EEVA naistekas

mul on olnud 3 lahkuminekut,neist 2 esimest olid sellised täiesti valutud mõlemale osapoolele,olime siis väga noored ja lihtsalt kasvasime lahku,eluteed läksid lahku ja sinnapaika see asi jäigi. viimane lahkuminek aga oli juba hullem,see oli siis üle kahe aasta tagasi,olin selle mehega koos pea aasta ja kõik oli päris tõsine,sest me elasime koos jne.esimene pool aastat oli kõik ok,aga siis hakkasin vaikselt tundma,et millestki on puudus. esiteks oli see mees minust 5 aastat vanem ja selline kodusistuja-igavleja tüüp. ta ei tahtnud kunagi väljas käia,sõpru tal ka eriti polnud,ta võis päevade viisi teleka ees vedeleda ja filme vahtida.algul oli mul muidugi hea meel,et selline mees,kuskil ei käi,koguaeg minuga koos kodus jne,aga ajajooksul tüütas selline pensionäri elu mind ära,hakkasin rääkima,et tahan väljas käia,lõbutseda jne,tema aga ei teinud sellest lihtsalt välja,kannatasin veel pool aastakest.vahepeal aga olin tuttavaks saanud oma praeguse mehega,käisime koos väljas jne,siis lõpuks jõudis kätte aeg,kui otsustasin sellele mehele,kellega siis elasin,ära öelda,et nüüd siis on kõik läbi ja läheme lahku. ja mis siis lahti läks...kui sinna maale oli ta olnud selline suht rahulik ja vaikne mees,siis peale seda hakkas ta mind sõimama,solvama,et olen mingi mõttetu tibi kes ei tea ise mida tahab,et jooksen siia-sinna,elan oma elu täiesti valesti ja ei jõua iial mitte kuhugi sellise suhtumisega,ta helistas ja komposteeris mu ajusid veel kuid. alati helistas algul selle jutuga,et lepime äkki ära ja võtku ma mõistus pähe,kui aga seletasin,et mul ammu uus suhe ja jätku ta mind rahule juba,siis hakkasid jälle solvangud lendama. nüüdseks ta enam ei helista ja me ei suhtle üldse,aga mõningad ühised tuttavad on ikkagi jäänud ja olen nende kaudu kuulnud,et ta ikka samasugune kodukana ja telekavahtija nagu varemgi. mingid paar naist on nagu olnud tal,aga need ka suht kähku jalga lasknud ta juurest.mulle see lahkuminek haiget ei teinud,isegi kergem hakkas kui minema sain,sest viimased kuud elasin tõesti nii,et pidev stress oli,ei tahtnud isegi koju minna,kui näiteks teised töö juures ootasid tööpäeva lõppu,et kähku koju saaks siis mina mõtlesin lausa õudusega,et jälle peab minema koju tema juurde,nädalavahetused olid päris piin.

mul on olnud juba 4 lahkuminekut. esimene neist oli suht kerge,ses mõttes et tema ytles mulle et lähme lahku ja ma vihastasin niivõrd et ytlesin et vihkan teda ja panin toru ära ja elasin oma elu edasi.raske oli üle küll saada,kuid see et ta mu nii öelda maha jättis siis see viha aitas kuidagi. teine lahkuminek oli ka suht kerge.mina saatsin pikalt.ei usaldanud teda ,kuigi ta sellest aru kunagi ei saanud ja mind süüdistas ja maha tegi (ja teeb siiani vist).kolmandaga oli kõige raskem.. kuid temaga jäime sõpradeks ja siiani saame hästi läbi.neljandaga on raske.ta tihti peale nii öelda "unustas mu" või ma ei tea kuidas seda öelda.. ei helistanud üldse mulle ega muretsenud mu pärats isegi ja mul viskas üks päev üle ja ei helistanud minagi enam talle ja nüüd ei helistagi ta enam juba 7 päeva ja ei tee väljagi ega üritagi kokku saada.. seega jah. minul on raske,kuigi olen juba üle saamas;)

Täpselt sama <span style="font-style: italic;">case</span> oli mul. Olin samuti rahul, et lõpuks üks rahulikum inimene, aga see oli liialt rahulik. Vahel võib ikka väljas käia, kasvõi söömas. Temaga seda ei juhtunud peaaegu kunagi! Tal oli ainult töö-kodu ja telekas
Ja siis ta arvas, et ma tahan rikast meest endale, kes mind muudkui välja viiks ja välja teeks. Nüüd mul põhimõtteliselt on selline, kuigi ta saab minust poole vähem palka ja käib lisaks veel tasulises koolis. Siiski maksame kordamööda ja ei lähe just miljoneid kui väljas käime. Suhe on väga <span style="font-style: italic;">fresh </span>

