EEVA naistekas

Mina küll ei mõtleks, vaid läheksin tagasi ta juurde. Tundub, et teil mõlemil on tunded teineteise vastu, siis haarake sellest kinni. Mis vahet sellel mis saab, elu on liialt lühike, et hoida end tagasi. Kui armastad siis armasta täiega, ja kui läheb ki kunagi nässu, siis on hea meenutada ilusaid hetki. Sa oled noor ja pead nautima elu ja hetke.
Edu teille, loodan, et hakate koos olema!

Ei suhtle absoluutselt või väga vähesel määral. Kui alustan uut elupeatükki kipun teise täiesti maha jätma... on see halb või on see hea, seda ma ei tea

Jaaa nüüd kohe meenus viimane lahkuminek, toimus ühel "koosviibimisel" sõbra pool, see oli suve alguses eelmisel aastal ja tõsine Drama - Drama - Drama !
Lahkuminek oli siis selle pärast, et ta pettis mind MU ENDA NÄHES mingi täiesti suvalise lehmakesega  Ise ta õigustas veel end tegu ja nimetas mind egoistiks ja kelleks iganes veel (tasub mainida, et ta oli korralikult purjus ka).
Tõsine draama oli öösel mitu tundi järjest, ma läksin täiesti segaseks - karjusin, loopisin toole, nutsin pikali maas ja peksin kõike mis kätte juhtus (see tsikk sai ka vist isegi paar hoopi ).
Mees läks siis kaineks magama. Ja mida ma näen 15 min pärast ?? -- See sama lehmake on tema kõrvale roninud!! Lasin neile juuksevahtu näkku, riiete peale ja juustesse, panin toaukse lukku ja läksin sõbraga sauna jooma ja raskest elust filosofeerima.

Ei suhelnud selle mehega mingi kaks kuud, nüüd ta vahest ikka helistab mulle, msnis räägime nii kuus korra ja linnas, kui näeme, ütleme Tsau.

Asi võib tunduda suhteliselt kerge, aga on asjaolusid miks me arvatavasti ei saaks koos olla ja tegelikult on tegu väga, väga segase looga.


Olen ka oma parima sõbrannaga sel teemal rääkinud ja selle peale ta ütles mulle, et kuna ta mind niikaua teab, siis ta näeb minust läbi.. Noh, kui aus olla, siis ma olin sel ajal nii shokeeritud, et ma isegi ei vihastanud ta peale. Nüüd kui mulle tegelikult kõik, mis toimus on kohale jõudnud ei saa ma enam nägusid teha, sest nii kaua on ju sellest möödas.


Praegusel hetkel on inimesi, kes ütlevad mulle, et ma üritaks ja on ka paar inimest, kes ütlevad, et ma ta unustaks.


Mõlemad variandid tunduvad minu jaoks ületamatuna.

Üks suhe on, mis kestab siiamaani. Ei kujutaks ette ka, mis saaks, kui peaks lahku minema

Mul on olnud 3 suhet. Esimesega suhtlen siiamaani hästi edasi. Lahku läksime ka sõpradena ja kudidagi naljkalt.Teisega oli või noh on seebiooper täielikult, siiamaani kuigi sellest on pool aastat möödas.:DJa viimasega ei suhtle enam üldse, kuigi tahaks. Lahku läksime nii, et kummalgil ei olnud ei südamevalu ega viha- täiesti tundetult:S

mm,esimene tõsine suhe,Poiss lihtsalt msnis järgmisel hommikul(eelmisel õhtul oli meil intiimne koosviibimine) Poiss hommikul ütleb mulle et nüüd on kõik ja tal on teine,ja parem oleks kui me ei suhtleks,niion mulle parem,siis ma muidugi nutsin vägapalju ja olin masenduses,õigemini täielikult üle sain ma temast, 367 päeva peale meie lahkuminekut kui ta pihtis oma parimale sõbrale kes on minu poiss praegu,igatahes ta rääkis talle ,et ta lihtsalt tahtis endale tõestada et saab mu kätte ja praegu olen ma talle vastik or something,siis ma mõtlesin et kõik,aitab sellest,ja pühendun nüüd sada protsenti oma praegusele kallimale,


vahepeal oli üks tõsisem suhe veel,aga kuti ma jätsin maha sest tuli välja et ta pettis mind,ja kui ma teda sõimama läksin selle eest siis ta lõi mind.

ma arvan, et sa blokid sellepärast, et kardad jälle haiget saada..

