled temaga õnnelik? Miks peaks keegi end piinama rohkem kui ta talub? See ei ole ju armastusele omane. Aga samas, äkki see naine niiväga tahabki nii. Tegelikult ei saagi keegi sulle nõu anda.


Ainult sa ise tead mida teha.. kõige paremini

Ma ei taha loobuda proovimisest, aga mul ka paraku tunded ja ma ei leia, et vääriksin sellist suhtumist enda suhtes. Aga ma ei taha temast loobuda ka, mis muudabki selle kõik nii raskeks. Ma ei tea enam mida teha..

Oled sa õnnetu?

Mees on hakanud sind võtma kui iseenesestmõistetavalt olemasolevat inimest, sellepärast ongi tema käitumine muutunud hoolimatuks.
Väike wake-up call peaks talle elu sisse puhuma, juhul kui see veel võimalik on.

Ja mida sa selle wake-up calli all mõtled?

ma ei saa öelda, et ma olen õnnetu. Küll aga ma ei saa öelda ka, et ma olen õnnelik, sest mis inimene on õnnelik, kui ta igatseb inimest, kellega ta ju tegelikult on koos.

Ma tean, kui oleksin uuesti samas kohas, nagu mul oli, MIS IDENTNE SINU SITUATSIOONIGA, siis loobuksin kiiresti, need omadused, mis juba nii kiiresti avalduvad, aastetega vaid süvenevad ja lähevad hullemaks, käitumine muutub veel nahaalsemaks ja egoistlikumaks, õeldakse, kui märkad teatud märke kohe alguses, siis parem loobu oma närvide pärast, kui tahad elada huvitavat elu ja viriseda, et see on halb ja too, siis jää temaga, siis kindlasti teeb ta su AEG AJALT väga õnnelikuks ja päris tihti väga õnnetuks, tean seda ja julgen pea pakule panna, et usu mind, kui ei, annan loa, tule ja raiu mu pea maha sest see on tõde....jookse kui oled tark tüdruk, mitte et kui jääd temaga oleksid rumal, vaid elukogemuste himuline, sest ju siis hing ihkab seda halba läbi elada, enne kui valid selle, mis mõistus teab, et on sulle hea.

Mina olen väga lepliku iseloomuga lähedaste inimeste suhtes, ma tean et ma ei suuda kaua karmiks ja endale kindlaks jääda. Minu puhul see läbi ei läheks. Ma ei teagi ka siis sellistele naistele üldse siis sobivadki sellised mehed. Vb peaks vähe teitsuguste poole vaatama. Sa suudad karmilt oma mehele otsa vaadata ja öelda talle näiteks, "et võta ennast kokku, või ma lõpetan selle suhte ära, ja seekord ma mõtlen seda tõsiselt?"

Ma millegipärast usun, et kuukivil on 100% õigus!!!

Njaa mina olen ka ühe seesugusega koos, nüüd juba ainult selle mõttega, et me oleme juba niikaua olnud.. mis see mõni kuu veel ära ei ole.. ega ei tasu ära küll. Halvad omadused tõesti süvenevad. 4 ja pool kuud olete ainult koos olnud ja nii vähe ja juba jamad. See ei ole ilus. Ojjaaa see on hullult raske, ja mittekeegi ei kujuta seda ette, kui raske...aga sa oled veel nii noor ju.

Just, ma mõtlen ka, et oled noor ja kindlasti ilus tüdruk. Pole raske leida kedagi, kes sind ka hindaks, sest mehed peaksid teadma, et naisele "sa oled paks" öelda on üks kõige hullematest fraasidest üldse. Mina seda ei andestaks. Ma saaks aru, kui ma hakkan järsku kahtlaselt juurde võtma, et mees siis mainib.. Ma tahangi, et ta seda teeks, kuid niimoodi... Ei, see ei lähe kohe mitte. Ja pean mainima, et ma nõustun ka kuukivi jutuga. Nagu näha, on tema selle ise läbi kogenud. Mina ei ole, kuid olen näinud/kuulnud teisi, kes on. Ja nii noorena oma aega ja närve raisata selle peale? Jah, see on raske, kui sul siiski on tunded, aga kaua sa talle uusi võimalusi saad anda? Mullegi tundub, et ta võtab sind liiga iseenesestmõistetavalt.
Ma ütleks, et tee talle selgeks, kes sa oled ning mida sa tahad/ootad, kuid see oleks ilmselt mõttetu, kuna mainisid, et sellest on korduvalt räägitud ja ikka käib sama jura. Ma ütleks ka, et enese huvides oleks parem ta jätta... Võimalikult vaikselt ja rahulikult.

Ma ise nüüd mõtlesin, et ütlen talle lihtsalt ja selgelt.. "Sul on nädal aega et ennast tõestada kui palju sa minust hoolid." ja kui ta pole normaalne see aeg ka siis jätan maha, vahet pole kui raske see ka poleks - see juba näitaks, et tal täiesti ükskõik, mis mina ütlen.
Kui täiesti aus olla, siis minu tervis enam ei pea vastu - seda sõna otseses mõttes ja ma pole nii õnnelik inimene, et vajan veel ühte koormat juurde. Koos olemine peaks olema tore ju..

Olen rääkinud sel teemal ka mõne meestuttavaga. Üks neist on lausa lihtsalt huvi pärast tahtnud näha, kes see selline tropp on. Teine ütleb, et kui mina oleks tema tüdruk, siis ta ainult tahakski minuga olla. Ma olin vaba, sõbralik ja aktiivne inimene. Üha enam on hakanud esmamulje minust jääma, kui ülbest või kurvast inimesest. Mis ma ikka seal üksi pingi peal lõbutsen...Pidudel vähe teine asi, sest seal ma hakkan ennast välja elama - näiteks tantsides, siis pole ka tähelepanu sellel tema ükskõiksusel minu vastu nii palju. Siis ta on oma sõpradega ja silmanurgast aeg-ajalt jälgib, et ega ma kellegiga ei ole. Vahest, kui keegi liiga palju tähelepanu minu vastu osutab, siis tuleb juurde, on 5 minutit koos ja kaob jälle rahva sisse. Kõik teavad, et ma olen tema tüdruk, meil on kujunenud oma suhtlusringid ja keegi ei tule näppima, ega lolli juttu ajama, sest teavad, et siis "Su mees lööb maha.". Aga inimene, kellest nii räägitakse, on kuskil kadunud.

Aga kui ta selle nädalaga suudab end "tõestada" ?? Ma ütleks, et pane kohe reeglid paika ja ütle et jätad ta maha ja teiega on lõpp. Kui ta sind tagasi tahab ja igatsema hakkab vot siis tõestagu end!!!