Mina jätsin tema maha, tema algul kassis täiega ja helistas õhtuti ja nuttis täispeaga telefoni otsas. Kui tuli kool, pidime teineteisega silmitsi seisma. Mind see ei häirinud aga kuna tema uhkus sai riivata hakkas ta mind sõimama iga asja peale ja s'tta keerama, ühesõnaga, ta varjas seda häbi kõikide roppuste taha. Aga nüüdseks on see aastane jant lõppenud ja saame normaalselt läbi. Kuigi ma tean, et see aeg mis mul temaga oli oli väga hea, sest me olime väga sarnased, vahel isegi igatsen seda. Aga mina kannatada ei saanud selles, tema oli see, kes kannatas pigem.

Mul suht sama. Oi kus tuli sõimu. Aga vot 6 kuud hiljem roinatakse välja ja nagu midagi pole juhtund

Vaiksed. Midagi hullu pole olnud, et mingi hirmus kisa vms. Koos pole kellegagi elanud, seega sellised lahkuminekuid pole olnud. Oli üks, kes oli sõna otseses mõttes veits vaimselt ebastabiilne, aga siis ma sellest aru ei saanud. Ma tasakaalustasin teda, nii sõbrad väitsid. Nüüdseks on ta vanglas igatahes ja ma ei tea, millal sealt välja saab... Me ei suhtle abosluutselt ja ega ma ausalt öeldes väga ei taha ka. Ta oli küllaltki hirmus. Kui meil ikka mingi tüli oli, siis ta suutis väga vastik olla. Noh, kui nüüd mõtlema hakkan, siis läksime lahku ja siis oli ikka küll suuuur tüli jak õik teadsid ja ta tegi kõik, et minu mainet all tirida, mis peaagu õnnestuski teatud seltskonnas ja üldse kõike. Lapsik oli. Ja siis saime jälle kokku ja teist lahkuminekut ma väga ei mäleta. Mäletan, et kui ma kellegi teisega koos olin, siis ta üritas mulle külje alla pugeda ja seletas, kuidas too mind petab jms. Selline tegelane, kellega oli nii, et kui tema poolt juttu uskuda, siis oled ikka poolega petta saanud. Üks taoline oli mul veel. Selline valetaja. Muidu tore. Mul oli temaga hea, kuigi käisime kokku-lahku kogu aeg. Siiani suhtleme ja saame läbi. Vahel tuleb ikka jutuks, kuidas tahaks veel proovida, aga umbes poolteist aastat tagasi, kui oma praeguse leidsin uuesti, ütlesin talle, et olen väsinud kogu aeg andeks andmsiest ja siis lõpuks ikka samasse kohta välja jõudmisest...
Et jah, üldjuhl midagi väääga hirmsat pole olnud, ma nii noor ka, ma arvan. Ja üldjuhul selliste tegelastega ikka suhtlen edasi. Vanglatüüp on erand muidugi.

Oeh, mina jätsin umbes nädal aega tagasi oma poisi maha, sest ma ei suutnud enam selle pikamaasuhtega leppida. ma ei tahtnud lugeda päevi, vahel isegi nädalaid, et millal me jälle näeme. Ma ei osanud talle seda kuidagi seletada, olime sellest varem ka rääkinud, aga alati oli ta meile lootust andnud, et küll me vastu peame ja see on meie suhte proovikivi jne, aga kui mu parim sõbranna ütles, et sellel ei ole tõesti mõtet enam, siis lihtsalt helistasin ja ütlesin, et ma arvan, et peaksime lahku minema. Ta küsis miks ja ma lihtsalt ei osanud midagi öelda-vaikisin. Ma kardan, et ta sai sellest valesti aru ja ütles, et okei pohhui siis ja pani kõne ära. Peale seda pole me rohkem rääkinud. Aga ma lihtsalt niiii väga igatse tema häält kuulda ja soovin, et oleksin temaga. Ma ei tea tegelikult üldse kas ma armastan teda. Ma ei teadnud seda isegi siis kui veel koos olime. Aga nüüd ma lihtsalt nii igatsen teda. Kas see on lihtsalt vajadus, et keegi mind armastaks ja minust hooliks? Ma ei tea mida teha. Ja sõbranna arvamus on mulle ka oluline. Vb tundub liiga pubekateema, aga ma tõesti ei tea kuidas edasi käituda.