Minul endal polegi olnud mingit eriti ränka lahkuminekut, lihtsalt lahkukasvamised.


Aga mul täditütar ükspäev rääkis, et tema kutt lihtsalt kadus ära.Kui koju läks, oli ta oma asjad kokku korjanud ja minema tõmmanud.Mingit tüli ega midagi neil polnudki, lihtsalt kadus:confused:

viimane lahkuminek läks väga nugade peale..lahkuminekust vaid paar päeva möödas..ja tüüp ignoreerib mind täielikult...esimesel päeval ma ei osanud kuidagi olla..tahtsin nagu nutta, aga pisaraid ei tulnud..aga mida aeg edasi, seda kergemaks läheb..armastus on pime..aga hea ongi, et nii läks..ma olen paremat väärt..

Ei ole ühegi eksiga sõber..ei suhtle üldse...Milleks mul seda vaja on?
Saan kõik oma jutud räägitud oma kallimaga..Ta on mulle kõige eest..nii et ei vaja rohkem kedagi...
Kui lahus siis lahus..
läksime lahku kuna ta oli liiga allaheitlik ja ei võidelnud millegi nimel...Ka ei meeldinud mulle tema ellusuhtumine..tihedad peod ja alkohol..suitsetamine...Pole minu rida ennast hävitada...Ühesõnaga nõrk mees oli ja mitte minu tüüp...Nüüd kui olen temast midagi kuulnud natukene..siis näen ikka kui erinevad me oleme..sellepärast mulle ei meeldi ka enda vanused kutid...täiesti väljaarenemata alles...Ok meil oli küll 3 aastat vanusevahe aga see on väike aeg...

ja praeguseks on ta megalt allakäinud, kuigi ise on nii noor

Ühe eksiga ma ei suhtle absoluutselt. Pole teda peale lahkuminekut kohanudki enam. Teise eksiga oleme me sõbrad. Tema puhul on asjad nimelt natuke keerulisemad, nimelt me oleme olnud sõbrad juba lasteaiast saati ja ei tahtnud, et meie sõprust sellise asja pärast katkeks.

Mul on kõik õnneks alati hästi läinud. .. siiamaani saan kõigi oma exidega hästi läbi on millest rääkida:) Aga samas on see väga väga halb, et need 2 viimast exi on omavahel suht head sõbrad.. niiet kui nad koos on, siis ma ei taha kunagi nendega kaua rääkida ( 1ga ma lähen siis kohekindlasti vaidlema ja oma õigusi nõudma, nagu alati;))

saatis mind sõna otses mõttes v*ttu . Ma ütlesin okei ja kõndisin tast eemale .

Mina jätsin maha kuna tunded kadusid. eriti ei suhtle ega polegi vaja, nüüd hea mees olemas.

aga kuidas siis lahku minnakse kui on mitu aastat juba koos oldud/elatud? See peaks ju eriti jõhker olema siis.

Mees, kellega olin koos 3,5 aastat, millest 2,5 elasime koos, temaga läksin põhimõtteliselt salaja lahku. Plaanisin kõik ära: leidsin uue korteri, organiseerisin kolimise, kuid talle ei öelnud, sest ta oleks siis kinni hoidnud. Kolimispäeval nagu irooniliselt tuli ta varem töölt koju ja nägi mind lahkumas. Siis käis toast tuppa mul järgi ja peitis mu asju ning palus ning kirus kordamööda mind
No põhimõtteliselt kadusid tunded ära, sest niipalju oli juhtunud ning ei olnud tunnet, et tahaksin edasi püüda ja üritada asju päästa. Ei olnud seetõttu ka väga raske ega valus. Niiöelda kasvasin välja sellest suhtest.

aga temale oli see ju seda hullem.........

No... elu, mis ma temaga koos elasin ei olnud ka just lillepidu