EEVA naistekas

Väga õige jutt - mina olen sama meelt.

Kaks varianti: esimene on, et sinuga ei juhtu seda iialgi, või teine variant, et sa oled lihtsalt liialt noor et seda tunda ja mõista.

Noh, mingi uurimuse järgi saab armastus (just nimelt armastus!) keskmiselt 5 aastaga otsa.

Mida rahulikumalt võtta, seda parem. Siis on näha, kas oli/on mõtet asja pärast põdeda või mitte. Mina löön käega enamus konfliktidele. Istun oma mugavas asendis edasi. Peaasi, et ma ei kaota närvi. Minu tervis on mulle tähtsam. Mees ei pruugi nii või naa mind mõista. Seletan talle, kui asi on maha rahunenud.

Minu jutu mõte on: võta rahulikult. See tasub ära. Suhe on parem. Mõtlemine selgem. Selge mõtlemise juures näen, kuidas mehel on kalduvus dramatiseeerida. Pole mõtet sama vitsaga anda. Mees näeb hiljem ise ka, kui arulagedalt ta käitub. See töötab. Austa ennast ja oma närve. Nii austab ka mees sind. Ja lõpuks ei tehta enam sääsest elevanti. Antud tekst käib inimeste kohta, kelle kaaslane on aegajalt ülekeev.

Seleta minule palun loogilselt lahti, kuidas saab sellist "uurimust" läbi teha ? 



Tead, neid "uurimisi" on elu24 lehel ja delfis pidevalt, mingid ananovad ja jumal teab mis tegelased muudkui uurivad. Kuidas saab uurija kindel olla, et tegu on armastusega ? Mille järgi ta seda kindlaks teeb ? Küsib, et kas armastate oma kaaslast, ja mis sa arvad, mis vastus on ? Igaüks arvab, et armastab aga armumisel ja armastusel on suured erinevused.  

Sorry, et risustan, aga mind huvitab, et miks kõik hakkavad rääkima oma pika suhte saladusel kiitma, kui hea nende mees on ? Nagu oleks armastus materjalistlik tehing. Ma niisama huvi pärast küsin 



<a href=" Seda tasub vaadata. Vanemad ja elu näinud inimesed mõistavad aja paremini, olegem ausad.

Suhte pikkus sõltub naisest.

Ja mehest ei sõltugi? Huvitav.. Minu tagasihoidlik arvamus on et suhtes on 2 poolt. Aga ega jah otsest saladust ei teagi, arvan et võtmesõnaks oleks (mõlemapoolne)armastus. Kuidas keegi seda defineerib siis.

Väljendasin end ilmselgelt liiga lühidalt ...Ja seletada ka ei jõua, liiga pikk tuleks. Lugege üks tark raamat läbi, saate teada.

et kaua naine viitsib jamasid välja kannatada:d

Ma ju rääkisingi, et mingi uurimus Ja kes veel ei tea, siis statistika on kõige suurem vale

Olen täiesti nõus. Väga oluline on ka rääkimine ja oskus ennetada probleeme.

Niipalju põhjal kui mina olen õppinud. Ja seda on tegelikult vähe, väga vähe. Kõik sujub kui pooled teevad mida - seda tahavad. Kui ühes pooles tekib kõhklusi siis paraku muutub ta virilaks ja norivaks. Kui üks pool enam ei taha, vaatab ta oma kaaslasest kaugemale - teiste poole. Tekivadki ebakõlad. See siis seisnebki armastuses? Ma pole eriline armastusse uskuja, või pikkadesse suhetesse uskuja. Aga minu jaoks toimib suhe ainult siis kui on koostöö, ja eesmärk on ühine. Kui eesmärk on lapsed üles kasvatada ja pooled seda tahavad teha võimalikult vähese jonniga, siis nad seda ka teevad, olgu neil üksteise vastu tunded või mitte. Inimene talub uskumatuid asju. Teine aspekt kui tahame siis kannatamegi, ja andestame. Ja miks me tahame? Me ei taha üksi olla, tahame tunda inimest enda kõrval, inimene on sotsiaalne elukas. Ikka tahame. Kui tahame siis teemegi kompromisse, hoiame usaldust üksteise vahel, oleme kannatlikud ja proovime mõista üksteist. Kui tunneme, et see konkrteetne inimene on õige meie jaoks, siis tahame teda ja ei lase teda käest.


Nii et tahtmine. See on pind kõigele muule. Elu vist valemeid ei jaga, kõige nimel peab ise tahtma pingutada.

Tahtejõud on määrav. Koostöö on määrav. Ja iseloomude sobivus on määrav. Kannatlikkus on määrav. Mõistvus on määrav. Armastus on eriti määrav.

Üldiselt tean mina neid pika suhtega paare, kus osapooled tunnevad üksteist juba lapsepõlvest peale. Üks eriti armas stoori on aga see, kui osapooled tutvusid 8 aastaselt ning nad on siiamaani koos. Kui ma ei eksi, siis naine on 23 ja mees 24. Aga kui nüüd need muinasjutulised stoorid välja jätta ja rääkida üleüldiselt siis usun, et pikkade suhete aluseks on usaldus, kiindumus ning tahtmine olla selle inimesega koos.

Inimesel peab alles jääma oma elu, oma ruum, oma arvamus, üksteist peab lihtsalt USALDAMA.

Magusapelsinil õige jutt.

<span style="font-weight: bold;">Suvaline</span>, minu arvates ei ole midagi armastus ja kirg nii väga kaks erinevat asja. Armastusega kaasneb alati kirg, kuid kirega armastus mitte (Samas erand kinnitab reeglit). Kuid loomulikult on see minu vaatevinkel.

Mul ei ole olnud kunagi mingit pikka suhet, kuid see on ka loomulik - ma olen veel selleks noor. Hoolimata sellest ma kogen enda esimeset tõelist suhet, mis küll on algusjärgus ja 5 aasta pärast võin siis uuesti rääkima tulla, kas oleme veel koos või mitte.. Igatahes, ma tean kuidas ma sooviks ja võiks teha, et see suhe ka täielmääral toimiks. Olen suhteliselt nõus eelmiste postitajatega, mingit saladust kui nii ei olegi. Minu jaoks on ka tähtis, et inimesed ise klapiksid ja et neil oleks huvi edasiseks eluks.. Kui mõte peas, et nagu nii see saab varsti otsa, siis ega ei saagi sellel mingit tulevikku olla. Peamine on elada olevikus ja mitte väga mõelda tulevikule ( mida mina kahjuks vahel teen), liikuda samm sammu haaval.. Üksteisega arvestamine on väga tähtis, samuti üksteise mõistmine, arusaamine..Tõesti, ainult armastus ei hoia suhet üleval, kui selle nimel vaeva ja tööd ei nähta/tehta. Ütlengi - <span style="text-decoration: underline;">tõeline armasta</span>v suhe püsib mõlema poole tõelisel armastusel ja toel, mis seal ikka.
BailaBaila - Arvasin minagi sama, kuid kui leiad (kas või enda meelest) Mr. Right'i, tead et ei saa ära tüdineda.. Jah, noorus mängib samuti sellises mõistmises palju rolli ja väga noorelt ei olegi vaja mingisse suhtesse trügida.

Ma olen oma kutiga praeguseks olnud koos 2 aastat, kolmas läheb. Vahepeal olime lahus ,kuid peale seda suhe tugevnes. Saladus seisneb sellest , et teeme teineteisele üllatusi , elu huvitavaks ja tülid lahendame rääkimisega nii pea kui võimalik. Mõlemad osapooled on müistlikud üksteise suhtes.