Ta helistas mulle just. Ta ütles, et tal on vaja minuga rääkida ja et nii raske on tal minust üle saada. Ma ei tea mida teha, mul nagu oleks tema vastu ikkagi mingid tunded. Tõsiselt hea oli tema häält jälle kuulda.

eelmised suhted...kui neid suhteks üldse nimetada saab. aga nendega eelmistega enam läbi ei saa, ja üldse kuidagi tülgastav on. Kuid kujutan ette, kui oma praeguse tibuga peaks midagi juhtuma, siis vist isegi suitsiidsed mõtted mõlguks, tunded lihtsalt liiga tugevad...enneolematu !

Eelviimane suhe oli kõige hullem. Kolmandad isikud sekkusid ja sellest tuli hullem kui segasummasuvila. Teineteise sõnades kaheldi meeletult, surgiti veel vahelegi ja nõuti tagasi olematuid võlgu. Õnneks enam ei suhtle. Paar ühist tuttavat on veel jäänud, aga enamuse ´tuttavatest kandis ta ise maha ja üksikute käest olen kuulnud, et ta pidavat oma uue naise tuhvlialune olema. Poleks seda temast iial uskunud.

To independent: Aga proovige!

Oeh, mul on mure. mul oma poisiga enam tundeid pole (vähemasti mitte minul) aga kuna see mu esimene suurem suhe, siis ma ei oska kuidagi lahku minna. mõtlesin msn-is sellest rahulikult rääkida aga tal miskipärast ei ole netti. hetkel jääb kahjuks järele kõige hullem ja kõige valusam variant-SMS. aga mida kirjutada ja öelda? abi paluks

Neid lahkuminekuid mis olid enne kui 18 sain, ei pea üldse rääkimisväärseks. Noored ja lollid. Pubekad ja kõiketeadjad.


Esimene tõsine suhe sai lõpu poisi armukadedusest ja tõenäoliselt minu rumalusest. Kuna olen mässaja loomuga siis sain ainult hoogu juurde tema seatud piiridest. Käisin sõpradega väljas (ka meestega). Ja ükspäev mehe sõber nägi. Siis ei rääkinud mees minuga ligi nädal ja hiljem jättis maha. Põhjuseks aga hoopis see, et ta ei saa mu vanematega läbi, aga tema on perekonnainimene. Nutsin mitu nädalat. Tänaseks olen aru saanud et see mees otsib endale ikka täiuslikku tüdrukut ja tõenäoliselt jääb see tal leidmata tema seatud kõrgete parameetrite tõttu.


Teisele suhtele tegin lõpu mina. Ja selle lõpetamine võttis aega ligi pool aastat, sest ma ei suutnud endale tunnistada, millise jobu otsa olin sattunud. Ta pettis, valetas, jättis maha, murdis lubadusi ja tuli ikka ja jälle minu juurde jutuga: "ma ei suuda endale seletada miks ma nii teen ja ma ei oska ennast muuta, aga ma armastan sind nii väga". Üks päev mulle aitas, sellest päevast alates ta vihkab mind, et kuidas ma nii lihtsalt ta maha jätsin.


Hetkel, olen lahkumineku äärel. Mina läheks. Poiss ei läheks. Ütleb, et ei taha loobuda, kui koos on hea. Teeb tulevikuplaane ja läheb minu usaldamisega viimse piirini. Aga mina loobuks. Asi pole õige, ja ka põhjus on temas. Seni siis minu pikim suhe. Alles käis mulle tema juurde täieliku kolimise idee välja. Ma vaikisin. Tõenäoliselt ütlen talle, et ei taha sõltuda ja tahan endale jätta taganemistee. See tähendab siis tema jaoks suhte lõppu.

Esimene lahkuminek oli lihtsamaist lihtsam kuna ma ei armastanud poissi. Tema mind ka mitte, see oli lihtsalt üks meeldimine vms. Ja noh ta ütles et kõik on läbi, ja seda läbi MSNi. Üle sain väga hästi ja suht kiiresti ka.


