EEVA naistekas

Valetaksin kui ütleksin "ei", kuid aastatega on seda vähemaks jäänud. Olen vist õigeid mehi valima hakanud
Viimati võttis pisara silma see, kui armunud ma olin, sest nii kohutavalt tahtsin teda- siis ta veel ei olnud päris minu, nüüd on! Ja ikka tahan!!!

Ei ole.

Kunagi, kui noor olin, siis lahistasin ikka mõnuga. Mul oli mingi imelik suhe ühe endast vanema mehega, kes just kõige paremini minuga ei käitunud ja nii ma nutsin pea iga nädal. Arvasin, et armastus ei ole ju armastus ilma pisarateta.
Tema puhul nutsin vahel ka sellepärast, et vaatamata kõigele armastasin teda nii meeletult, et see hirmutas mind, sest ei tahtnud isegi ette kujutada, mis juhtub kui temast ilma jään.
Siiski see aga juhtus ja kõige inetumal moel ja läks aastaid, et temast üle saada ja veel rohkem aega, ennem kui kellegi teise vastu tunded tekkisid.

jah, olen pärispalju.

Nooremana sai pisut ulguda nende nö. "silmarõõmude" pärast, et miks nad minuga ei ole jne. Nüüd paistab see ikka nii tobe aga armas lapsearmastus.
Nüüd olen pisaraid valanud selle "õige" pärast. Kui olen haavata saanud teatud juhtumite pärast, on ka pisut keerulisemaid asju. Aga usun, et need pisarad on väärt seda.

Jah, ainult kõige lähedasemad ja kallimad suudavadki mind nutma ajada.. No see on päris karm ka, kui kõik suurepärane ühel päeval lihtsalt kokku variseb ja sellele järgneb mingi totter ja ebamäärane selgitus. Siiamaani pole üle saanud.

Kaks poissi on suutnud seda teha.. ja kõik on tulnud kohe järjest. Esimene polnud seda väärt, et tema pärast nutsin, aga siis ma ei näinud seda ja ega midagi erilist meie vahel ka polnud. Aga nüüd see teine, Tema pärast olen ikka väga palju nutnud ja see asi on päris pikalt kestnud ka. Meie vahel nagu pole midagi aga nagu oleks ka ja siis ma saan pidevalt haiget, alguses nutsin mitu päeva järjest, aga kergemaks ei lähe, eile varisesin ka kokku ja ei suutnud pisaraid enam tagasi hoida. Aga ma ei suuda ja ei tahagi Temast üle saada. Oeh. <span style="font-style: italic;">Love hurts.. </span>Aga kui nutan, siis üksi, ma ei taha, et keegi näeks.

Sama siin, ma olen poiste pärast ikka väga palju nutnud.

Mul on midagi sarnast... et on ja ei ole ka, see teeb tohutult haiget. Ei oska midagi ette võtta.. peaks vist suhtlemise ära lõpetama üldse, muud moodi ju üle ei saa.

Nutnud olen vaid ühe poisi pärast, 2 korda. Esimene kord siis, kui ta peale mitu kuud kestnud tüli andeks palus ja järgmine kord siis, kui sain teada, et ta surnud on.

Mul on ka endast vanema mehega olnud sarnane suhe, samuti kannatasin palju ja valasin pisaraid. Praeguse mehe pärast olen ka palju nutnud, ainult et igatsuse tõttu, ta töötas varem välismaal ja pikalt üksi olles tuli hull masendus peale.

Just praegu ajas üks poiss mind juba teist korda nutma, mitte just küll otseselt aga ma lihtsalt ei saa. Pool aastat tagasi oli kõik väga super meil, meil pole muidugi midagi, lihtsalt väga head sõbrad, kuigi mina loodan ikka enamat. Kahjuks 164 km lahutab meid, ma arvan. Igaljuhul tundub, nagu ta ei tahaks minuga enam suhelda nii, nagu varem ja ta on minuga nii külm. Mis parata, ajab nutma

3 poisi pärast. Varem lihtsalt pubekateema, et kui ma ei meeldinud kellelegi vms aga nüüd mulle ei meeldi oma tundeid välja näidata. Just negatiivseid, et teiste ees mulle ei meeldi nutta ja üksi omaette veelvähem.

Kunagi ka nutsin. Aga siis ma hakkasin mõtlema et mida kuradit on vaja nutta nende meeste pärast. Tulevad ja lähevad koguaeg.

2 poisi pärast olen nutnud.

õnneks ma pole ültse nutja inimene, rohken üksi nugrutseja:evil: meestepärast unetuid öid ja masendust küll ja küll olnud

ainult yhe poisi p2rast ,

Häbi on tunnistada , aga jah .. Olen küll.

Mingi 12-13 aastaselt oli pööraselt armunud ühte tüüpi, kelle pärast sai päris tihti patja nutetud..ohjah.

Ohtralt.. viimase 3 aasta jooksul ikka väga-väga palju..