Aga teine.. mhh:( Kõik oli niihea kui me koos olime, see oli täpsemalt 4.november 2008. Olime koos kuni umbes jõuludeni.. Ta jättis mu maha, läbi rate.ee. Saatis ühe kirja, kus selgitas et me suhe liiga nõrk jms. Aga tegelik põhjus oli tegelt 1 tüdruk, kellega tal läbi rate.ee oli mingi suhe vms. Siis jättis ta tema ka niiöelda maha, kuigi nad vist otseselt ei käinudki. Ja siis on nüüd mingi tšikk tal kes elab teiselpool Eestimaad. Pmst vahemaa 300 km. EDU.ee peaks ütlema sellepeale.. Aga nojah, kui tal on tunded tema vastu siis jah ei saa midagi teha.


Esimesed 1-2 nädalat peale lahkuminekut elasin üle , niiöelda normaalselt. Ei nutnud kohe, aga kui mõtlema hakkasin temast siis ikkka pisar tuli silma ja nii soovisin et koos oleksime. Ja siis mingi 3 nädalat tagasi am enam ei suutnud elada nii, Ma igatsesin teda tohutult!! Ja siiani.. Ja siis ma olin natuke joogine ja kutsusin ta välja ja siis rääkisime mingi 1-2 h. Ma rääksiin et ei saa temast üle ja armastan teda jms.. Aga temal on ju keegi teine, njah. Aga hea on selleasja juures see et ma tean et ta on varsti minuu! Ta elab pmst samas kohas v noh käib koolis siin, esmasp. reedeni. Ja veel 3 aastat. Aga jah ma ei ole veel kunagi kellegi vastu tundnud seda mida ma tema vastu tunnen, see on armastus..

Lisan juurde ühe küsimuse et mis te arvate sellistest poistest kes jätavad maha läbi tlf / interneti? Mulle jääb selline mulje siis et neil pole julgust otse naq seda teha.. Kuigi poiss on muidu julge.. aga eitea äkki ei taha haiget teha vms.

<span style="font-weight: bold;">NÕRGAD!</span> Suurelt ja punaselt.

Morgeniga nõus.

Olin siis oma vanemate juures ja siis otsustasin msni minna ja oma kallile elukaaslasele oma halvast päevast jutustada. Tema mõtles, et kuna mu peav niigi nässu on läinud, siis ta räägib ka mulle ühest ebameeldivast asjast- nimelt, et me peaksime lahku minema. Just nimelt msnis- kuna siis pidi meile mõlemile kergem olema. Mind see ei rahuldanud ja siis ma võtsingi auto ja põrutasin kell kaks öösel linna. Lahkuminekupõhjus oli, et ta on suhtest tüdinenud ja tal ei ole ole enam mu vastu tundeid. Koos olime 2 aastat. Mina armastan teda meeletult ja elan seda kohutavalt üle. Kõige hullem on see, et meil oli ilus tulevik planeeritud..lapsed ja ühist korterit. Kõigest pean loobuma. Just temaga tahan peret luua.

Meil oli see suhe juba suhteliselt jahtunud, vähemalt minu arvates. Osaliselt oli selles süüdi ka teine mees, kes mulle meeldima hakkas...ma loomulikult ei petnud oma kaaslast, aga tundsin et petan oma südant kui temaga jätkan. Siis rääkisin poisile, mis mind vaevab ja et mina enam jätkata ei saa, kuid tema hakkas loomulikult moosima ja oli eriti hea ning tore...ning ma ei suutnud temaga seda lõpparvet teha vaid jäime niiöelda pausi-le. See ka minu läbisurumisel. See paus kestis mingi paar nädalat ja mina olin sellel ajal väga külm, me praktiliselt ei näinudki. Siis hiljem tuli mingi hädine sms temalt, no niiöelda lõplik lahkuminek...see tõestas veel kord, et olin teinud õigesti ja mind jättis see külmaks, seda ma ju alguses tahtsingi. See sõnum oleks võinud ka olemata olla, aga pigem oli see tem südame rahustuseks...et kui kellegi teise kaissu poeb siis oleks niiöelda aus poiss.
Nüüd kui näeme siis räägime ikka. Halba ma temast teistele ei räägi, sest kunagi oli ta mulle kallis ja tagantjärgi laim on nõme. Kuigi imestad ikka, et mis meid küll sidus. Praktiliselt oleme võõrad.

sweetysugar, kas selle tüübi nimi algab juhuslikult "K" tähega?